"Arkham Horror" on lauamäng, populaarne lauamäng. Kõik kiidavad, peale nende, kes laidavad.  Selle mängimine ongi nigu mäng. Mängukaardid tulevad sellises järjekorras:

1 kaart: Hangi endale mäng. Lose one sanity.
Nagu Necronomiconigi, ei saa AH-d tegelikult osta. Igatahes Eesti poodidest ei saa seda osta. Üks pood küll kuulutas välja ettetellimise, kuid siis liigahtas Chthulu unes ning kauplus kustutas oma veebilehelt kogu Arkham Horrorit puudutava info. Internetist ka ei saa seda osta. Isegi mängu tootja kodulehelt ei saa seda osta. Väidetavalt on tiraazh läbi müüdud. Jajah, kes tahab, see usub.

Merje sai mängu lõpuks kätte puhtakujulise provokatsiooni abil, tirriteerides müüjat, kes küsis "Saan teid kuidagi aidata?",  etteheitva vastusega "Saaksite küll, aga seda mida ma osta tahan, teil ei ole ju". Mille peale müüja võidurõõmsalt puhises ja AH juraka karbi leti alt välja tõmbas.

2 kaart: Loe kasutamisjuhend läbi. Lose one sanity.
AH reeglistik on kakskümmend neli lehekülge pikk. Mängul on kõigepealt arvukad reeglid, siis lisareeglid, aga ka reeglite täiendused ja lõpuks ka erandid reeglitest. Esimene õhtu läkski manuaaliga tutvumise peale. Muide, ma ütleks, et juhend, mis ka teised ei räägiks, on päris korralikult kirjutatud - kui järjest lugeda, annab päris hea ülevaate. Kuid kui midagi hiljem üle kontrollida tahad, siis on pagana raske otsitavat infokildu leida. Selle vastu aitab, kui Internetist tõmmata mõni reeglite kokkuvõte (google: arkham horror basegame flow chart, või midagi taolist).

3. kaart: Sea mängulaud üles. Lose one sanity.
Minu lauamängukogemus on seni piirdunud peamiselt Tsirkuse, Suusaretke ja Ussisõnade mänguga. Viimases on nt 5 täringut, 5 nuppu ja pakike kaarte. See pole eriti võrreldav kõige selle papi- ja paberihulgaga, mis AH karbist välja ilmub. Kaardipakid (lauale tuleb need panna nii 15 erinevasse kuhja), ziljon erinevat mängumärki (dollarid, südamekujulised tervise- ja ajukujulised vaimse tervise zhetoonid, kolli-, vihje-, värava- jne märgid), lisaks tegelaskujude kaardid ning märgid, pakk kaarte Suurte Iidsete Lojustega (peakollid, kelle vastu mäng käib) jms. Mängulaud ise on selline, mis mahub ainult kõige suurema laua peale. Jõuludeks kokkupandud söögilaud seisab siiamaani elutoas ainult selleks, et AH-d mängida ning oma jalgu ära lüüa. Ja kõik kaardid, zhetoonid jms ei taha ikka mängulaua kõrvale ära mahtuda ning pudenevad laua alla, kus käpakil mängusõbrad neid innukalt taga ajavad.

4. kaart: Proovi mängida. Lose one sanity.
Teooria üks, praktika kaks. Esimesel mänguõhtul, kui ma üksinda mängu proovisin, jõudsin ma pärast kõigi vajalike ettevalmistuste tegemist (s.h tegelaskujude valimine ning varustamine vajaliku kraami, oskuste ning loitsudega) läbi teha täpselt ühe käiguvooru. See võttis lihtsalt nii kaua aega, sest algajana pidin ma kogu aeg manuaalil ühe silmaga pilku peal hoidma (vt kaart 2). Siis sai kell 2 öösel ning otsustasin unerahu ja isikliku vaimse tervise huvides mängu pooleli jätta ning magama minna (aga: vt kaart 8...).

5. kaart: Aja kokku Team Sewercide. Õpeta nüüd neile reegleid. Lose one sanity.
AH'd saab küll mängida ka üksinda väga edukalt, aga mitmekesi on ikka huvitavam. Ent selleks, et mängida saaks, tuleb ka kaasvõitlejad välja õpetada. Tegu ei ole paraku mänguga, mida saaks lennult haarata (mõnikord tundub, et ei olegi võimalik haarata. Miskit moodi). Igatahes reeglite tutvustusele tuleb varuda vähemalt tund-kaks. Ja soovitavalt ka veidi luulet, aga tasub mitte pruukida seda liiga uljalt enne kui reeglitest mingi pilt kujuneb.

