1. VALGED TRIIBUD ÄÄRISTASID AIATEID (JA KÕIK CHADIST)

Õigupoolest ei tunnegi ma erilist vajadust muljeid White Stripes'i kontserdi kohta jagada, kes kohal käis, see käis ja nagu KO ütleb -- vihkan lugeda asjadest, millest ilma jäin. Kuna kõigil, kes kontserdisaalist väljusid, oli päris äraseletatud nägu ees ja enamus neist suundus otsejoones Valli baari värskendust võtma, siis võib oletada, et neil on endalgi ettekujutus toimunust ning asjatu oleks seda üle korrata.

Teisest küljest on jätta Sewercide Lo-Fi lehekülgedel kajastamata White Stripes'i kontsert sama hea kui ajalooõpikust välja jätta Eesti iseseseisvus põhjendusel, et see isegi teada-tuntud asi. On ju The White Stripes'ist kuidagi poolkogemata kujunenud garaazhirocki/pungi eesrindlane, keda kuulab nüüd nii laps, mamps kui paps ja ka lapse tõeline paps. Ja millest meil siis veel kirjutada (elu mõte välja arvatud) kui mitte sihukestest kidrabändidest? Seetõttu, justkui nagu Balthasar Russow või Christian Kelch omal ajal, teritan pilku ja kuulmist, süütan küünla, ulun läbi öö, ning tähendan usinalt üles mõned enneolematud sündmused, mis leidsid aset kui ilmakuulus ex-garaazhibande Tallinnas ööklubi külastas.

Anyways, soojendama pidi The White Stripes'i Röövel Ööbik, kelle kitarristid on hiljaaegu välja kaevatud, reanimeeritud ja kes käivad justkui nööri mööda, mängides uusi lugusid, mis Kärbeste Jumal nende pähe pannud on. Tulemus, nagu Rabarockil veenduda võis, on väheke kentsakas, sest vana Röövel Ööbikuga eriti palju ühist ei leia, aga teisest küljest kõlab ka uus Rööbik väga väsitavalt ja vinguvalt -- ühesõnaga mulle täitsa meeldib.

Igatahes kella 9 paiku jõudsime teenelise pahelise Johnny Pescadoriga klubi "Hollywood" ette. Omamata erilisi illusioone ööklubi hinnataseme suhtes, oli meil luuleraamat kaenlas. Kohapeal selgus halva üllatusena, et Röövel Ööbik ei esinegi, White Stripes alustab varem ja luule tuli väga kiirelt läbi lugeda.

No ja et miks Röövel Ööbik ei esinenud? Ma väga-väga kardan, et sel on mingi proosaline põhjus, kuid loomulikult järeldasime klubiukse taga momentaalselt, et Röövel Ööbik on lihtsalt liiga suured staarid, et rahulduda The White Stripes'i soojendusbändi rolliga. Loodame, et see on ka tõsi.

Nagu enamus lihtsaid, arukaid inimesi, pole ka mina kunagi elus Hollywoodi sattunud, nii et võin nüüd teistelegi jutustada, mis imeasju seal ööklubis näha saab. Mitte midagi ei saa, tavaline urgas, suurem kui Von Krahl, kuid väiksem kui USA tuumaarsenal.

Ma nüüd tunnistan üles, et suur The White Stripes'i ekspert ma ei ole, sest minu plaadikogu on konstantselt 7-8 aastat ajast maas, mistõttu ma bändi viimaseid plaate ei oma ning eriti kuulnud pole. Ja aega ei ole kuulda, ehkki tahtmist on kuulda, sest endiselt on minu tähelepanu keskpunktis ansambli All About Chad esimene ja viimane album "Down In Front", mida kuulamast ma ei väsi ja mille igal järjekordsel läbimängimisel avastan uusi nüansse, aspekte ja faktoreid selle äraütlemata geniaalse grupi loomingus.

Praeguseks on All About Chad unustatud, kuid ei saaks öelda, et tegu on väga underground grupiga, kuna 1996. a olid lood "23 Strikes You Out" ning "Meet Me In The Hallway" Soomes "Räkärodeo" saates Kansan Ääni poolt hääletatud aasta parimate lugude sekka, ja päris kõrgele kohale seejuures.

Anyways, seda All About Chadi plaati ma uurin, puurin, analüüsin ja muidu näpin. Kui ma oleks nõrgema iseloomuga, kasutaks ma All About Chadi kohta lausa kulinaarkriitilisi termineid, et see plaat on üks väga hõrk maitseelamus ja laulja hääl on veinine. Või õline. Loodetavasti see viimane oli ikka kompliment.

