Tänavune festival UUS TANTS 6 on nüüd siis läbi ja aeg hakata kokkuvõtteid tegema. Kuna sewercide'is on tekkinud juba suisa traditsioon igasugu välimäärajaid koostada (Johnny'd, Kim'id), siis ma otsustasin, et püüan koostada kaasaegse tantsu välimääraja (kasutamiseks küll eelkõige aastal 2004).

Eelnevalt pean muidugi vabandama nende tohutute fännihulkade ees, kes ootasid pikisilmi, et ma täidaks oma lubaduse ka ise püünele astuda. Vabandan tõesti! Ja uusi veksleid ma enam nii kergekäeliselt välja ei anna, kuigi paar täiesti konkreetset mõtet on mu peas juba küpsemas. Eks näis, mis saama hakkab.

Teiseks pean ma vabandama nende esinejate ees, kelle tööde suhtes ma ülimat kriitikameelt hakkan üles näitama. Teate, minule ei ole antud seda annet mõista kaasaegset kunsti. Ma tõesti ei saa väga tihti aru, mida kunstiinimesed mulle öelda tahavad ja siinkohal ütlen kohe ära, et minu arvamus on vaid üks miljardist. Ärge siis pikka viha pidage! Ma tsiteeriksin siinkohal teile hoopis Raimund Hoghe http://www.raimundhoghe.com/ (suur saksa tantsukunstnik) sõnu, millega ta vastas noore kunstihuvilise küsimusele ühel tantsualasel sümpoosionil, et miks peaks üks normaalne inimene tahtma vaadata mingit jama, mida serveeritakse tantsu nime all ja selle eest veel pea 100 EEKi maksma. RH: " See, et vaataja on rumal ja ei tunne kultuurimaailma tausta või sõnumit, ei ole esineja süü. Kunstniku ülesanne on teha kunsti ja mitte heituda pööbli pahameeleporinast." Jah, ma usun, et tal on õigus. Muide, selle sümpoosioni käigus õppisin ma selgeks uue termini ja ühtlasi jõudsin ühele olulisele arusaamisele. Termin kõlab inglise keeles paremini ja see on "Nazi Dancer". Mina nimelt olengi Nazi Dancer (alludes provokatsioonile seoses minu vabariigi aastapäevakõnega). Mulle meeldib puhas kunst, selge visioon, tehniliselt stiliseeritud liikumine ja IDEE olemasolu. Noh, kõlab ju üsna natsistlikult. Antud küsimuses ma ei suuda aktsepteerida demokraatlikke põhimõtteid ja antagu see mulle andeks, kuna ma olen ju oma süüd vähemalt tunnistanud. Ja teiseks on mul igati õigus viriseda või kiitust jagada, kuna mina olengi see, kelle jaoks ju üldse kunsti tehakse, ehk siis publik.

Mis siis tänavusel festivalil eriti silma hakkas? Esiteks on üsna palju hakatud kasutama müra sõna otseses mõttes. Nii taustahelina kui liikumiskeeles. Teiseks kasutavad peaaegu kõik grupid/üksikesinejad erinevate muude kunstivormide sünteesi. Iseenesest on mõte hea aga kui neid erinevaid huvitavaid mõtteid on ilma igasuguse visioonita kokku kuhjatud, tekib sellest lõpptulemusena jälle üks keskmist sorti müra. Minu arust on meil siin Eestis viimase viie aasta jooksul tekkinud kohe omaette tantsukoolkond. Seda iseloomustab suhtumine, et tee mis sa teed ja kui sa ennast hästi tunned, siis ongi tore olla. Ja vaatajatel on ka niikuinii lahe, sest enamus on ju omad tuttavad. Miks nad ei peaks siis heatahtlikud olema? Ma ei tea kui tüüpiline vaataja ma olen, aga mul tekib küll küsimus, et kas vaataja peaks kunstniku sõnumist aru saama, või piisab sellest, et tegijatel on lahe olla laval. Lisaks tekkis mul mõte, et äkki ei olegi tegu tantsu, vaid pigem teatrietendustega, mida siis tantsuliste elementidega rikastatakse. (Antud määratlus kehtib paljude nähtud esituste kohta.) Ahjaa, kavalehtedele on äärmiselt tihti lisatud tsitaat või katke mingist jutust, millel vähemalt minu pilgu läbi pole mingit seost kogu etendusega. Aga selles on tõenäoliselt jällegi süüdi minu visioonipuudulikkus.

Samas jagub ka inimesi, kes suudavad vaatajat üllatada ja positiivse laengu anda edaspidiseks. Nii et, igast tüüpe liigub meie tantsumaastikul.

