"Vanaema õunapuu otsas" on läbini laste tükk aga kõik etendusekülastajad pole lapsed. Kui kirev askeldamine ja vilav videopilt ära tüütavad, tuleb tükk mingil muul moel põnevaks ja huvitavaks mõtelda. Mõtlemisainet etendusel jätkus.

Sotsiaalsete tegurite osa psühhoneuroloogiliste haiguste arengus ja ravis

Etendus "Vanaema õunapuu otsas" on lugu noore poisi süvenevast skisofreeniast. Alternatiivse maailma oma alter ego ümber loob Andi segasest telepildist, tänavavägivallast ja peresuhetest. Vaadeldes Andi perekonda tema igapäeva toimetustes näeme vaid kodu pealispinda. Andi isiklik suhe oma lähikondsetesse selgub tema fantaasiamaailma ja lavastuse kavalehte jälgides. Peategelase vaieldamatuks iidoliks on tema vend; kangelane ja kurjategija – kosmonaut ja mereröövel ühes isikus. Oma vennas näeb Andi ka argisemat asjalikkust piletikonduktorina ning lõbustajat tsirkuse artistina – kõiki neid rolle mängib Tarmo Prangel.

Suhtes oma õesse on märgata juba shovinismi algeid. Õde kujutleb Andi eelkõige loomana. Tiigri ja kosmosekoera kõrvale mahub küll ka paksu putkapidaja roll, kuid tema ajab poiss lihtsalt pankrotti. Märkimisväärne on Andi suhtumine ka oma vanematesse. Kui isa näeb poiss lihtsalt tuima ja tukkuva vorstimüüjana, siis ema on Andi kujutlustes taskuvaras, kes varastab pojalt lõbustuspargi pileteid.

Etenduse esimene vaatus on pühendatud Andi süvenevale vaimuhaigusele ja vanemate murele. Teine, aeglasem ja venivam, räägib poisi pikaldasest paranemisest. Kujutluspiltide küüsist eemal hoiab kangelast uus sõprus, sotsiaalne suhtlemine ja natukenegi mõtestatud tegevus. Oma uuelt tuttavalt, proua Finkilt, saab Andi ka õpetuse, et oma elu saab rahulikult elada kaaskodanikele kergelt luisates. Etenduse lõppedes jälgivad kaks saatusekaaslast varjamatu lõbuga oma tajuhäireid.

Mütoloogiline taust

Seostes Judaistliku mütoloogiaga võib lavastust vaadata kui postmodernistlikku Aadama ja Eva lugu. Madu selles etenduses ei ole, on vaid hea ja kurja tundmise puu. Andi nagu Aadam maitseb Vanaemast Lilithiga (Juudi mütoloogias Aadama esimene, tulest loodud naine) õuna ja satub segaste kujutluspiltide keerisesse. Etenduse teises pooles kohtub Andi proua Finkist Evaga ja rahuneb aegamisi. Vanusevahe Aadamat ja Evat ei häiri, nende sarnasused on suuremad kui erinevused, nimelt ühine haigus.

Huvipakkuv on ka etenduses Andi isa nimena kasutatud Serafim. Seraf on sama mis eesti keeles enam tuntud keerub – kuuetiivaline kõrgemaklassi ingel. Keerubite eriülesandeks oli inimeste karistamine nende pattude eest. Andi karistuseks on hullus, kuid millise patu eest, jääb selgusetuks.

Hapu õuna mis muudab lõbusaks (ja maailma vägagi värviliseks), maitsmise seotust narkomaaniaga pole mõtet vast arutadagi. Ogaõun oli tuntud psühhotroop juba iidsetes shamanistlikes kultuurides.

Lasteetenduste vaatepunktist vaadatuna oli tegemist etendusega "Pipi Pikksukk – 50 aastat hiljem.". Peategelane on jätkuvalt eklektiline, inimesed kellega tüli norida on endiselt vargad, mühakad kaubandustöötajad ja mõistmatud lapsevanemad, kuid nüüd on vastased kangelannast tublisti nooremad. Pipi ei armasta võrdset võitlust.

Näitlejatöödest tahaks julgustada inimest, kelle kanda oli klassikaliselt kõige halvemaks peetav roll – hobuse tagumised jalad. Ei ole hullu, ka see on algus.