See CD on üks mu kõige enam kuulatud plaate; olen seda käianud lõpmatuseni. Ostsin selle 1995. aastal 240 krooni eest, mis oli siis palju suurem raha kui praegu. Palju vatti ja vilet on ta ka näinud, mis kulmineerus sellega, et Ahti kaotas ära voldiku, millel olid ka kõik laulusõnad.

X-Ray Spex - kes on loll ja ei tea, saab kohe targemaks - oli 70. lõpu Briti pungi üks värvikamaid ja erilisemaid esindajaid. Bändi südameks oli teismeline tüdruk Poly Styrene (aka Marion Elliot). Lokkis juustega, pisikest kasvu, pool inglise, pool somaali verd, ja hambatraatidega. Tema naeratus - nagu CD tagakaaneltki näha - oli relvitukstegev. Selle sõna kõige hirmuäratavamas tähenduses.

Punki ajalukku on Poly Styrene läinud siiski pigem lauljana kui kummalise moenähtusena. Poosetamine ("I'm a Poseur") ununeb, aga muusika jääb. Poly Styrene'i mitte niivõrd ei laulnud kui just huilgas, enamasti nii kõvasti kui kopsud võimaldasid. Poly on kõige valjem naislaulja punki ja võib-olla ka kogu popmuusika ajaloos.. talle suudavad sekundeerida ainult läbikukkunud ooperilauljad, nagu Nina Hagen ja Diamanda Galas. Kuid nemad pole punk.

Siiski, suur viga oleks kirjeldada Poly Styrene'i paljalt kui imeliku väljanägemisega kisakõri. On ju kõik X-Ray Spexi lood ja laulusõnad tema kirjutatud. X-Ray Spex'i muusika oli hüper-energiline, kiire ja massiivne. Enamus lugudest baseerusid või(s)tlusel - Poly Styrene'i vali hääl pasuna vastu. X-Ray Spex oli esimene punkband, kelle relvastusse kuulus saksofon. Kordamööda soleerisid Poly Styrene (laul) ja Lora Logic (saksofon) ja eks pärast selgus, kes peale jäi. Kurjad inimesed on väitnud ka, et Lora Logic pidi hiljem bändist lahkuma, kuna ta sai peaaegu sama populaarseks kui Poly Styrene ise.

Kuivad faktid ütlevad meile, et 1976. aastal nägi Poly Styrene esimest korda Sex Pistolsit ja otsustas kohe ansambli kokku panna, kasutades bändikaaslaste värbamiseks ajalehekuulutuse abi. Algsesse koosseisu kuulus ka 16-aastane Lora Logic, noor saksofonimängija. Just Poly Styrene'i vokaal ja Lora Logic'u innukas pasunapuhumine määratlesid X-Ray Spexi helipildi, mis eristas neid teistest tolle aja punk-gruppidest.

Järgnes karjäär, lühike ja mitte liialt edukas. Ma ei viitsi kõiki fakte vastavatest - ja siinsest paremini komponeeritud - artiklitest ümber kirjutada ja märgin vaid mõnda olulisemat asja. Nende esiksingel oli "Oh Bondage Up Yours!", millest on saanud üks klassikalisemaid punk-lugusid üldse. Mõned inimesed eelistavad selle loo varast live-versiooni, mis oli vist salvestatud Roxy's, kuid mulle endale meeldib stuudio-variant rohkem. Lihtsalt tundub, et noore Lora saksofoni valdamine oli veel sellisel tasemel, et tema soolod kõlavad stuudio rahulikumas õhkkonnas salvestatuna natuke paremini.. Kuigi X-Ray Spexi kontserdid olevat olnud väga muljetavaldavad, ei kõla paljas heliriba - ilma pildita ja kohaloleku tundeta - nii väga vapustavalt. Sama lugu on paljude punk-live'ide lindistustega tegelikult.

Singel ei evinud küll väga suurt müügiedu, kuid garanteeris siiski tähelepanu, seda muidugi ka laulusõnade tõttu, mille üle Briti press - ajakirjanikud ju, kui Jumal mõistust jagas, olid parajasti nurga taga veeni süstimas - ohtralt teravmeelitses.

