Hiljuti, oma toa koristamise käigus, olin ma sunnitud käega katsuma igasuguseid Asju, mille olemasolu ma juba olin unustama hakanud ja mille vajalikkus ning otstarve on enam kui kahtlane. Üldiselt võiks neid esemeid liigitada kategooriasse "Fucking Useless". Mõtlesin siis uurida, et miks nad mul üldse olemas on. Esialgu sai vaatluse alla võetud Nikko raadio teel juhitav auto ja U. Uusi meistriteos, raamat "Blindness of Modern Science".

1. Nikko R/C Jeep Wrangler ja Battlestar Galactica

Nikko Jeep Wrangler on patareitoitega, raadio teel juhitav auto. Ostsin ta meeltesegadushoos - ja muide, täiesti kaine peaga - mõned aastad tagasi koos Johnny Pescadoriga, kes endale valis kollase Safari-kirjadega dzhiibi. Miks ma selle ostsin?

See vajab pikemat selgitust, nii et, väike lugeja, roni nüüd ilusti voodisse, topi bensiiniga immutatud vatitups ninna, pane käed teki peale ja valmistu heietusteks ammumöödunud aegadest. Enne kui see pikk, pikk õhtujutt lõpeb, magad sa juba ja näed unes, kuidas mööda kastemärga rohtu kõnnib Hea Inimene. Kelle nimi, juhuslikult, on Starbuck.

* * *

Minu esimene kokkupuude dekadentliku lääne massikultuuriga on üsna täpselt määratletav - see oli siis, kui ma kooli läksin (80.-te alguses). Enne seda oli kõik lihtne ja lastesõbralik - Tipp ja Täpp, Nõiakivi, Kass Artur ja Raivo Järvi (mul on siiamaani alles Kass Arturi käpajäljega tänukaart, mille ma sain joonistusvõistlusele saadetud natüürmordi eest - pildil kujutatud õllepudelile ja arbuusile andis õigupoolest äratuntava vormi minu ema).

Koolis aga, kohe esimeses klassis, selgus, et lisaks Tipile ja Täpile on veel teisigi, palju erutavamaid telesaateid ja esimene telesari, mida ma innukalt Soome Mainos-TV-st vaatama hakkasin, oli ulmesari Battlestar Galactica (BG).

BG filmiti USA-s 1978. aastal ja ta kestis tegelikult vaid üheainsa hooaja (liiga kalliks läks ja leiti, et koletud kulutused ei tasu end ära). 1980. aastal soendati sari jälle üles, kuid uusversioon osutus nigelaks ja kuue osa pärast lõpetati sarja tootmine jälle ära, seekord lõplikult.

BG rääkis inimestest, kes olid tulnud kusagilt müütiliselt Koboli planeedilt ja rajanud kosmosesse 13 kolooniat. 12 neist olid ühinenud, kuid kolmeteistkümnenda asukoht oli teadmata. Kosmoses oli aga veel teisigi elanikke ja kõige kurjemad neist olid cylonid. Kuigi algselt olid cylonid vist mingid putukatüüpi tegelased, olid nad tehnika arengu käigus end nii ära putitanud, et neist olid saanud robotid. Nad kandsid sätendavat sõjarüüd ja Darth Vader-tüüpi kiivrit, mille visiiril vilkus kuri punane tuluke. BG algaski sellega, et kui inimesed ja cylonid olid sõlminud rahulepingu, tähistasid inimesed seda ilutulestiku ja peoga, ning cylonid - ilmutades praktilist meelt - äkkrünnaku ja inimeste kolooniate hävitamisega.

Ellujäänud inimesed põgenesid oma kosmoselaevadel ja asusid otsima viimast, kadunud, kolmeteistkümnendat kolooniat. See koloonia oli tegelikult Maa. Oma teel kohtusid nad igasuguste muude tulnukatega ja lõid kogu aeg lahinguid cylonite laevadega.

Nimi Battlestar Galactica ei tähenda midagi muud kui suurt "Galactica" nimelist baaslaeva. Lahingusse läksid inimesed hoopis pisikeste "Viper"-nimeliste lahingulaevadega, mis nägid välja üsnagi Star Wars'i X-Wing'ide moodi.

Soomlased näitasid ühe hooga ära BG ja selle kaks aastat hiljem filmitud järje "Galactica 1980". Millegipärast mäletan ma palju rohkem "Galactica 1980" osasid, mis polnud pooltki nii tüüned kui algne BG. "Galactica 1980" algas sellega, et BG tüübid leidsid lõpuks Maa üles ja tegevus toimuski Maal, mis muidugi tähendas vähem kosmoselahinguid ja cyloneid ja rohkem igasugust maist ja mannetut jama (see-eest odavam filmida). Lisandunud olid küll supertsiklid, mis suutsid lennata, kuid sellest minu meelest päris ei piisanud. Ja lendav mootorratas tundus mulle tobeda ja ebarealistlikuna (loomulikult ei seadnud ma kunagi kahtluse alla Viperite, cylonite või laserrelvade realistlikkust).