Lisaks ei saa AH'd mängida suvalisel ajahetkel, sest vajalik on varuda (eriti esimese mängu jaoks) ikka mitu-mitu tundi. Nii et terve õhtupoolik ja tükike ööd tuleb kõigil mängijatel AH jaoks vabaks teha.

6. kaart: Mängi ja kaota. Lose one sanity.
Sedamööda kuidas reeglid selgemaks saavad, saab AH mäng tasapisi hoo sisse. Samas eeldab mängimine ka kõvasti sebimist, sest iga käiguvooru lõpus kui tegelased on liikunud, kollidega võidelnud, seigelnud, hea õnne korral sulgenud väravaid teistesse dimensioonidesse või hoopis sattunud hullumajja või haiglasse - siis tuleb Mythose faas, mis selgitab, mis edasi juhtuma hakkab. Mythos-kaardi põhjal tuleb panna paika ka uus dimensioonivärav, vihjezhetoon ning liigutada kolle.

Eriti kollide liigutamine nõuab täpset silma ja pikka meelt, kuna tuleb kogu aeg jälgida, et liiguksid kõik need kollid, kellel Mythos-kaardi põhjal liikumisõigus tekib. Seejuures tuleb jälgida kollide tüüpe (lendav, seisev, kiire või eriomadustega) ning ühtlasi pidada arvestust et kollide arv mängulaual ei tõuseks üle lubatud piiri. Üleliigsed kollid lendavad kollektorisse (Outskirts), kus nende üle tuleb samuti arvestust pidada ja omakorda jälgida Terror Tracki seisu. Higistamist on Mythos-faasis igatahes kõvasti ja kui muidu on seiklemine üsna lustlik tegevus, siis siin lajatab keerukas mängumehaanika vaesele mängujuhile täie rauaga.

Nii ongi kujunenud, et kui reeglite järgi koosneb käiguvoor viiest faasist (1. Upkeep 2. Movement 3. Encounter 4. Other World Encounter 5. Mythos), siis mina olen leiutanud ka kuuenda faasi: 6. Backtrack. See ilmutab end sagedasti ja suvalisel ajahetkel, kui mul tuleb meelde, et olen midagi teha unustanud, või reegleid täiesti valesti rakendanud. Siis tuleb minna tagasi minevikku ning mängupilti vastavad korrektuurid teha.

7. kaart: Loe luulet. Regain one sanity.
Lõputust õudusest nõrgendatud vaimu tuleb tugevdada luule lugemisega. Nii leidub muide ka AH Common Items kaardipakis muude kasulike asjade nagu dünamiit ja jahipüss kõrval ka selline kaart nagu "Whisky", mille äratarvitamine aitab tegelasel punktijagu meelemõistust tagasi saada.

Esimeses mängus sai Team Sewercide igatahes haledalt Suurtelt Iidsetelt Olevustelt naha peale. Meie tegelaskujudeks olid geront (Johnny Pescador, kelle jõud oli liiga nõrk, et ühtki kolli ära tappa), gangster (KO, kelle sanity oli liiga madal, et tugevamate kollidega rinda pista) ja kaltsakas (Evol, kes oli muidu päris taskaalustatud karakter, aga kelle ebaõnneks oli sattuda minu osava taktika juhtida). Õnneks ei jõudnud me mängu ära lõpetada, nii et täielik kaotus jäi seekord olemata.

Pingelisest mängumaailmast hoolimata muudab AH omamoodi lõõgastavaks asjaolu, et mängu tegelased ei mängi üksteise vastu, vaid üritavad koos kukutada Iidset Kurjust. Nii et tegeleda tuleb koostööga, mitte üksteisele käru keeramisega.

8. kaart: Paki asjad. Lose one sanity.
Viimane etapp on siis kõik see kraam jälle karpi tagasi ajada. Kuna erinevaid zhetoone ja kaarte on nii palju, siis selleks, et järgmine kord mängu ülespanek valutumalt läheks (vt kaart 3), on mõistlik kogu kraam eraldi kilekotikestesse pakkida. See võtab aega nii 15 minutit kuni pool tundi, olenevalt sellest kui hea luule 7. kaardi käigus välja mängiti.