Järgnes aktiivne tegevus, mille kulminatsioonina valmis esikalbum "Germ Free Adolescents" (aka "Germ Free Adolescence"), mis jõudis Briti albumitabelis 30. positsioonini ja samanimeline singel 19. kohale. Enam-vähem sel ajal hakkas X-Ray Spexi aeg otsa saama.

Saksofonist Lora Logic lahkus X-Ray Spexist juba enne albumi valmimist ja asendati uue pasunapuhujaga (Rudi Thompson). 1979. aastal saatis Poly Styrene bändi laiali.

Raske nüüd tagantjärgi öelda, mis juhtus, aga kätte oli jõudnud punk-pohmeluse ajastu, puudus korralik plaadileping, puudus ka piisav kommertsedu ning lõpuks oli X-Ray Spex ju Poly Styrene'i ühe-naise-projekt, mis nõudis väga palju energiat.

Tõele au andes ei suuda ma ka ette kujutada bändi ja Poly Styrene'i võimalikku saatust saabunud post-punk segaduses. Näiteks Clash hakkas tegelema mingi reggae'ga, Billy Idol'ist sai tobeduse apostel kauges Ameerikas ja kui rääkida naislauljatest - Siouxsie hakkas kandma väga koledaid riideid, lisas näkku ohtralt meiki ja muusikasse n-ö "goth'i" (tol ajal seda terminit vist ei kasutatud veel) ja jäi ka ellu suhteliselt lihtsakoelist popmuusikat esitades.

Poly Styrene'i image oli aga olemuslikult ja põhimõtteliselt punk, veidi kole, lateksi ja plastikuga plaasterdatud - hoopis midagi muud, kui esile kerkinud make-upi ja ekstravagantsete rõivastega varustatud pop-grupid nagu Adam & The Ants ja uuesti väljailmunud tiskopundid. Kahtlane küll, et ta kohaneda oleks suutnud.

Võib öelda, et selle bändi liikmete saatus kujunes veel kummalisemaks kui veenilõikamist harrastavate punkarite oma.

Nimelt vältis Poly Styrene allakäinud pop-tähe (eeldusel, et ta seda üldse kunagi oli) probleeme kaunis kummalisel moel - ta lahkus areenilt, ühines krishnaiitidega ja pühendus religioonile, plaadistades siiski mõned punki-välised plaadid oma kodanikunime Marion Elliot all. Minevikust ütles lahti ja üritas isegi takistada "Germ Free Adolescentsi" väljaandmist USA-s (omal ajal seda USA-s ei avaldatud).

X-Ray Spexist lahkunud Lora Logic asutas esialgu oma bändi, kuid ei suutnud edu saavutada. Esimene ülemaailmselt edukas naissaksofonist oli vist Candy Dulfer (oh, the horror.. the horror..). Tal olid sidemed ka Soomega - tema ema oli sünnilt soomlane - ja mängis bändis Kolla Kestää. Lõpuks ühines ka tema krishnaiitidega. Sellega seoses meenub kindlasti kõigile väga lahe Soome punkbänd Olotila, kelle relvastusse samuti pasun kuulub. Ma ei tea küll, kas sellel on midagi pistmist Lora'ga või tema mõjuga Soomes.

1995. aastal sai naistel krishnaiitlusest villand - meenutagem, et umbes tol ajal tuli üldse palju punk-bände uuesti kokku; Sex Pistols tuuritas ringi ja isegi Buzzcocks hakkas jälle tööle - ning Poly Styrene kutsus oma bändi jälle kokku (Lora Logic tuli ka), ning plaadistati album "Conscious Consumer".

"Germ Free Adolescents" anti CD-na hiljem uuesti välja ja tasub tingimata hankimist. Virgin on lahkelt plaati täiendanud, lisades sinna ka nende esiksingli lood "Oh Bondage Up Yours!" ja "I Am A Cliche" ning nende viimase singli "Highly Inflammable"; viimane annab aimu, milline oleks võinud olla X-Ray Spexi kaheksakümnendate muusika... mitte midagi erilist paraku.