BG ei olnud intellektuaalsete ambitsioonidega meelelahutus, nagu Star Trek või B5. Pigem ammutas BG inspiratsiooni Star Wars'ist, kuid ei olnud siiski päris vaese-mehe-Star-Wars (nagu "The Last Starfighter" näiteks). Samas sarja välisilme (kosmoselaevad ja -lahingud ja laserrelvad) meenutas Star Warsi küll ja sarja tegijad pidid isegi elama üle kohtuprotsessi, sest LucasArts süüdistas neid plagiaadis. Siin pole midagi imestada, sest eriefekte tegid osaliselt samad inimesed, kes ka Star Wars'i juures töötasid.

Episoodide süzheed olid siiski Star Warsist päris erinevad - aga see POLE TÄHTIS, sest 7-8 aasta vanusena ei saanud ma aru ei inglise ega soome keelest ja mulle pakkusid huvi põhiliselt vaid lahingustseenid, kui Viperid ja cylonite lapikud lahingulaevad kosmoses üksteist laseritega piu! piu! tulistasid. Neid stseene oli meeldivalt palju. Ja seetõttu pole ka imestada, miks BG algkooliõpilaste seas niivõrd populaarne oli - lapsed ei ole eriti nõudlikud ja Asjade Õhku Laskmine on nende meelest suurepärane meelelahutus.

BG oli teema, mida hommikul loomapuuri meenutavas, traatvõrguga piiratud kooligarderoobis käsitleda sai ja arutleda eileõhtuse episoodi eredamate hetkede üle. Samuti oli BG maailma lihtne integreerida oma igapäevastesse mängudesse ja joonistustesse ja tunni ajal oli väga mõnus joonistada Vipereid ja cyloneid üksteist laserkiirtega pihustamas. Selle tegevuse ülimaks väljundiks olid kosmoselaevade-teemalised mängukaardid. Ma ise ka joonistasin ühe sellise paki (sel ajal polnud ma veel aru saanud, et joonistamisest on mul targem kaugele hoida).

Üks neist kaartidest on kummalisel kombel säilinud ka. Nagu pildilt näha, on tegu lennukikujulise kosmoselaevaga "RT-5" , mis üllataval moel tundub edasi liikuvat propellerite abiga. Kuid nagu tehnilistest andmetest selgub, on tegu tõsise relvaga, mis liigub edasi 49 mootori jõul, mahutab tervelt 800 meeskonnaliiget ja tulistab vaenlasi 509-st laserist, seejuures arendades planeetidevahelises ruumis seigeldes vaid 8753 km/h kiirust. Tegu on küll ka suhteliselt tagasihoidliku laevaga, teised olid suuremad/võimsamad - ei maksa arvata, et ma kiirusenumbri lõppu vajaduse korral kõvasti nulle laduda ei osanud (valguse kiirusest polnud ma muidugi kuulnudki).

BG üks peategelastest oli Starbuck, Väga Usaldusväärse Naeratusega Noormees. Ta oli ka üks vähestest algse BG tegelastest, kes osales "Galactica 1980" sarjas, täpsemalt selle kõige viimaseks jäänud osas. Nimelt tegi Starbuck hädamaandumise üksikul planeedil ja leidis sealt teise hädamaandunu - cyloni. Alguses olid nad vaenlased, aga pärast sõbrunesid. Üldiselt meenutas selle süzhee filmi "Enemy Mine", mis meilgi kinodes jooksnud on.

Kui osa lõppes, jäi Starbuck ikka veel sellele üksikule planeedile. Loomulikult põlesin ma uudishimust, kuidas ta sealt ikkagi ära pääses. Minu suureks pettumuseks järgmine nädal samal ajal BG-d enam ei näidatud! Kuna ma ei teadnud, et sari tegelikult pooleli jäi, painas küsimus Starbucki saatusest mind veel mitu aastat.

Ja kes oli Starbuck tegelikult? Ahem.. näitleja nimi on Dirk Benedict ja Eestis tuntakse teda hoopis sarja A-Team kaudu, kus tema kehastada oli leitnant Tempelton "Face" Peck. A-Team ei ärata minus mingeid emotsioone, kuid siiski on Dirk Benedict minu jaoks ka tänapäeval väikest viisi kangelane, kuna ta mängis arvutimängus "Zork: The Grand Inquisitor" Antharia Jacki, kes oli selline hädavaresest Indiana Jones-wannabe. Ja sellesse rolli sobis ta väga hästi.

