Võttes eeskuju SL Õhtulehest, kus on juba ammu olnud väga moes avaldada E/N (Everything/Nothing) stiilis kolumneid, mis käsitlevad täiesti suvalisi olmeprobleeme ja sisaldavad vallatuid sisevaatlusi autori areneva alkoholismi kohta, on tänane Guruhark'i uudis peidetud sisukasse teksti sportlikest eluviisidest ja arvutimängudest. Eks proovige siit loost uba üles leida. Meie kolumn on veel paremgi kui SLÕL omad, sest on täidetud asjassepuutumatute Cammy piltidega! Woo-hoo.

Eks laupäeval pidi ju toimuma Paheliste Rattaühingu korraline koosolek, kuid siis selgus, et aktiivsem osa pahelistest oli juba Hiiumaal ja telefonist kostis vaid avatavate viinapudelite korkide kriginat. Johnny "Lucha hasta el final" Pescador jällegi on läinud põranda alla, ei anna end üldse kätte ja tema telefoninumbrilt võib kuulda ainult morsesignaale ja revolutsiooniliste raadiojaamade eetripraginat. Seega jäi koosolek ära ja varuvõimalusena sai otsustatud spordi kasuks. Sport on ju rahu. Seega võtsime mina (EvoL "Estupida Ambicion") ja KO "Actitud Frenetica" vaatluse alla pudeli pipraviina ja hakkasime mängima Super Street Fighter 2-e. Selline vanamoodne Super Nintendo karate-mäng.

Püüdes end mitte segada lasta tühjenevatest viinapitsidest ja ohjeldamatutest naerupahvakutest (SSF2 on kohutavalt naljakas mäng), avastasin ma oma üllatuseks, et minu juhitav Cammy oli vaat et võitmatu ja ta sooritas kogu-aeg seletamatuid reie-judo-kombinatsioone. Ning tema high-kick ja high-punch, eriti otse õhus, olid ületamatud. Hoolikalt planeeritud strateegia, vahetpidamata üles-alla hüppamise, üle-õla-heidete ja õigel ajal põlvega munadesse äsamise abil võitsin mina/Cammy 49 matshi KO 17 vastu. Yay! Minu esimene saavutus spordimaailmas kogu elu jooksul.

Lõppkokkuvõttes on selline nädalavahetuse veetmisviis jällegi löönud parandamatuid haavu minu hinge. Eriti see, et mulle SSF2 ja võit niivõrd lõbu pakkusid. Nyah-nyah-nyah-nyah-nah, mina võitsin, KO kaotas! Kas mul pole siis tõesti targemat teha kui karate-mänge mängida? Kuid olgem ausad, Cammy võidukas miljoni-dollari-naeratus on pingutust väärt ka.

On see objektiivne tõde? On küll, kuigi mitte kogu tõde.

(No olgu, mainin siis ka KO viisteist minutit kuulsust ära. Kahjuks on kogu loo lõpp proosaline nagu alati.. Nimelt esmaspäeval tahtis KO uut võitlust ja seda ta ka sai. Paraku oli KO vahepeal adunud, et edu võti peitub lööginuppude võimalikult kiirelt peksmises ja Cammy ei jõudnud enam kordagi nii ligidale, et vastane oma lihaseliste reite karmi embusesse võtta ja heide sooritada, sest enne sai ta KO turjaka kickfighter'i käest kümme korda pasunasse. Jah, klaviatuuril nuppude kiirtagumises oli KO kõva käsi ja mina ei suutnud sellele midagi vastu panna. Need judo-diplomid, mis KO'l toaseinale riputatud, on talle ikka kasuks ka tulnud. Nii et nüüd oli tema kord võidurõõmust kilgata ja valitsev SSF2 meister on hoopis tema. Bleh.)

Seda et.. millest ma pidingi rääkima? Tegelikult mitte Jaapani kummalistest kaklejatest, vaid Guruhark'ist. Kunagi sai kekatud, et Guruhark'i CD "Saba & Sarved" valmib aprillis-mais, 2001. Nagu mõnedki teavad, on maikuu tänaseks juba lõppenud, kuid Guruharki plaati pole ikka veel. Ent veel veidi kannatust.. plaat läheb kirjutamisele juba kohe praegu ja asi seisab veel ainult kujunduse taga, mille tegemine võtab veel veidi aega, kuna asja kallal on profesionaal, kel käed-jalad muud tööd täis. Selle põhjal, mis ma valmivast kujundusest näinud olen, võin aga öelda, et ootamine tasub ennast ära ja rõõmustage, et ma ise oma 3l33t-Photoshop oskusi mängu ei pannud. Võib puhtsüdamlikult tunnistada, et kuigi sound on lo-fi, siis plaadiümbris see-eest hi-fi. Igal juhul on uueks deadline'iks 15. juuni, mil ka hea õnne korral leiab aset Guruhark'i laiv Tartu Lasteteatris. Vähemalt selline on sõjaplaan ja hea kavatsus. Kõige selle elluviimiseks kulub küll väga palju elutahet. Loodetavasti siiski mitte minu, vaid KO oma.