Kui Tõnis Kahu "Viis + sõnad" minuni jõudis, siis ilmselt ma polnud ainus, kes raamatu sisukorda ja lugude pealkirja nähes veidi üllatunud oli. Õnneks suutsin ma maha ignoreerida etteaimatavat arr!-Internet-rage-ma-teile-kirjutan impulssi ja üks väga-väga mürgine uudisjutt lugude valiku teemal jäi loomata. Võib-olla kahjuks. Nüüd on jälle aega mööda läinud, plaadid masinas ringi käinud ja asjad hakkavad oma paika loksuma.

1980. aastal allkirjastasid 40 Eesti kultuuritegelast nn "40 kirja", mis edastati ENSV ja NSVL päevalehtedele. Kirja eesmärk oli kaitsta Eesti kultuuri ja kehtestada Eesti keelt ja meelt kasvava venestamise tingimustes. Allakirjutanute kogum oli justkui top 40 Eesti kultuuri tegusamatest kultuuritegelastest, inimesi igast valdkonnast ja eri meelsusega.

"Viis + sõnad" meenutab paratamatult seda kirja, sest näiliselt juhusliku valiku laulude abil soovitakse kehtestada või koguni luua Eesti popmuusikat või õieti tema kvaliteeti, seda nii lääne konkurentide kui ka Eesti popi üldisemal foonil. Täiesti mõistetav on soov näidata, et Eesti pop on olemas ja veel tähtsam, et ta väärib olemasolu. Tegu ei ole ju üldise ja iseenesest mõistetava kontseptsiooniga, sest taasiseseisvumisjärgselt on Eesti muusika olnud mitte kriitikute, vaid publiku määratleda - ja seda määratlust pole mul vaja hakata üle kordama: isegi alati delikaatne Tõnis Kahu - kelle muusikamõistmises pole põhjust kahelda - möönab raamatu sissejuhatuses, et ta on ilkunud ansambli Smilers üle. Samuti on ENSV-aegne Eesti rock oma objektiivsete piirangutega, seigeldes lääne menubändide järeleaimamise (ja kopeerimise) ning Tartu levimuusikapäevade eksperimentide vahel.

Seetõttu on "Viis + sõnad" 40 lugu valitud kõigepealt oma lugupidamisväärsuse poolest. Nad ei esinda niivõrd autori head maitset, vaid eesti muusika head maitset. Ja raamatu esikaanel on justnimelt sõnad "40 eesti parimat lugu, isiklik" mitte "40 isiklikku lugu, eesti parimat". "Viis + sõnad" on nagu 40 kiri, ainult et allakirjutanud on hoopis laulud.

Jääb ainult küsimus, et kes on kirja adressaat? On kindlasti õpetlik, et märksõnad nagu Tõnis Kahu ja Eesti parimad lood meelitasid, ma arvan, päris palju inimesi seda raamatut soetama. Või on see neile kingitud (jõulud, youknow). Ja päris suur osa nendest - nagu minagi - on veidi nõutud seejuures. Päris kindlalt paljusid proge- ja muidu klassikalise rocki sõpru see raamat päris ei veena (järgi uuritud juba ka praktikas), õigem oleks öelda - ei puuduta. Ja ega raamat ei tahagi kedagi veenda. Tõnis Kahu ei kirjuta reklaamtekste, ega laulututvustusi - enamasti on ka ansamblite enda eluloole viidatud vaid põgusalt - vaid käsitleb laule endid ja oma elamusi, ning igaühe enda asi on, kuidas kõiges kajastatavas orienteeruda. Näiteks mulle on terve osa raamatust täiesti võõras ja jääb arusaamatuks.

[Stopp! Mis osa täpselt on võõras ja arusaamatu, jääb KO soovil (või soovitusel) seekord välja ütlemata. Jajah, lugu kiskus mürgiseks, kuigi ma olin just eelnevalt otsustanud, et võimaluse korral tuleks vältida väga halvustavaid väljaütlemisi konkreetsete artistide suunas. Ühest küljest on Eestis nii kombeks, mis teha, aga teisest küljest ei ole selles ka absoluutselt käesoleva uudisjutu iva.

Igatahes käskis KO üles tunnistada, et minu meelest oli Barbarizi "Auh" eelmise aasta parim album Eestis. Nii ma väitsin ja nii see tõepoolest on - Evol.]

