Kas te käite eesti kaasaegse tantsu etendusi vaatamas? Lihtsalt silmaringi arendamise eesmärgil ja esteetilise naudingu saamiseks. Näiteks äsja lõppenud festivalil UUS TANTS 5 (toimus 28.02 - 2.03.2003 Tallinnas)? Niikuinii ei käinud. Jälle! (Saluteerin neile, kes käisid ja võin autasuks näidata, kuidas silda tehakse. Selline harjutus on olemas, ehk mäletate võimlemistunnist? Auhinna kättesaamiseks palun pöörduda isiklikult Heajuure poole.).

Järgnev lugu on mõeldud eelkõige neile, kes ei suvatsenud etendusi vaatama tulla või puudusid muudel mõjuvatel põhjustel. Festival, muide, oli seekord huvitavam kui varasematel aastatel ja pakkus elamusi seinast seina, suhteid uusi, tahet kaasa mõelda ja ka ise midagi teha või korda saata. Tänavune festival oli mitmes mõttes erinev eelmistest. Esiteks oli seekord tegemist puhtalt EESTI TANTSU esitlemisega (siiani on kaasatud truppe ka mujalt maailmast). Publikule pakuti vaatamiseks nii valmisprodukte kui ka neid etendusi, mida alles viimistletakse, kujundatakse. Uuenduslikult olid festivali kavas diskussioonid tantsuteemadel.

Neist tähtsam, mida peab kindlasti ära mainima, oli festivali raames kokku kutsutud Eesti Tantsu Ümarlaua asutamiskoosolek, mille eesmärk on kaardistada eesti kaasaegse tantsu hetkeolukord, minevik, olevik, probleemid ja tulevikunägemus. Kogemusi Saksamaa tantsupoliitika kujundamisest jagas Walter Heun (aus Munich). Eesti Tantsu Ümarlaua tegevust hakkab koordineerima töögrupp, kes üritab teavitada oma tegevusest ka laiemat üldsust. Nii et te veel kuulete sellest asjast!

Teine oluline diskussioon puudutas tantsukriitikat, mis Eestis on sama noor, kui kaasaegne tants isegi. Kriitikud, kas teate, on kunstimaailmas väga olulised tegelased. Nende kirjutiste kaudu saavad 'tavalised, lihtsad kodanikud' teada, mis toimub (tantsu)kunstimaailmas; nemad aitavad 'tõlkida' liikumise- ja keha abil tekitatud keele ehk sõnumi kultuuritarbijatele mõistetavaks tekstiks; nemad annavad tantsijatele tagasisidet professionaalse, koolitatud nägemuse alusel; ja nemad (miks ka mitte) teavitavad välisilma eesti kultuurielust üldisemalt. Ettekande pidas Stuart Sweeny from UK, kes muide ootab kriiti(ka)lisi kaastöid enda poolt algatatud veebilehele criticaldance.com. Nii et - kui keegi tunneb kutsumust ... you're most welcome to co-operate. Kaastöid oodatakse inglise keeles.

Nüüd aga festivalist enesest. Olen alati pisut skeptiliselt suhtunud eesti kaasaegsesse tantsu ja tema suundumustesse. Olen sellest ka oma varasemates kirjutistes rääkinud pikemalt, seepärast ei hakka ma seda teemat siinkohal laiemalt lahkama. Asudes kirjutama seda artiklit, tahtsin ma enese jaoks lahti mõtestada, mis on see, mis mind häirib või mis mulle meeldib tantsu(etenduste) juures. Ma tahtsin teada, mis paneb koreograafi-tantsija mingit teost looma või tantsima? Mida peetakse oluliseks?

On see …

… emotsioon? Minimalistlikud varjundid näos, peaaegu et nähtamatud liigutused, mis tekitavad minus emotsiooni mingist kadunud ajast. Tantsija pöördub äkitsi minu poole ja küsib, et kas ta saaks mind aidata. Ja nii mitu korda järjest. Publik isegi üritab talle vastata, aga tema ei tee sellest väljagi. Läheb ja tantsib hoopis sellest, kuidas mingi kamp jõge püüab ületada ... (Krõõt Juurak - "Silt"). Emotsiooni tekkimine-tekitamine on tantsu juures äärmiselt oluline. Ilma selle komponendita ei ole tõenäoliselt võimalik ei kunsti luua ega ka vastu võtta.