Kõik lood ja laulusõnad on Poly Styrene'i looming. Erinevate punk-kogumike peal võib kohata lugusid nagu "Oh Bondage Up Yours!", "Identity" ja "The Day The World Turned Day-Glo", kuid Spex suudab enamat. Kui te pole kuulnud peaaegu hüsteerilist "Art-I-Ficial"'it või melanhoolset "I Can't Do Anything"'i, olete paljust ilma jäänud. Ja "I Live Off You" väärib ka eraldi märkimist. Ja kõik need ülejäänud palad. "Art-I-Ficial" on siiski läbi aegade minu lemmik olnud. Parim asi kogu plaadi juures on see, et iial ei tea, mis on laulus mõeldud tõsiselt ja mis mitte. Isikutel, kes sarkasmi kalliks ei pea, tekib selle plaadiga tõenäoliselt probleeme.

"Germ Free Adolescents" on plaat tarbijatele ja tarbijatest. Poly Styrene'il on silma pisiasjade jaoks ja kogu album on ekskursioon läbi odava rõõmu, mida tänapäeva toodang teile pakub. Ning kivi ei jää kivi peale, sest Iroonia on Poly Styrene'i neiupõlvenimi. Madonnal oli lugu "Material Girl"; kuid pigem just X-Ray Spexi plaat on küüniline kisakoor materialismile ja materjalile. Võib-olla isegi eelkõige materjalile - sisaldub ju ka Poly Styrene'i nimes plastmass. Plaadi avalugu "The Day The World Turned Day-Glo" on täis tuubitud termineid nagu Day-Glo, polystyrene foam, nylon, acrylic road, perspex window pane, polypropolene car, latex breeze (vaevalt, et ma neid sõnu nüüd päris õieti kirjutada suutsin..). Plaadi lõpuks tunnistab Poly, et "my mind is like a plastic bag"; "I eat Kleenex for breakfast/and use soft hygienic Weetabix/To dry my tears". Comedy, ahoy! Kuid lisaks materjalile muidugi ka materialism ja konsumerism:

I wanna be instamatic
I wanna be a frozen pea
I wannna be dehydrated
In a consumer society
("Art-I-Ficial")

Ma ei saa lahti tundest, et Spex - just laulusõnade poolest - oleks just ja eelkõige tänapäeva sobiv ansambel. Otaku-bänd, kui keegi (ma ise ka) taipab, mis ma sellega öelda tahan.

Lisaks laulab Poly punk'ist kui elustiilist ja elu-olust, tehes seda pigem kõrvaltvaatajana. Tundub, et X-Ray Spex ei võta tõsimeelset punki-värki sugugi tõsiselt ja tihti isegi irvitab selle üle.. aga millal just, jääb jällegi kuulaja otsustada/arvata.

When you look in the mirror
Do you smash it quick
Do you take the glass
And slash your wrists
Did you do it for fame
Did you do it in a fit
Did you do it before
You read about it
("Identity")

Tänaseks aitab. Loomulikult ei arva ma, et X-Ray Spex peaks igaühele meeldima. Paljudele ei meeldi Poly Styrene'i luust ja lihast läbilõikav hääl. Teiste meelest näeb ta kole välja - Blondie-tüüp ta ei ole jah. Kolmandad ei salli üldse naislauljaid. Neljandate jaoks ei ole bänd võib-olla piisavalt radikaalne. A mul ükskõik.

PS Ee.. üks märkus veel.

Őigluse huvides märgin eraldi ära, et ehkki "Oh Bondage Up Yours!" on väga hea lugu, pole ka singli b-side "I Am A Cliche" kehvem, kuigi ei ole nii põrmustav kui Oh Bondage. See-eest on ta väga lihtne, kiire, lühike ja konkreetne.

"Yama yama yama yama yama yama
Boredom boredom boring boredom"

..ehk siis "I Am A Cliche" räägib igavusest. Sellised lood on millegipärast mulle alati südamelähedased olnud, just parajad sumedatel suveõhtutel kuulamiseks. Sellesse auväärsesse seltskonda kuuluvad veel:

The Buzzcocks "Boredom";
Destroy All Monsters "Bored";
Dead Kennedys "Your Emotions" ("Y're so boring, boring, boring..");
Dead Kennedys "Looking Forward To Death" (Life's such a bore..")
Sonic Youth "Satan Is Boring".

Vaat nii.