A++ mäng, mängiks veel.

No one, and I mean no one, fucks with the original 'House Of The Rising Sun'; no one should have the gall to add new lyrics, throw on an additional pack of theatrical desperation and credit it to one's own name. Is nothing on this planet friggin' sacred?

- George Starostin

Sel aastal olen ma ikka pikki tunde veetnud George Starostini plaadiarvustuste lehel ja uurinud, mis kuuekümnendatel ikkagi muusikas toimus? Starostin on kompulsiivne plaadiarvustaja, kes on üksipulgi läbi võtnud kõigi kuuekümnendate ja seitsmekümnendate tegusamate bändide diskograafiad. Kui huvi on, võib siin lehel lugeda-lugeda-lugeda kuni surm sind kuvarist lahutab. Igatahes olen palju huvitavat (ja igavat muidugi ka) teada saanud.

Ülaltoodud tsitaat pärineb Starostini arvustusest ansambli "Love" debüütalbumile. Millegipärast ajas see naerma, eriti seetõttu, et "House of The Rising Sun", mille tegi kuulsaks Eric Burdon ja "The Animals", on ju lugematute kaverite ohvriks langenud.

Aga kaks väljapaistvat (heh) töötlust tulevad kõigepealt meelde. 1985. a ilmus kogumik "Psycho Attack Over Europe", mis koosnes minu arusaamist mööda vaid Mandri-Euroopa psychobilly bändidest. Ütlen kohe, et see on parim psychobilly-album, mida ma elus kuulnud olen. Muuhulgas oli plaadil Saksa psychobilly-kollektiiv P.O.X, kes esitas ka pala "Psycho In New Orleans" (ja tänu Intarneti võlumaailmale, võite seda kuulata ka). Alguses kõlab see nagu kokutav Elvis oleks köharohtu kurku tõmmanud, ja pärast seda - nagu me kõik teame, on Rising Sun eelkõige aeglane, melanhoolne lugu - mängib P.O.X täistempol ülikiire instrumentaalosa, millel on teatud, kuid mitte määrav side originaaliga. Võimas.

Teine versioon pärineb ei kelleltki muult kui JMKE-lt, kes ainult neile teadaolevatel põhjustel salvestas kah ühe loo, mis evib teatud sarnasust The Animalsi singliga. Kunagi vanadel halbadel aegadel lindistasin selle kassetile Top-raadio saatest "Villu Tamme Superäge Raadioshow". Huvitaval moel on Villu Tamme samuti leidnud, et loo tõlgendamiseks sobib kõige paremini ülepingutatud dramatiseering, nii et laulja ähib, ohib ja oigab mitte põrmugi vähem vapustavalt kui P.O.X-i laulja. Vahe on ainult selles, et Villu ei üritagi laulusõnu meenutada, kitarr jääbki lõpuni välja aeglaselt voolama, samal ajal kui Villu püüab kitarristist "aurgh" ja "urrgh" hüüete abil üle karjuda. Kas just JMKE parim lugu, aga kena vaheldus kindlasti.

Minul endal ühtegi Animalsi plaati pole, küll aga on artisti "Eric Burdon of the Animals" kogumikalbum. Pange tähele, "of The Animals", mitte "and The Animals". Sihuke säästuplaat siis, mille Burdon on ilmselt salvestanud mingitest autoriõigusetuse kaalutlustest lähtuvalt. Lood aga on pärit just The Animalsi repertuaarist ja selle CD põhjal ütleks isegi, et "Please Don't Let Me Be Misunderstood" (samuti pole nende originaal) on mõnes mõttes lahedamgi lugu, kuid kõik oleneb esitusest. Ja just esitusega pani The Animals oma Rising Sun'i versiooni salvestades kümnesse.

Burdoni The Animalsi järgne soolomaterjal olevat muidu nii-ja-naa - kui psyhhedeeliaajastu kätte jõudis, olla Burdoni katus täiega pealt ära sõitnud. Aga seda kraami ma pole kuulnud, v.a suht kobe psych-rock lugu "Star Pilot", millel on ilgelt pikad vahepalad, aga muidu päris äge.