Püüan siis lugejatele anda üsna põhjaliku ülevaate toimunust, sest kõik põhilised tantsukunstnikud meie vabariigis astusid ka sellel festivalil üles ja niikuinii te neist enamusi ei tunne.

Triin Lilleorg ja Kärt Tõnisson kuuluvad ühendusse flies.doc. Kõlab kaasaegselt, mis? Tüdrukud ise viljelevad ka äärmiselt kaasaegset kunstivormi. Nende etendus Deport! sisaldas nii liikumist kui meediakunsti kui lavatehnilisi lisandeid, kuigi üpris seosetult. Näiteks mulle jäi arusaamatuks, milleks siduda kitarr lakke, seda pisut plõnnida ja siis vastu maad virutada. Rahvas muidugi mühatas selle peale sõbralikult, aga noh, olgem ausad, see on ju tegelikult üsna labane trikk . Niisiis oli tegemist üsna tüüpilise kaasaegse meediaetendusega. Püüan seletada, mida ma selle all silmas pean. Tavaliselt valdab kunstnik mingit elementi vägagi professionaalselt (antud juhul siis liikumist), aga mis eesmärgil on etendus üleüldse valmis tehtud, seda ei tea vist keegi. Samas mul üks tuttav lavastaja ütles, et tema sai väga hästi aru, mida tüdrukud öelda tahtsid ja huvitavaid nippe olla ka kasutatud. No vot, siin vist ongi mõistmise vahe.

Ingrid Tuksam ja Päär Päärenson Viljandist esitasid teose Nr.Us. Mnjah, see oli tõeliselt igav lugu. Ausalt, kuigi ülesehituselt sarnanes too igale teisele kaasaegse tantsu etendusele, ehk siis umbes sellised neist paljud ongi. Kui nüüd täpsustada, siis põhiline on vahtida morni või ülimalt tõsise näoga publikusse ja riietada ennast jube inetutesse riietesse. Ma tahaksin küll mõnikord esinejatelt küsida, et miks peaks siis tantsija tahtma ronida lavale ja veel liigutama ennast täpselt nii konventsionaalselt, nagu seda iga teine teha oskab? Ja teate, kui mees mulle laval ütleb, et "Uhuu, ma olen hunt" (rõõmus elevus saalis!), siis mina küll ei suuda langeda vaimustusest koomasse. Või milleks on vaja liikuda laval ühe vahva atribuudi juurest teise juurde ja näidata rahvale, mida huvitavat sellega teha saab, samas kui koreograaf isegi ei tea, miks ta need asjad sinna lavale on kuhjanud. Aga üks episood selle etenduse juures viis mind siiski tõeliselt pöördesse. Laval oli muide veel üks mees, kes oli riietatud lavatöölise riietesse ja seda funktsiooni ta ka täitis, käies aeg-ajalt laval ja tuues sinna ning eemaldas sealt asju, mida vaja. Aga ... lava taha oli seatud kaamera, mis edastas otseülekande telekasse sellest, millega transamees vahepeal tegeleb. Ja seda oli tõesti megalahe jälgida. Muide, antud etenduse käigus sain ma veel teada, et surm on nagu hirm või siis vastupidi. Et mõlemad on alati olemas. Voh!

Mairika Plakso kuulub samuti ühendusse flies.doc ja lisaks on ta Kanuti Gildi SAALi perenaine. Festivalil esitas ta tegelikult oma kooli lõputöö ja mulle on see tükk alati meeldinud. Vist sellepärast, et antud etendus ei pretendeerigi mingile sügavale maailmamõtestatusele või enese eksponeerimisele. Mina näen seal vaid püüet ihuüksi täita lava liikumise ja iseendaga kõikidele kirjutama reeglitele toetudes. Hästi sõbralik ja helge tükk selle suure müra ja rabelemise taustal. Võib-olla meeldib ta eriti just selle müra taustal, aga näha on, et tegu on siira esituse ja tõepoolest ka omapärase väljenduslaadiga.