Muide, mis sel kõigel ja eriti All About Chadil The White Stripes'iga pistmist on? Mitte midagi. Seepärast ma neid White Stripes'i lugusid niiväga ei teagi.

Tagasi teemasse. The White Stripes'i kontsert ise oli üsna lühike, konkreetne ja tähelepanuväärselt introvertne. Bänd mängis omaette ja rahvaga just ei suhelnud, päris lõpus välja arvatud, kui Jack White midagi täiesti arusaamatut mikrofoni rääkis.

Aga muidu, kõik kuulujutud The White Stripes'i kohta vastavad tõele. See laiv vääris kindlasti vaatamist-kuulamist ning Jack ja Meg White mängivad kahekesi nagu kaks tuhat kuradit. Isegi Jack White'i kentsakas riietusstiil ei suutnud minu tähelepanu muusikast kõrvale juhtida. Kui veel moejuttu rääkida, siis see puna-valge fiksatsioon on ammu end ammendanud. Aitab küll, paljugi mis mänedzher räägib.

Ja see kõik oli südandsoojendavalt vali. Mis siin salata -- mulle meeldib vali rokenroll. Siis on hea. Toimetuse kiire koosolek Valli baaris igatahes tunnustas ansambli tööd hindega "väga hea". Ja muud me ei oodanudki -- garaazhirokki ei saa mängida pooletoobiselt.

2. KOHALIK JA KOHATU (Seksound, 2005)

Pärast White Stripes'i kontserti istusime oma kirjandusagendiga Kuku klubis (jah, mul on sihuke asi ka ning temal kui kultuursel inimesel on ka klubikaart). Meeleolu, nagu mainitud, oli äraseletatud ja pilk ka natuke, kuna teostasime seal fiskaalset suitsiidi, ostes pitsikaupa viina ning lõpuks lasime uue plaadi peale panna. Selleks oli Fuksoundi ammuoodatud kogumikplaat "Kohalik ja kohatu", n-ö eesti sõltumatu muusika kogumik.

Tühjendanud järjekordse viinapitsi, jäin põnevusega ootele. Paraku ei tulnud esimesed paar minutit kõlaritest vist üldse midagi. Pärast poole hakkas justkui midagi pinisema, aga ei olnud minu kõrtsimürast ja White Stripes'ist kurdistatud kõrvadel võimalik sellest täpsemalt aru saada. Veiderverk, imestasin ma ja küsisin plaadi leti tagant tagasi.

Kodus selgus, milles küsimus. Nimelt meenutab Seksoundi reliis koostamispõhimõttelt kunagist Hello (vist 1995) kogumikku, kus sõbralikult kooseksisteerisid elektrooniline ja kitarrimuusika. Ja kui ma ütlen sõbralikult, siis olid kõik traadibändid ilusti kasseti ühel küljel ja elektroonika teisel küljel, et mingit kokkupuutepunkti poleks. Ja väga hea, sest seda Hello elektroonikapoolt polegi ma vist kunagi kuulnud.

Kahjuks on aga meediamogul Rein Fuks (kellele kuulub nii Seksound, Pia Fraus ja vist ka Lasering) laia silmaringiga ja muusika eri aspektides ning valdkondades hoogsalt orienteeruv noormees, mistõttu plaat ongi igati arukalt koostatud, ja vabu radu jätkub nii traadibändidele kui kohvi- ja õunaviksielektroonikale.

Sellepärast ma ei kuulnudki kõrtsis midagi. Nimelt algab album sellega, et keegi hr Kago väga vastumeelselt ja vaikselt klaverit mängib, ning pärast teeb sedasama, aga tagurpidi. Ja üldse on plaadi algus na vaiksevõitu.

Nii et igasugu kentsakaid asju leiab siit plaadilt ja vean kihla, et traditsiooniliste Zahir - Shelton San - Kwing Kungks - Les Diamants lugude kõrval peaks igaüks leidma midagi üllatavat, mis meelde jääb ja meeli köidab. Tuleb siiski tunnistada, et kui nii edasi läheb, hakkan ma igale poole ankeetidesse märkima, et Kwing Kungks on mu lemmikansambel. Kas nad on just Eesti parimad artistid, seda ma ei tea, aga igal juhul mulle, kes ma hindan kõike garaazhirocki pehastunud vaateplatvormilt lähtudes, kõige südamelähedasem.