"The Ventures Knock Me Out" (1965)

Alustada tuleb sellest, et tegemist on the Ventures'i järjekorras seitsmeteistkümnenda stuudioalbumiga. Selleks ajaks oli bändil seljataga viis aastat plaadistamist, nii et töönarkomaanialt on The Ventures täiesti ületamatu. Muidugi, salvestamistempo oligi kuuekümendatel teistsugune - vähemalt üks album aastas oli hädapärane miinimum, aga viie aasta jooksul sellist tootlust üleval hoida on tähelepanuväärne saavutus. On selline kompulsiivne salvestamine nüüd halb või hea, kes seda teab.

The Ventures mängib loomulikult instrumentaalset kitarrimuusikat, kes veel ei tea. Kuuekümnendatel saatis neid märkimisväärne edu ja nad müüsid (muidugi ka salvestasid) palju-palju plaate. The Ventures'il on vähemalt paar suurt hitti, mida kõik kindlasti kuulnud on - isegi siis kui nad ei tea, kes mängib. Sest Eestist on selline muusika suures kaares mööda läinud, hoolimata sellest, et Soomes oli nn rautalanka väga kuum teema nii kuuekümnendatel kui ka tänapäeval.

Oma legendaarsusest hoolimata ei tekita The Ventures'i nimi minus siiski päris sellist elevust kui mõni teine tolleaegne surf/instro-grupp, nagu Trashmen, Volcanos või Dick Dale & His Del-Tones. The Ventures on siiski bänd, kes jääb eelkõige surf/instro keskteele ja kelle muusikas puudub pahatihti hädavajalik teravus. Kitarriinstro ongi juba olemuselt veidi monotoonne žanr ja ansambel peab kõvasti pingutama, et kuulaja huvi üleval hoida. Üllatused, provokatiivsed kitarritõmbed, ent ka hoolikalt väljamängitud vaiksed momendid on hea instro-albumi puhul hädavajalikud.

Sellel albumil jõudu ja pinget igatahes mõnevõrra napib, vaid ansambel mängib rahulikus kesktempos algusest lõpuni. Kuid jah, nõustugem, et väga professionaalselt mängib. Plaadile on mahtunud neli originaallugu ja valik laenulugusid, rõhuasetusega briti muusikal. Laenulugude mängimisel ongi põhiline häda pretensioonitus ja tuimus, millega neid esitatakse. Eriti torkab see silma The Zombies'i "She's not there" juures, mis originaalis oli vaikne ja tundlik, kuid äreva rütmisektsiooniga poplugu. The Ventures saeb sellest oma kitarridega tuimalt läbi nagu teleturu nuga saepuruplaadist. Selle aranžeeringu tegemine ei saanud küll rohkem kui viis minutit aega võtta. Teiseks, Lennon-McCartney ja Roy Orbisoni kaverid (loomulikult "Pretty Woman") võisid olla aktuaalsed 1965. aastal, aga tänapäeval on mõlemad tüütuseni ära leierdatud autorid ja The Ventures'i jällegi üsna konservatiivsed tõlgendused ei lisa midagi uut.

Samas on bändil mõnus, hästi väljatimmitud saund, ja kui nad ikka hoo sisse saavad - ja plaadil on ka paar veidi kiiremat pala - siis ei saa ühtegi halba sõna öelda. "The Ventures Knock Me Out!" sobib igatahes väikese puhkehetke saateks imehästi.

See, kes kaevab liiga pikalt raamatunimestikes, võib mõnikord ka petta saada. "Shadows Over Baker Street" on 2003. a ilmunud antoloogia lühijuttudest, mis ristavad omavahel HP Lovecrafti Cthulu-müütose ning AC Doyle'i Sherlock Holmesi deduktsioonimeetodi. Esmapilgul ebatõenäoline kombinatsioon ja mitmel autoril ongi kõvasti higistamist, et mingi enam-vähem loetava jutuga maha saada.

Üks kõige jubedamaid elamusi läbi aegade oli siis, kui ma nägin lapsepõlves esimest korda venelaste TV-versiooni Baskerville'ide koerast. Pärast seda kartsin pimedust - aastaid ja aastaid. Nagu mäletate, polnud filmis õuduskoera eriti kusagil näha, ainult pahaendelist ulgumist kostus mõnikord nõmmelt. Niipea kui koer esimest korda ulus, olin vupsti vanaema süles. Jajah, sellest filmist jäid armid kogu eluks.