Nii et rahvavalgustuslikuks seda köidet kuidagi pidada ei saa. Ja ei usu, et ühtegi muusikasõpra võiks Tõnis Kahu tekstide abil sügavamale Eesti rocki ja popi metsa meelitada. Arvata võib, et raamatut loevad ikka need, kes ennegi huvilised olid. Seejuures oli "Viis + sõnad" olid aastavahetuse üks müüdumaid raamatuid (Viruvärava raamatupoes saime jõulude paiku eelviimase eksemplari, mille kõrvaldasime raamatumüügi top 10 stendilt, sorry Tõnis, et raamat seetõttu edetabelist välja kukkus). Mihkel Raua toimetatud ja märkimisväärselt läbikukkunud ajakirja "Nael" esinumbri lõpetas tore artikkel Velvet Undergroundi albumist "White Light/White Heat" (täiesti võimalik, et TK kirjutet muide). See kirjeldas ühe lääne muusikakriitiku elamusi, kes inimeste kodudes võttis välja "White Light/White Heat" LP ja vaatas, kas plaadil on kuulamisjälgi või mitte. Samamoodi on ilmselt "Viis + sõnad" raamatuga. Kui te seda ei loe ja ta lihtsalt riiulis istub, siis on täitsa okei. Pealegi, raamatule lisatud plaati saate niisamagi kuulata.

Nii et nagu 40 kirjale ei järgnenud mingit ametlikku reaktsiooni ei EKP ega NLKP poolt, ei järgne raamatule "Viis + sõnad" mingeid muudatusi eesti muusikas. Vastupidi, see raamat on tegelikult eesti muusika(kriitika) poliitbürooga kooskõlastatud ja ilmub vaid selle heakskiidul (aga jällegi - teine teema).

II

Õigupoolest on minu lemmikaspekt ja -faktor selle raamatu juures lihtne asjaolu, et tegu on muusikakriitika raamatuga. Ja "parimat" otsiva raamatuga. Tõnis Kahu jutud nende muusikapalade kohta - kuidas saakski neid jutte kirjeldada teistmoodi kui "veenvad" ja "väga head", samuti tõepoolest "personaalsed" ei ärata minus pooltki nii suurt elevust kui raamatu koostamiskriteeriumid ning et tegu on muusikakriitikaga ja hinnangukatsega kogu eesti muusikale.

Mart Juur kirjutas nii aasta tagasi Eesti muusikakriitikast, et seda on juba omajagu ning eri lehtedes-ajakirjades ilmub juba piisavalt palju plaadiarvustusi, et kõik kokku pannes võikski juba saada eraldi muusikaajakirja. Ega ikka ei ole küll nii. Plaadiarvustus on ikka rohkem algtase, ma ei ütle et see on lihtne, aga olgem ausad, keegi ei tule sulle õlale patsutama kümnerealise plaadiarvustuse eest - et uh, küll panid alles. Kas plaat on hea kuulata või mitte, on lihtne kindlaks teha ja asjalikult kirja panna (erikategooria on muidugi kulinaarkriitika nagu "hõrgud helid" ja "maitsev kompott"). Kuid "uurivat ajakirjandust" popmuusika vallas meil ei ole - võib-olla Eesti Ekspress välja arvatud, kus ilmub regulaarselt ka pikemaid lugusid; ma arvan et Mart Ramone'ist näiteks võiks saada päris asjalik muusikaajakirjanik (tõepoolest, EE kinnisvara- ja reisilisa "Areen" on aastatega end selle koha pealt ikka tõestanud küll).

Eesti muusika: J.M.K.E. debüütalbumi "Külmale maale" kodumaine esikväljalase (1989). Kukkus kahjuks pannkoogitaignasse, nüüd kuivab pärast puhastust.

Sama vilets lugu oli juba eelmainitud ajakirjaga "Nael" - no ei ole nii, et muusikaajakiri kirjutab ennast ise. Et kui on helid ja plaadid, siis tuleb jutt pärast puhta iseenesest. "Naela" peamiseks puuduseks oligi see, et saadaolevat ruumi ei õnnestunud millegi põnevaga täita (jajah, plaadiarvustusi loomulikult jagus). Mihkel Raud leidis lõpuks pettunult, et Eesti publik ei ole muusikaajakirja jaoks lihtsalt veel valmis. Aga see oli vale - tegelikult ei olnud kriitikud ajakirja jaoks valmis ja enamus artikleid-intervjuusid olid nagu rohkem ruumitäiteks (kui Te ei usu, minge sirvige raamatukogus esinumbrit). Kirjutamine, kurat, on raske töö ja teemavalik ka. Asjaolu, et tegutseb mingi ansambel, ei ole veel iseenesest põhjus intervjueerimiseks. Ja et kusagil on kontsert, pole veel põhjus kohaleminemiseks.