Zuga ühendatud tantsijad on eesti tantsumaastikul üsnagi shefid tegelased. Nad on lihtsalt tuntuimad, neid on kutsutud erinevatele festivalidele esinema jne. Etenduse Zuga teeb suure linna on lavastanud Kaja Kann, kes on rohkem tuntud tsirkuseõpetaja ja -artistina, kuid on end väga tihedalt sidunud kaasaegse tantsuga. Zugale omaselt oli etendus asetatud väljapoole konventsionaalset keskkonda, sedakorda siis treeningstuudiosse. Tegemist ei olnud Suure Kunstiga vaid toreda meelelahutusega, kuigi improvisatsiooni korral ei tea kunagi, mis parasjagu välja tuleb. Eriti meeldib mulle Helen Reitsnik, nii tantsijana kui seekord siis ka kõnemehena. Minu arust on muljetavaldav, kui esineja oskab ja suudab keskenduda rollile ja mitte ei eksponeeri lihtsalt iseennast. Mõnus õhkkond ja vahva olemine võiksidki jääda seda etendust meenutama.

Tantsuteater Zick'i kohta ei oska ma midagi iseloomustavat ütelda, sest ma isegi ei tea nende tegemistest mitte midagi. Etenduse Piiratud ruum lavastas Anu Ruusmaa. Selle tüki kohta ei tahaks ma ka hea meelega midagi ütelda. Nagu sewercide.ee peatoimetaja ütles peale Fine 5 ja Krõõt Juuraku etendust, siis tema nägemuses on kaasaegse tantsuga tegelejate peamine ülesanne murda end välja piiratud ruumist, mis neil kahjuks ei õnnestu. Noh, antud juhul viitab pealkiri meie peatoimetaja arvamusele isegi väga otseselt. Ainult et tegu oli imeigava etendusega. Palju ilusat muusikat, mõningane tantsuoskuse valdamine tantsijate poolt ja pool tundi mitte mingeid elamusi. Kuigi idee ja kompositsioon oli olemas, aga tükk ei pakkunud mulle kui vaatajale mittekuimidagi.

Eike Ülevainu ja Robert Annuse Jätku tuleb veel kõvasti, et lage pole ees oli just selline etendus, nagu ma neilt kahelt ootasingi. Neli noort meesnäitlejat, kes olid juba oma tüpaa˛ilt äärmiselt huvitavad (kõik! eranditult!) suutsid veenvalt tekitada üllatavaid emotsioone ja samas valdasid nad ka liikumist nagu professionaalsed tantsijad kohe. Minu varasemate kogemuste põhjal on Eikel tegelikult väga hea lavaline tunnetus ja seega soovitan tema tegemistega kursis olla. Koostöö Robertiga lisas etendusele veel erilise mahlakuse. Meeleolukas ja hoogne, ja mis peaasi, visiooniga etendus. Muide see peaks neil täismahus Kanuti Gildi SAALis välja tulema vist mais, nii et soovitan soojalt vaatama minna.

Katrin Essenson on Eesti üks kuulsamaid kaasaegseid koreograafe. Tema puhul on alati juba kaugelt näha, et inimene tegeleb alaga, mis talle igatepidi südamelähedane on. Katrin on tegelikult selline tüüp, kes teeb tänapäeval juba puhast Gunsti. Võib ju ka olla, et selles on süüdi tema õpingud Kunstiakadeemias. Si vis pacem, para bellum - if you want peace, you have to be prepared for a war ehk siis Katrini loometeos oli professionaalne nagu alati, küll work-in-progress, kuhu oli põimitud nii filosoofiat kui idamaiseid võitluskunste - tema praeguse aja lemmikteema. Pinget lisas veel asjaolu, et kogu pikk liikumistejada sooritati kinnisilmi. Tõeline meisterlikkus, kas pole? Laval nähtu sundis vaatajat iseenda seitset meelt teritama ning kujutluspilte looma ja just sellisena ma näengi visuaalse kunsti olemust (kuhu alla kuulub tegelikult ju ka tants). Eriti meeldis mulle taustamuusika - jaapanikeelne tekst ja mõõgavihin, taustaks imekaunis meloodia (mingi filmi soundtrack). Usun, et tekkimas on üks suurepärane shedööver. Kuigi samas mind tegelikult häiris filosoofiliste traktaatide tsiteerimine. Ei olnud kahjuks näha ideed, mille põhjal on erinevad targad laused kokku kogutud - kas kunstnikul on mulle ka mingi sõnum edastada või tahab ta lihtsalt oma erudeeritust näidata. Aga huvitav on tema etendus nii või teisiti.