Täpselt samamoodi ehitas mitu juttu üles ka HP Lovecraft. Hästi pikk ja hoolikalt koostatud sissejuhatus - vahepeal keegi ikka ulub ka, nii et midagi justkui toimub - ja siis alles kõige lõpus ilmub välja mingi hirmus elukas. Ja jutu õnnetu peategelane saab sihukese ehmatuse osaliseks, millest ta kunagi ei toibu - täpselt nagu mind kunagi kuri TV-koer ehmatas.

Seetõttu ei saa päris nõustuda arvamusega, et Lovecrafti lõputu ja nimetamatu õuduse ning AC Doyle'i detektiivijuttude vahel puuduks üldse mõistlik ühenduslüli. "Baskerville'ide koer" - aga ka miks mitte AC Doyle'i mitmed teised Holmesi-jutud - räägib just sellelaadsest seletamatust õudusest, mis närib lugejat kogu jutu vältel, kuni lõpuks lahendus asjasse selgust toob. AC Doyle'ile meeldis samuti kurjakuulutavat meeleolu luua, nagu tol ajal detektiivkirjanikud üldse armastasid. GK Chesterton ("Isa Brown") kirjutas terve artikli sellest, kuidas enne mõrva juurde asumist tuleb ümbrust võimalikult pahaendelist muljet jätvalt kirjeldada. Vaatab Chesterton'i tegelane aias näiteks puud ja juba hakkabki lämmatama ning oksad justkui hakkavad kägistama ja nii edasi. Tavaliselt jätsin Isa Browni lugudes esimese lehekülje lihtsalt vahele.

Igatahes et minu jaoks oli see antoloogia eelkõige ideaalseks võimaluseks saada üle väikesest pettumusest, mis jäi pärast "Baskerville'ide koera" kulminatsiooni saabumist - see ei olnudki põrgukoer, vaid fosforiga ületõmmatud pirakas vooster. Tige küll, aga ikkagi vaid koer. Ülim õudus kaotab mõnevõrra oma ülimuslikkusest, kui sa võid teda nimetada sõnadega "kutsu", "aua", "muri", "pontu" jne.

"Shadows Over Baker Street" kaldub jällegi teise äärmusesse ja lugeja saab kiirelt üleloomulikkuse üledoosi. Torkab silma, et kogu antoloogia on rohkem Sherlock Holmes'i seiklused Lovecrafti maailmas, kui vastupidi. Nimelt mitte ükski kirjanik ei ole oma jutu puändi väljamõtlemisel kasutanud "Baskerville'ide koera" stiilis lahendust - et tegelikult midagi üleloomulikku ei olnudki, vaid tegu oli kriminaalide sepitsustega. Aga ei - vorstinäljas koera asemel vupsab alati kusagilt välja Necronomicon või mõni muu üleloomulik objekt ja sellega jutt lahendubki ning Holmesil jääb ainult nentida Cthulhu võimu ülimuslikkust. See ongi juttude suurim häda, et puudub igasugune üllatusmoment, vaid deus ex machina (ja selle olemus) on liiga hästi ette teada ja lugeja ainus rõõm on mõistatada, kas Cthulhu-müütos tuleb ja lööb platsi puhtaks novelli viiendal või kümnendal leheküljel.

Kuna Holmes oma detektiivivõimeid seetõttu eriti rakendada ei saa, polegi ime, et paljudele kirjanikele oli ta rohkem tülinaks, ning päris mitmes jutus Holmes'i seetõttu üldse ei leiagi. Liiga piiravaks osutus ilmselt ka Holmes'i maailm laiemas mõttes - tegevus on tihti viidud Inglismaalt mujale, samuti on kaasatud muid asjasse mittepuutuvaid tegelasi (HG Wells, Carnacki).Tähelepanuväärne on asjaolu, et kriitikute poolt üldiselt kogumiku üheks parimaks hinnatud jutus "Tiger! Tiger" (autor Elizabeth Bear) puudub üldse igasugune side AC Doyle'i maailmaga, väljaarvatud see, et kaks tegelast on samade nimedega kui kõrvaltegelased Sherlock Holmes'i lugudes (Irene Adler ja Sebastian Moran).