Nii et "Viis + sõnad" on mitmeski mõttes oluline samm Eesti muusikakriitika arengus, sisemise sunni ajel kirjutatud jutud muusikast, mis autorit ennast huvitab, ainus vabandus, et teisiti ei saa. Ja ehk võib loota, et tuleb varsti järg, mõne teise inimese sulest. Anne Ermi "Polkast Rokini" ning Valter Ojakääru "Popmuusikast" aeg on ikka läbi saamas juba, midagi uut on vaja.

Ja kui eesti kriitikud istusid hiljaaegu ninapidi koos ja näpp sõnaraamatu vahel ja tõlkisid raamatut 1000-st plaadist, mida elu jooksul peab kuulma, siis võib-olla pidanuks nad tõlkimise asemel rühmama ise raamatu kirjutamise kallal, näiteks 1000-st Eesti rocki ja popi laulust, mida elu jooksul peab kuulma. Ega see nüüd niiväga suurem pingutus olekski. Isegi kui näpud ja noorus jäävad CD-sahtli, mitte sõnaraamatu vahele.

Eesti muusika?

III

Kui ülaltoodust jääb mulje, et minu meelest on tegu tingimusteta hea raamatuga, siis päris nii see küll pole... jajah, aeg kasutada oma eelarvamusvabadust - vähemalt kolmandik valitud lugudest oleks võinud ikka vabalt raamatust välja jääda!

Üks, paratamatult universaalne probleem on see. et Eesti muusika uuemad aastakäigud on tugevas eelisseisundis. Tõsi küll, väljaantavate plaatide arv Eestis kasvab iga aastaga. Aga ikkagi tundub, et viimaste aastate ohter toodang ei ole veel korralikult läbi seeditud, ning ausalt öeldes on see uute tegijate valik niru ja juhuslik.

Aga siiski? Kes siis on väärilised Eesti popmuusika manifestile alla kirjutama? Vastuse leidmiseks tuleb meil teha ekstreemselt lühike ekskursioon tõniskahulikku popmuusikamaailma. See on loomulikult ebatäpne, kuid mingil määral peaks olukorda selgitama.

Niisiis: kriitikuna tekib TK-l küsimus, kuidas hinnata popmuusikat, milliseid väärtusi esile tõsta? Intellektuaalsed väärtused nagu progressiivsus ja muusika "sügavus" on väga subjektiivne asi ja tihti ka paljas poos. Autentsus ja loomulik eneseväljendus nagu folkmuusikas on samuti subjektiivne, kes oskaks öelda, milline on õigupoolest "loomulik" pillimäng ja laul ja kui palju võib muusikat töödelda ja aranzheerida, ilma et tulemus väärastuks? Sõltumatus? Haha. Sõltumatu on see ansambel, kellest midagi ei sõltu ja kõik artistid unistavad paratamatult kuulsusest. Ja nii võib kõik muusika omadused ükshaaval läbi võtta ja tuvastada nende kui hindamiskriteeriumite nigel usaldusväärtus.

Ainus tõsine väärtus tõniskahuliku süsteemi kohaselt on kommertsedu. Nimelt ainult see on popmuusikas objektiivselt mõõdetav ja artistid paremuse järgi järjestatavad - meil on edetabelid (Top/Hot 10/20/40/100 jne jne), samuti kuld- plaatina- ja adamantiumplaadid, aga ka väljamüüdud kontserdid, teenitud dollarid, makstud autoritasud, downloadide arvud, eraldatud eetriaja hulk raadios ja telekas. Tõsi küll, empiiriliselt ei saa kommertsedu käsitleda muidugi absoluutse väärtusena, ja TK teab seda ise ka väga hästi, kuigi "kõikse parema bändi" määratluses sisaldub juba iseenesest ühe komponendina edukus. See eristab Madonnat, Pet Shop Boys'i ja The Clashi (kui mainida vaid mõnda TK lemmiksubjekti) teistest, vähemedukatest (headest, kuid mitte parimatest) ansamblitest, ning annab nende sõnumile erilise jõu. Tulemus on nn "produkt" - hoolikalt ettevalmistatud ning müüdavalt vormistatud toode.