Renate Keerd on kuulsamaid Viljandi Kultuurikolledzhi lõpetanud koreograafe (peale Raido Mäge ja Merle Saarvat). Renate etendus mobile home oli üles ehitatud mälestuste killukestele ja lapsepõlevemotsioonidele, alustades meeleolukatest piltidest, mille taustal (ees, peal) Päär Päärenson edukalt soleeris, lõpetades sõbraliku kakaopulbrilõhnaga, mis küll kolmandiku publikust köhima pani. Samas mul endal oli igav tükki jälgida. Kohati koreograaf kuhjas etenduse erinevate liikumiste poolt üle ja seega tekkis üldpildis mingi kaosemoment. Lõpp oli minu arust eriti nõme. Lava seinale projitseeriti sõnum, mis oli ingliskeelne. Sõnum sõnumiks, aga ma ei saa aru, miks on nii popp kasutada inglise keelt. Vist on sõnum nii suur ja tähtis, et eesti keeles seda väljendada on lihtsalt või-ma-tu. Sihuke uitmõte siis. Noh, ütleme et tegemist on dramaturgilise puudujäägiga ja kuna tegu on noore koreograafiga, siis tal kindlasti jagub veel arenemisruumi.

Mart Kangro on nimi, mida tõenäoliselt teab ka iga tantsuvõõras inimene. Mart on Eestit esindanud vist kõige rohkem väljaspool Eestit ja ma ei imestaks, kui ta näiteks Prantsusmaal oleks tuntumgi nimi kui meil. Mardi tööd on aga alati nauditavad, küsimus on lihtsalt selles, kas vaatajale tema stiil meeldib või ei. Minul täidab tema tööde nägemine südame puhta rõõmuga. Ma näen laval inimest, kes teab, mida ta teeb. Võib-olla häirib ainult see, et Mart elab laval läbi alati midagi sügavalt isiklikku ja kes selles endale ahhaa-kogemust ei salvesta, seda jätab tükk külmaks. Oleks tore, kui ta mõnikord viitaks mingitele üldisematele nähtustele või abstraktsematele, arhetüüpsematele ideedele. Aga noh, eks kunstnik teab ise, mida ta teeb. Tema seekordne tükk Mart on stage (enamus etendusi on ingliskeelsete nimedega, mis mulle kui patrioodile eriti ei meeldi) on minu arust lisaks muule veel ideaalne näitlik abivahend algajale koreograafile, sest Mart näitab suisa piltlikult ette, kuidas tõlkida sõnad liigutuste keelde.

Fine 5 oli seekord toonud välja kaks jupikest noorte tantsijatega. Fine 5 ON parim tantsuteater Eestis (ühtlasi esimesi moderntantsu viljelejaid) ja sellele pole küll kellelgi midagi vastu vaielda. Nende etendustes võib alati näha puhast stiliseeritud liikumist ja huvitavaid ideid. Esimene jupike oli seatud poistele, kes liikusid läbi ruumi vaikuses - eriti haruldane nähe tänapäeval, muide. Poiste kohta on mul öelda vaid kiitvaid sõnu - ainult pool aastat tegelenud kaasaegse tantsuga ja juba osatakse oma keha vallata. Noh, teatud piirides muidugi. Silma jäi kahjuks, ja seda ka teise jupikese juures, tantsijate sisemine ebakindlus. Ma ei väida, et nad tantsu ei armasta ja teevad seda ülejala. Vastupidi, kuid kuna koreograafia on loodud eluküpsemate inimeste poolt, siis tantsijad ei suutnud seda sisemist kogemust laval välja elada. Ei see polegi etteheide, inimesed ei saa ju kohe vanad olla, noorusaeg on ikka väga oluline, et inimene kunagi üldse kuhugi jõuaks. Ja nii-või-teisiti ma kaldun arvama, et lõpp-produkt saab olema nauditav. Igatahes jään põnevusega ootama.

Krõõt Juurak on tantsija, kes on pisut erinevama lähenemisviisiga tantsukunstile, kui paljud teised Eestis. Ta on õppinud välismaal (improvisatsioonilisemat tantsukunsti) ja see pisut erinev ilmavaade kumab ka tema etendustest läbi. Tavaliselt hakkab ta publikuga suhtlema ja juurdleb elu olemuslike asjade üle, seekord siis etenduses ARTISTIC APPROACH. Mulle isiklikult sellised etendused eriti ei meeldi, aga ma näen laval vähemalt kontseptsiooniga inimest, kes on veenev ja seetõttu on ka vaataja sunnitud temaga kaasa mõtlema. Ning taoline asi on kunsti puhul äärmiselt oluline. Mina arvan küll, et kunst võiks vaatajat suunata, tekitada mingeid mõtteid või vähemalt impulsse. Tore, et meil Krõõt olemas on, kuigi ta resideerub enamuse ajast välismaal.