Kogumiku kõige kuulsam jutt on Neil Gaimani "A Study In Emerald", mis oli kirjaniku veebilehelt tasuta allalaetav ja pärast mille läbilugemist tunduski mulle - ekslikult - et tegu võiks lugemisväärse raamatuga olla. Jutt võitis isegi mingi auhinna. Ma ei tahaks öelda, et ma olen Gaimani fänn, küll aga tunnistan, et olen tema püsilugeja (sellest ehk mõni teine kord) ja pole eriline uudis, et Gaiman ongi selline mees, et kui keegi antoloogia jaoks midagi küsib, siis ta kribab kohe valmis midagi. Halvimal juhul väikese poeemi, paremal juhul mõtleb ikkagi mingi süžee välja ja kirjutab jutu. "A Study In Emerald" ongi selline väike ad hoc valminud uudisjutt, mis ei kuulu küll tema suurimate õnnestumiste hulka, aga piinlik ka lugeda pole. Gaimani kiituseks pean veel märkima, et enne kirjutama hakkamist oli ta natuke siiski asja üle järgi mõelnud. Sest enamik kirjanikke siin pikalt ei jokuta, vaid hakkavad kohe ohtraid õudusi paberile laduma.

Praegu üritan meeleheitlikult meenutada, milline lugu siin raamatus mu isiklik lemmik võiks olla, aga kõik novellid koonduvad mälus ühtlaseks mudruks. Arvatavasti oleks kogumik olnud palju köitvam, kui sealt oleks pooled jutud välja visatud. Võib-olla ma olen liiga kriitiline, sest eks selline kunstlikult ellu kutsutud antoloogia (helistad kõik tuttavad kirjanikud läbi ja nuiad neilt kaastööd) ongi sihuke koht, kus kirjanik võib väheke lõdvema randmega kirjutada ja natuke pulli ka teha. Tegelikult meenub hoopis Alan Moore'i "What Ho, Gods of the Abyss?", Jeeves & Woosteri aineline Cthulhu-teemaline pala, avaldatud "The LoEG: Black Dossier" kogumikus. Samuti on Neil Gaiman kirjutanud ühe päris vahva Lovecrafti-teemalise jutukese "Shoggoth's Old Peculiar", kus väsinud teeline satub rannakülas ebainimeste pruulitud kanget õlu jooma. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kuigi "Shadows Over Baker Street" idee oli hea, ei tasunud see ilmselt teostamise vaeva.  Kuid AC Doyle ise, oleks - ei mingit kahtlust - võinud sel teemal päris põneva jutu kirjutada.

Suvel astusin sisse vanakraamipoodi Märjamaal. Kaltsukaid oli alevis umbes 7 ja mul oli tulnud pähe napakas idee, et üle kõige vajan ma viivitamatult ühte huvitavat raamatut, mida lugeda. Raamatupoodi Märjamaal aga pole. Paraku selgus, et kaltsukad haisevad kopitanud riiete järele põhjusega - seal müüakse kopitanud riideid, mitte raamatuid.

Ent kustumatu kultuurihuvi ja lugemisjanu kannustas mind külastamast üha uusi ja uusi pisikesi taaskasutusbutiike ja lõpuks leidsin 5-krooniste DVD paki (briti ajalehtede tasuta kaasaanded), millest mõned välja valisin. Üks neist oli Briti Ealingi stuudio 1949. a komöödia "Kind Hearts And Coronets".

Vasakult: Tulevane hertsog, üks ohvritest ja tema abikaasa, tulevane hertsoginna

Eelkõige seondub Ealingi stuudio mulle Alexander Mackendrickiga, kelle filme ma olen mõned näinud, nii et põhimõtteliselt teadsin, mida oodata. Ealingi filmid on tänapäeval väikest viisi klassika. John Cleese kinnitas, et "A Fish Called Wanda" tegemisel võttis ta õppust Ealingi vanadest filmidest. Vennad Coenid tegid lausa oma versiooni Alexander Mackendricki 1955. a mustast komöödiast "The Ladykillers" Ja nii edasi. Paljudel režissööridel on kombeks Ealingi filme takkajärgi kiita. Nii nagu nt Quentin Buratino ammutab inspiratsiooni  b-filmidest, otsustavad teised pöörduda naljafilmide raudvara poole. Cleese edukalt, vendade Coenite uusversioon läks - paraku - aia taha. Muide, Ealingi stuudio mõju Ameerika filmitööstusele oli ka päris otsene - Alexander Mackendrick kogus oma filmidega piisavalt kuulsust, et sai kätt proovida ka Hollywoodis ja töötada tolleaegsete tippnäitlejatega.