Lisaks rokenrollile leiab plaadilt ka palju igavat indiemuusikat ja õnneks kõik indibändid, kes plaadile pääsesid, õigustavad neile pandud usaldust. Nad on igavad ja mis siin salata, õudsalt mõnus on neid kuulata. Arvasin küll, et indie ajad on jäävalt minevikus, aga võta näpust. Pia Fraus muidugi on hea, aga eelkõige Dreamphish, kes kõlab nagu muusika minu muusadele.

Väike üllatus mulle ja arvatavasti mitte ainult mulle oli Röövel Ööbiku uus lugu "Contact", mis... hm. Hea lugu ikkagi, ehkki palju siin kunagise Rööbikuga pistmist, on iseasi.

Plaadi lõpetab elektronkollektiiv Pastacas, looga, mis on tõeliselt talumatu ja kõlab umbes nagu shampoon silmas, ning on sama entusiastlik nagu mäger talvel. Paras paar Kagoga.

Nii et selline eklektiline koostepõhimõte on ühtaegu "Kohalik ja Kohatu" tugevuseks ja nõrkuseks. Kohati on see hea, näiteks sellisest vaiksest ansamblist nagu "Mirabilia" oleks ma muidu võib-olla mööda vaadanud. Kohati jälle halb, sest ma eelistaks, et minu teada oleks "Galaktlan" Tõravere observatooriumi dzhass-baari, mitte elektroonse muusikakollektiivi nimi. Aga ei ole, ja siin plaadi peal ta piiksub. Selline vaheldusrikkus ilmselt ei sobi mulle, isiklikult.

Anyways, tüütute Vibratsioonplaatide koostajad peaksid "Kohalik ja kohatu" käest küll õppust võtma. Ahjaa, neid Vibratsioonplaate ei koostatagi enam niiväga. Ja teadagi miks - jamad plaadid olid.

Jään igatahes huviga järge ootama, sest ka "Kohalik ja kohatu" päris lai haare ei katnud kõiki tegusaid Eesti kollektiive.

PS "Seksoundi" uusim reliis on teadupärast Shelton San'i debüüt-EP. Kauaoodatud jne, ja ma kirjutaks sellest ka, kui mul plaat oleks (aga vt ülaltpoolt "fiskaalse suitsiidi" kohta). Igatahes, pange tähele.

3. SUVINE KALAPÜÜK

Lõpetuseks lüüriline ja looduslähedane kõrvalepõige. Kunagi sai kirjutatud küll seenelkäigust ja paadisõidust, aga mis siin salata, eluslooduse imedest on meie lehel harva juttu. Aga nüüd võivad satikad Sammalhabeme habemes jälle rõõmsalt vudida, sest õiglus seatakse jalule ning Evol läheb jõe äärde. Evol on muide looduse-uurija. Mitte vasikas.

Jahe, kuid päikeseline, vaikne, kuid kergetuuleline õhtu tekitab paratamatu illusiooni, et on sobiv hetk kalapüügiks. Inventuur lakas-kuuris-esikus tuvastas, et mul on u 3,5 õngeritva, hulk konkse, eriedev jaapani helesinine tamiil (pärit kaheksakümnendate algusest, nii et aegumistähtaeg ilmselt ületatud) ja üksainuke ujuk.

Nendest materjalidest ja harukordselt kõverast pillirooridvast konstrueerus kööginoa, plaastri ja esiisadelt päritud teadmiste varal suurepärane vanakooli püügivahend. Muidugi, instrumendid nagu teleskoopritv ja automaatrull ei ole mullegi päris tundmatud, aga sellise väikese jõe jaoks on see ilmne ülepingutus.

Ka sööda puhul otsustasin läbi ajada minimalistlikult. Muidugi võiks võtta labida ja siirduda prügimäele vihma-, sõnnikuusse ja muid madusid välja kaevama, aga kesse viitsib. Pealegi poleks ma sel juhul enne pimedat jõe äärde jõudnud. Nii et piirdusin tagasihoidlikult saiasisuga, õigemini gruusia leivaga. Ahven seda eriti ei taha, aga särg sööb küll.

Ja jõudsingi kaunile jõekaldale. Nagu inimtühjades paikades ikka, on iga põõsa ja kivi taga mõni seltsimees (kes on inimesele hunt), kes on tulnud vaikust ja üksindust otsima. Seekord siis oli vastaskaldal koha sisse võtnud neljaliikmeline vene perekond, kes täies koosseisus oli tulnud jõekaldale toimetama tähtsat initsiatsiooniriitust -- isa õpetab poega kala püüdma.