… idee? Idee teeb teosest teose, naudinguallika, elamuse, mõtte. Näiteks Pashkevicius'e&Ulfsak'i "Naiste paraad": - tegemist on väga hea ideega muide! Kaks naisterahvast tulid lavale ja rääkisid rahvale sellest, milline on ühe tüüpilise eestlase nägemus ideaalsest tantsuetendusest. Selle teadasaamiseks olid nad koostanud spetsiaalsed ankeedid ja puha! Lähtuvalt ankeetküsitluste tulemustest olid nad loonud liikumise ja muu atribuutika, mis kuulub etenduse juurde. Te tahate teada, et mis siis üks tüpish eestlane ootab tantsuetendusest. Näiteks isikupära ja autobiograafiat, seda et tantsija oma komplekse välja elaks. Ei huvita teda aga tantsija välimus ja rahvus. Alasti keha laval ... tulemus 50:50?Väga hariv tükk. Soovitan kõigile! Mari Mägi teoses "Clara" peitus idee, kuidas väljendada naise arengut sünnist surmani liikumise abil. Tükk sarnanes mõneti hiina erootilisele tantsule, kuid oli siiski omases eesti kuues (ärge saage valesti aru, rahvatantsu ei vihtunud laval keegi). Sandra Zaneva on noor ja vaffa tütarlaps, kes on juba aastaid tulnud lagedale huvitavate koreograafiliste ideedega. Ta on ka nende eest mitmeid auhindu juba võitnud. Seekord oli ta keskendunud kätele ja jalgadele. Isegi tantsijate näod olid värvitud mustaks ja mustad murumütsid olid peas, et mitte mingeid eksitavaid ideid pähe ei tuleks. Ma arvasin alguses, et tuleb igav etendus, aga ei - idee oli huvitav. Paeluv. Kuigi võiks arvata teisiti. Kui nüüd meeshinged arvavad, et näidati sihvakaid siredaid sääri, siis te peate küll pettuma. Laval olid sellised tavalised, pisut lihaselised moderntantsijate jalad (küll naistele kuuluvad, aga ma tean seda sellepärast, et hoolimata maskeeringust tundsin ma esinejad ikkagi ära. Mis teha, Eesti on nii väike riik lihtsalt.)

... sõnum? Tõenäoliselt on igal inimesel mingi sõnum, vähemalt enamus üritavad seda paaniliselt välja näidata. Mõni kasutab selleks eriti keerulisi ja "sügavmõttelisi" repliike elik tekste, teine lihtsalt evib intelligntsuse aurat, jne. Minul tekib aga tihtipeale küsimus, et miks inimene tahab ennast keeruliselt väljendada? On tal üldse midagi öelda? Mina isiklikult ei usu seda 'eesti kultuurikihti', kes peamiselt NOKU's pesitsevad ja ka ajaleheveergudel 'tarka juttu' suust välja ajavad. (A ju mul on põhjust ka.) Tähendab, mis ma siin ikka vahutan. Asi selles, et hoolimata minu entusiasmist ja soovist arendada eesti tantsuelu, on osad koreograafid ikka jube tühmäd ja neil ei ole tõesti vaatajatele mitte midagi ütleda. Sry. Ma ei hakka siinkohal täpsustama nimesid. Äkki oli ühekordne apsakas. Iga väljendus ja vorm võiks minu arust kanda endas sõnumit. Kahju kui see vaatajale kohale ei jõua.

... jutustus? Sarnane punkt ideele, aga pigem vormiline küsimus. Mõnikord juhtub, et laval esitatav teos ongi ainult üks suur jutustus ja ei midagi muud. Väga tihti kipuvad just klassikalise balleti taustaga koreograafid jutustama tantsus mingit lugu. Mitte et see halb oleks, aga mina tahan teada, et kas selline asi võiks ka liigituda kõrgkultuuri alla? Ma ei tea ... ma kahjuks pole jumal, kes omab võimet otsustada, mis on halb ja mis on hea. (Lisaks võite lugeda seda vahutamist, mis ma eelmise punkti alla lisasin).

... tehniline liikumine, keha võimete testimine? See punkt on üldiselt minu lemmik, ehk siis hindan väga kõrgelt tantsija füüsilist treenitust. Tantsus on minu arust ülimalt oluline tantsija tehniline suutlikkus. Kuid sellest üksi jääb ka paraku väheks. (Reedan saladuse – Eestis pole selliseid tegijaid, kes mind oma tantsutehniliste oskuste pooleks suudaksid jalust nõrgaks lüüa. Aga ma olen ka liiga kriitiline ja näinud liiga palju võrreldes – hahaa- tavaliste tantsuvõõraste kodanikega. Mulle meeldib näiteks see, kuidas ma ise liigun. :P) On muidugi teoseid, mis löövad su pahviks paljalt oma tehnilise täiuse poolest. Aga lõpuks võib vaataja ikkagi ära tüdineda, kui ta muud ei näegi, kui ainult shpagaati ja hundiratast. (Nali – see ei ole tantsutehnika!)