Selle filmi režissöör Robert Hamer ei ole päris nii globaalse haardega, kuid vähemalt inglaste meelest on tegu igati tipsen-topsen filmiga. "Kind Hearts And Coronets" on ootuspäraselt süütu alguse, kuid väga ohvriterohke sisuga must komöödia. Lugu räägib pooleldi siniverelisest noormehest, kelle aadlisoost ema abiellus itaalia lauljaga ning poeg kaotas seetõttu lootuse tiitlile ja pärandile. Tema elu oli raske, ebaõiglus suur ning d'Ascoyne'ide rikkus väga ahvatlev, mistõttu noormees otsustas ise hertsogiks saada. Selleks oli vaja kõigepealt kõrvaldada  arvutult sugulasi, kes pärimisjärgluses tema ees olid. Enamasti mõrva abil.

Film püsib peamiselt kahel osatäitmisel. Üks on Dennis Price'i mängitud peategelane Louis, keda kaunistavad igati usaldusväärne käharpea ning südamlikud silmad. Filmi alguses on ta vaid naiivne nooruk, kuid kelle paindlik südametunnistus, kombineeritud kalkuleeriva mõrvakirega, filmi vältel tasapisi esile kerkib. Seejuures jääb ta kaaskodanike silmis endiselt igati sümpaatseks gentlemaniks, kes vaevaga omandatud hertsogitiitlit täielikult väärib.

Teine osatäitmine on Alec Guinnessi kanda, kes mängib filmis enam-vähem kõiki ülejäänud tegelasi. Täpsemalt kaheksat - kõik d'Ascoyne'i suguvõsa liikmed, keda Louis süstemaatiliselt teise ilma saadab, on Guinnessi kehastatud - elumees, napsulemb fotoentusiast, veel napsulembelisem rauk-preester, admiral, isegi üks sufražett jne. No on alles usin mees. Siin tulebki täheldada, et mina vaatasin ammulisui terve filmi ära ja alles lõputiitrite ajal sain aru, et kõik need rollid olid ühe mehe mängitud. KO on väheke taibukam ja jagas selle juba poole filmi pealt ära.

Siin on 3-minutiline Youtube lõik filmist, kuhu on mahtunud tervelt kolm surma.

Filme "Kind Hearts And Coronets" ja "The Ladykillers" ühendab eelkõige see, kuivõrd süütul ja kergel toonil lugu jutustatakse. Poole silmaga vaadates on "Kind Hearts And Coronets" lihtsalt kena suhtedraama ja muhe satiir Briti kõrgklassi aadressil (Alec Guinness kujutab aristokraate suure lustiga, ent halastamatult) -- välja arvatud, see, et kõik surevad. Ja ka "The Ladykillers" on väga viisakas film -- teejoomine ja tänan-palun käib kogu aeg. Välja arvatud siis kui filmi tegelased üritavad süütut vanamutti maha koksata. See kontrast panebki filmid elama ja paneb publiku hämmastunult nihelema.

Väike uuring tuvastas, et "Kind Hearts And Coronets" põhineb kellegi Roy Hornimani romaanil "Israel Rank" (1907), kes oli väikestviisi Oscar Wilde'i jünger. Seda mõju on kuulda ka Louis' kaadritagustest monoloogidest. Filmi sündmused toimuvadki 20. sajandi alguses, kuid kui romaani peategelane oli juut, siis Louis oli hoopis Mazzini, ehk itaallane. Kriitikud nimetavadki raamatut kordamööda kas antisemiitlikuks või antisemitismi paroodiaks, olenevalt sellest, kas raamat meeldis või mitte.

Järeldused: Ma ei ole seniajani näinud filmi "A Man In The White Suite". Kavatsen selle üle nüüd mõtiskella. Võib-olla koguni midagi ette võtta.