Ebameeldiv üllatus muidugi minule, kui ma oma amatöörkalasportlase ritva hoolimatult õla kohal vibutades endale läbi heina jõekaldasse teed rajasin. Venelased, teadagi, on kalaspordi überprofid, võimelised kala püüdma nii ridva, hangu, mutrivõtme kui ka palja käega, ja kesse ikka tahab oma kalapüügialast ebakompetentsust nende ees demonstreerida. Ah, nahu ja pohu, harutasin ridva lahti, veeretasin ühe VÄGEVA saiakuuli ja viskasin õnge likku.

Järgmise minuti veetsin õnge ühe kurja kupulehe küljest lahti sikutades. Üsna etteaimatav sündmuste käik, kas pole. Reguleerisin sügavust, kohendasin prille ja asusin huviga jälgima, kuidas ujuk enam-vähem, kuigi mitte päris, aga üsnagi ja üpris, tuimalt jõevees hulpis.

Nagu öeldud, vaikus ja rahu on inimtühjas üksildases paigas alati illusoorne. Nii ka seekord, kuna vene pereisa tõrrehäälne bass ei vaikinud hetkekski ja lehvis veepinna kohal nagu Deutsche Welle lühilaine saated stratosfääri illegaalsemates kihtides. Küll õpetas ta poega, kuidas ritva vibutada, ja... tegelikult, ega ma suuremat aru ei saanud, mis ta seal seletas. Aga rääkis pidevalt ja üsna intensiivselt. Kõigele hädadele lisaks kala neil ei näkanud ka.

Lõpuks tuli ta minu poole (olin end ettenägelikult sügavale jõeäärsesse rohtu ära peitnud, et mu amatööri oskused talle liiga laia lõbu ei pakuks) ja hüüdis, "Hei muzhikk!" Ilmsed edusammud, sest paar nädalat tagasi Türisalu pangal oli analoogiline vene perepatriarh mind kõnetanud kui "Hei patsaan". Muzhikk vähemalt on aus külamees, nii et respect. Selgus, et ta oli oma udotshka kellegi setka sisse haakinud. Mõtlesin natuke aega, et mis see setka on, siis sain aru, et keegi oli võrgu jõkke pannud ja tüübil oli õng sinna kinni jäänud. Eitasin, et ma seda võrku, omasin, valdasin, kasutasin ja käsutasin ja püüdsin edasi.

Ja kus tüdimus kõige suurem... siis on aeg ilmselt ritv kokku pakkida. Aga ennäe -- poeetiline õiglus võidutses seekord. Olin juba lootuse kaotanud, kui ujuk vee alla vajus ja sikutasin välja suuure särje. Noh, vast nii 75 grammi oli ta, aga ikkagi kala, mitte mingi viidikas, limukas või anshoovis. Ühtlasi demonstreerisin sellega oma ülimuslikkust vene kalasportlase ees, sest tema ei saanud kogu aja jooksul mitte kalapoegagi.

Võib-olla kui too mees oleks oma suu vahepeal kinni hoidnud, vaiksemalt liigutanud ja rohkem püüdmisega tegelenud, oleks tal ka rohkem kalaõnne olnud. Praegu aga rääkis ta hoopis oma pojale mingit väga õpetlikku lugu -- kui ma õigesti aru sain, siis sellest, kuidas ta kuueaastasena olla kogu aeg paljajalu käinud. Raske lapsepõlv jne. Lisaks - tugevnes bassihääl kõrkjate vahel - olla üks luuletaja selle (või koguni tema enda) kohta koguni terve luuletuse valmis teinud. Tegelane köhatas ja valmistus seda esitama, kuid õnneks ei tulnud tal esimene rida meelde. Lõpuks lõi ta käega ja teatas et kljovõ netu, mis - niipalju kui tean - tähendab, et kala ei võta ning perekond pakkis asjad ja tõmbas jehat. Kuna hämardus ja õudsalt külm oli, tegin ise varsti sedasama. Enne neid ei saanud ma ju ära minna, sest pidin ju ometi jätma pereisa südamesse näriva kahtluse, et pärast nende lahkumist sikutasin ma kindlasti hulga kalu välja.

Hiljem Tallinnas söötsin särje Kurjajuure kassile Fiska, kes oli selle üle väga õnnelik.