... tegija rõõm liikumisest? Väga selgelt väljendub puhas rõõm United Dancers of ZUGA teostes ("Walking home solo".). Tantsija laval räägib mulle oma lapsepõlvest, kogemustest ja mina võib-olla tunnen ennast seal ära. Ma näen, et nemad seal naudivad ennast. Kas ka mina, see on ise küsimus. Ma ei tea, mis mind naerma ajab. Kas tõesti tegija rõõm, või on selles pisut kaastunnet, kahjumeelt.

... mitte midagi? Kõige kurvem lugu ongi see, kui koreograafil või tantsijal ei ole mitte midagi ütelda. Muidugi väga paljudel inimestel ei ole mitte midagi ütelda, kuid siis ei peaks ka lavale ronima. Vist ... Ma ei tea tegelikult. Äkki just siis peabki. Tähendab, mul on alati hirmus kahju, kui tants kuidagi 'haihtub' lavalt nii, et mitte midagi järele ei jää. Ainult hirmus piinlikkusetunne. Samas ma ei saa uskuda, et inimene, kellel pole mitte midagi ütelda, ennast üldse vaevub liigutama. Ehk on viga teostuses – inimese välja arenemata maailmapildis.

Tõenäoliselt võiks üks loometeos sisaldada kõike eelnevalt mainitut. Tants võiks panna inimese kaasa mõtlema, tahtma midagi teha, jõudu anda edaspidiseks (sisaldama visiooni). Sellel festivalil oli taolisi taieseid kaks. Mõlemad pisut euroopalikku traditsiooni ja mõtlemist peegeldavad tööd. "Luikede järvest" olen ma juba kirjutanud – tegemist on kaasaegse teatri ja -tantsu ühildamisega kahe jõulise sõnumiga lavastaja poolt. Teine neist taiestest kuulub minu eeskujule ehk teeviidale, trupile Fine 5. Nende "Püha kevad" jättis minu hinge taaskord mingi jälje – kuigi töö ise oli alles valmimas ja isegi tantsijad vaid treeningriietes. Kuid see on see, et mingi mõte, puudutus ... Ah, ei taha enne midagi öelda, kui töö valmis. Üks asi mulle seekord siiski ei meeldinud ka. Kahjuks oli trupp halvasti kokku pandud. Oli tunda, et tantsijad ei jõua sõnumile järele, ei haaku omavahel. Aga noh, ootame ära lõpplahenduse.

Mida võiks siis öelda kokkuvõtlikult tänavuse festivali kohta?

Etendused võib üldjoontes jaotada kolmeks:
1. iga hinna eest püütakse olla originaalne, eksponeeritakse ideed a priori;
2. on olemas mingisugune vorm ja teostus, kuid puudub sisuline arusaam või idee;
3. head etendused.

Väljastpoolt tulnud kommentaaride põhjal selgus, et eestlased kasutavad oma teostes ootamatult palju huumorit, mida mujal maailmas eriti ei kohta. Palju kasutatakse sõna ja selle mõju publikule.

Muide, oleksin peaaegu et unustanud, eesti tantsufilmid on päris heal tasemel. Nagu eesti filmikunst üldisemaltki (no pole ju kõige hullem, noh). Tantsufilmides kasutatakse kõikvõimalikke tehnilisi vahendeid ja nippe, levinud on koostöö animaatoritega. Paiguti üritatakse ka filmides väljendada seda 'suurt ja kordumatut sõnumit' või kasutatakse ülimalt keerukat väljenduslaadi (väikerahva kompleks?). Kuid domineerima jäi siiski professionaalne teostus ja huvitavad ideed.

Lõpetuseks. Ma usun ja olen alati uskunud, et eestlastel on midagi öelda maailmale. Minu arusamade kohaselt toimub just kultuuri kaudu kontaktide loomine ja suhtlus muudega. (Majandus, turism, jne on teisel kohal.) Kui eesti tantsuilm suudab ennast nüüd kokku võtta ja luua selge visioon oma arengusuundadest, siis võidavad sellest tõenäoliselt kõik. Nii meie rahvas siin, kui need teised seal.

Muide – mul on plaanis ise ka püünele astuda festivalil UUS TANTS 6 (kui kõik hästi läheb). Tulge siis vaatama!