Ühes raadiointervjuus küsiti Tõnis Kahult arvamust vene diskopundi Noisy Nation (kelle frontmän oli Arthur Abdul or sth) - muidu täiesti suvalist tantsumuusikat tootva, kuid tol momendil eduka ansambli kohta - siis see arvamus oli pigev tunnustav, kuna tegu oli oli müüdava tootega.

Kuid edule lõppkokkuvõttes samuti toetuma jääda ei saa - eelkõige põhjusel, et Eesti muusikaturg on alles välja kujunemas ning normaalsed turumehhanismid, mis kõige paremad bändid esile tõstavad, veel ei toimi.

Kui aga väärtused on petlikud, siis ongi ehk üks muusika hindamise kriteeriumiks just nimelt nende üldises plaanis kehtetute väärtuste petmine? Popmuusika tõsimeelsete omaduste tõlgendamine, interpreteerimine, nende väärtustega suhestumine mingil huvitaval, kuid ilmtingimata mõnel kõrvalseisval moel. Teisisõnu mäng muusikas ja muusikaga.

"Viis + sõnad" algab Sven Grünbergi looga "Ball", mille mitmekihilisus iseloomustab hästi kogu raamatu temaatikat. Mis on selle loo alus või eesmärk? Juba "Balli" kirjeldamine on omamoodi keeruline: "Ball" ei ole lihtsalt poplugu, vaid on 1)pärit filmi heliribalt, 2) mõeldud kui peomuusika, kuid hüpoteetiline peomuusika vaenulikus lääneriigis, 3) see lääneriik polegi päris lääneriik, vaid eksisteerib eelkõige stsenaariumi allikaks olnud nõukogude ulmekirjaniku ettekujutuses, 4) mida omakorda tõlgendab nõukogude filmirezhissöör. See kõik on loodud kaheksakümnendatel, tolleaegseid (piiratud) võimalusi kasutades.

Soovite veel näiteid? Jim Arrow and the Anachrones'i "Steel Town Puppet" on TK sõnutsi eripärane, sest tegu on Eesti muusikaga, mis kujutab ette, et ta on inglise muusika, mis püüab olla ameerika muusika. Rondellus, kes teeb keskaegsete instrumentide ja piinariistade abil Black Sabbathi covereid - ladina keeles (ugh). Või kitarrist Riho Sibul, kes ise mängib pilli, kuid kelle muusikasse sõidab sisse appikutsutud Dylan Thomase zombihääl? Võiks veel pikalt jätkata.

Enam-vähem kõigi TK poolt valitud lugude ühisnimetajaks on tõlgendamine ja mäng. Mäng popmuusika sees. Zhanripiiride ületamine ja popmuusika tavapäraste väärtushinnangute küsitavuse alla seadmine. Tuleb tunnistada, et muusikakriitiku jaoks on selline asi paratamatult kõige põnevam ka.

Nojah. Mis siis selles kontseptsioonis puudu jääb? Soome raadio "Räkärodeo" saatejuhil, endisel vihasel mehel Miettinenil oli ikka kombeks mõnda mängitavat lugu kommenteerida umbes nii, et laulja pole just suurem asi, produktsioon on liiga odav, aga kurat küll on hea "biisi". Mida võiks siis tõlkida kui "lugu", või ka "viis". Ja raamatus "Viis + sõnad" domineerivadki just "sõnad" mitte "viis".

Just selline sügavale, ratsionaalsele mõistusele vastupidine kõhutunne, see täiesti subjektiivne arvamus, et lugu rokib täiega, sihuke nakatav ja kaasakiskuv pop- või rocklugu, on see, millele TK maailmapildis kohta ei leia ja seda siit raamatust ka ei leia. Ilmselt on selleks teised raamatud.

Mis ma oskan öelda - mulle meeldib muusikast lugeda. Aga meeldib ka see, kui muusika meeldib ja lõputu analüüs mind ei rahulda, nii võibki "mmm.. huvitav" ümisema ja kulmu kibrutama jääda. Tõepoolest, muusika on mitte ainult kirjeldamiseks, vaid ka kuulamiseks ja kui Atwisti senikadunud lood lõpuks välja ilmuvad, saabub toimetusse tihke ja uimane enesega rahulolu moment, kui ainsateks häälteks on kõrvaklappide pirin, pliidi pragin, teekannu vulin ja täis kõhu urin. Siis ongi hästi.

Umbes sihuke näebki välja terve kümnend eesti muusikas.

Või on see hea ettekääne minu pikachudest veel ühe pildi tegemiseks