Kaja Lindal oma etendusega Kiri maalt oli minu seekordne festivali lemmik. Tõenäoliselt seetõttu, et temaatika, mida ta käsitles, on ka mulle viimasel ajal väga lähedane olnud, aga mitte ainult. Tegemist oli ühe vähese tervikliku etendusega. Absoluutselt kõik, mida ühelt etenduselt oodata võis, oli paigas. Vaataja sattus keset üht kõige tavalisemat eesti elu episoodi - jätkus nii pinget kui ahastust, eriti aga musta masendust. Ja samas oli kahtlemata nauditav vaadata inimest, kes tunnetab oma keha ja liikumise variatiivsust.

Einar Lints on ka Viljandist. Ma ei taha sellega kedagi solvata, pigem mulle eriti ei meeldi see maailm ja nägemus, mis kolled˛ist valdavalt välja tuleb. Iseenesest polnud etendusel Flexure mitte kui midagi viga. Oli huvitavamaid kohti, tantsijad oskasid liikuda ja mõnes kohas päris ilusasti, isegi idee oli mingil määral huvitav. Aga lõppkokkuvõttes oli etendus jube igav. Tõesti, jällegi mitte mingeid elamusi ei tekkinud. Ainult vast see, et kuna muusika oli rütmikas, siis ma panin tähele, et mu jalg lõi takti kaasa.

Oksana Titova ja Taavet Jansen moodustava huvitava tantsijate- ja kunstnikepaari. Midagi lahedat on igas nende etenduses. On see siis meisterlik liikumine, mida valdavad mõlemad, või Taaveti videoprojektid, mis iga kord rabavad oma originaalsusega. Seekord keriti pinge etenduses Hairy One kohe alguses eriti vahva videoinstallatsiooniga üles. Aga siis pinge kahjuks kadus. Ma nägin küll lahedaid ideid, aga mingi eriline x-faktor jäi ikkagi puudu, mis oleks töö üheks tervikuks kokku sidunud. Ütlengi vist nii - mingi oluline nõks oli puudu, et sellest oleks saanud festivali intrigeerivamaid töid.

Nii, olengi lõpuks jõudnud tänavuse festivali kahe viimase töö juurde , mille üldpealkiri peaks tegelikult olema kaasaegne ballett, kuid kuna nad sellel festivalil mingil põhjusel olid, siis ...

Janek Savolainen on huvitava lavalise mõtlemisega koreograaf, kuid tema etendus This is a small step for a man ... mulle eriti ei meeldinud. Või nagu mu hea sõber ütles, et inimene püüab antud juhul üle oma varju hüpata. Janek ei ole kahjuks suurvormide lavastaja, kuigi ta sellena esineb. Tal tulevad väiksemad projektid palju huvitavamad välja. Seekord oli (vähemalt minu jaoks) tegemist veel ühe erilise üllatusega. Pole ma käinud sada aastat draamateatrit vaatamas ega ka klassikalist balletti. Ja Janek suutis mulle need kaks mulle ühe hoobiga kätte tuua. Tegemist oligi pigem tantsulise draamatükiga. Uhh, see oli üks pikk ja väsitav etendus, aga võib-olla olin ma hoopis festivalist väsinud. Näitleja (Raine Loo) ja tema esitus oli muidugi professionaalne, samuti tantsijad. Aga mulle lihtsalt selline ˛anr ei meeldi ja pole midagi teha. Hea vähemalt, et meeskond oma tööd nautis ja seda oli ka saali näha.

Ruslan Stepanovi etendus L'Amour oli tõeliselt ilus ja helge armastuslugu rohke kauni liikumisega. Ma ei tea, võib-olla poleks ma festivali väliselt seda tükki ehk iialgi märganud. Aga ta sobis festivali lõpetuseks. Armastuseteema on jällegi selline asi, mis inimest kas köidab või ajab lihtsalt oksele. Ja mind köitis. Noh, lihtsalt sihuke magus roosast sefiirist punkt festivali lõpus.

* * * * *

Nonii, kui keegi lugejatest nüüd siia lõpuni jõudis ja kõik läbi ka veel luges, siis võib juhtuda, et kui ta pole just tantsuinimene, siis ei taha ta kunagi enam kaasaegset tantsu näha. Ei, ärge ehmatage ära. Alati on laval midagi huvitavat ja mina ju ka ei tea, milline on teie maitse. Mina, olgu veel üle korratud, olen nazi dancer ehk siis väga kindla stiili eelistaja ja seetõttu ei pea minu arvustusi sugugi mitte tõsiselt võtma. Ma isegi ei püüdnud objektiivselt läheneda. Seega,

ILUSAID TANTSUELAMUSI KÕIGILE!