BG peaprodutsendiks oli Glen A. Larson, kes oli ka "Knight Rider'i" produtsendiks, mida hakati kohe pärast BG lõppu näitama, täpselt samal kellaajal. Pärast BG lõppu oligi "Knight Rider" see sari, mis aastateks vallutas laste meeled ja kaevas end sügavale nende ala- ja muidu teadvusesse. Kõik teavad, missugune on KITT ja kes on Michael Knight. BG-l ei õnnestunud sellist jälge jätta, põhiliselt vast seetõttu, et ta nii lühikest aega kestis. Ometi jäi sarja olemasolu fakt vähemalt minule meelde, ja veel mitu aastat pärast BG lõppu kinnitasin ma, et olgugi Knight Rider väga lahe, Battlestar Galactica oli ikkagi lahedam.

Seda ka, et Glen Larson oli mormoon ja sari ise ammutas inspiratsiooni ka Mormooni Raamatust, kus kirjas mormoonide ennenägemata teod ja juhtumused.

Lõppkokkuvõttes tuleb siiski nentida, et mälestus Battlestar Galacticas on FUCKING USELESS, sest sari on unustatud ja maha maetud ning nostalgiapisaraid sellega juba kelleltki välja ei pigista. Ja ega ma täna enam isegi Battlestar Galacticat vaadata viitsiks. Nagu ka B5-t mitte.

[Kohaliku uudistelehe Al-Minut.ee ühe kommentaatori andmetel näidati BG-d just Soome Sub-TV-st. Nii et soomlased ikka mäletavad vist. -toim. märkus]

* * *

Kui väike lugeja on teki lõua alla tõmmanud ja padjapüüri peale eetrit tilgutanud, haigutab ta ja ütleb: "tuhat tänu sulle, Evol, selle ilgelt pika heietuse eest iidvanast Ameerika telesarjast, mida mitte keegi ei mäleta, aga WTF see Nikko raadio teel juhitav auto siia puutub??"

Aga seda, et saadete vaheajal näidati reklaame. Mainos-TV töötas kommertsalusel, eksole, ja kaubanduslikud teadaanded olid möödapääsmatud ja - tol ajal - oli lastel neid päris huvitav jälgida ka. Ma ei hakka siin pikalt tolleaegsetest reklaamidest heietama, kuna reklaamindus on tänapäeval väga äraleierdatud teema ja ma ei soovi astuda ämbrisse, mille arvukad meediakriitikud on juba ääreni täis pissinud. Märgin ainult mänguasjade reklaame.

Kuigi Masters of the Universe (He-Man!) reklaamid ei vedanud kunagi alt, olid minu kui lapse jaoks kõige vapustavamad siiski raadioteel juhitavate automudelite reklaamid. Äkitselt hakkas heavymuusika mängima, kaadritagune hääl sugestiivselt pröökama ning ekraanil kihutasid läbi pori ja liiva vägevad mänguautod. Ausalt, need iseliikuvad autod tundusid tol ajal kõige ihaldatavamad tooted olevat. Vene poodides müüdi ka tegel't ühte raadioteel juhitavat autot, kui mu mälu ei peta, siis meenutas see "Latvija" bussi, kuid ta ei evinud sellist kurjust ja jõudu nagu autod Soome TV reklaamides, vaid liikus väga malbel ja pettumustavaldaval moel. Mitte nagu reklaamitud Nikko ja Tyco autod, või mis need firmad just olidki, ega täpselt ei mäleta ju enam.

Anyways, selle pärast ma omale Nikko R/C auto hankisingi. Nii et lapsepõlveunistuse teostamine, mis muud. Mõni unistab rahast, teine kosmonaudiametist, kolmas heinaküünide süütamisest, noh, minu üks unistustest oli R/C auto. Ja niipea kui ma poes autot silmasin, kuulsin kõrvus laserrelvade kiunumist ja vaimusilmis pikeerisid cylonite laevu allatulistavad Viperid. Raadio teel juhitav auto ja Battlestar Galactica on minu saepuruses peas igaveseks kokku laulatatud.

Ja nüüd kui see auto mul olemas on, pole temaga mitte sittagi peale hakata. Ta on täiuslikult ja kompromissitult FUCKING USELESS.

No vaat, see mis lapse silmade läbi vaadatuna tundub lahe, ei pruugi seda päriselus tingimata olla (va juhul kui hästi palju raha maksta..). Esiteks sööb mu Jeep Wrangler ilgelt palju patareisid ja need peavad õudsalt vähe (u 20 minutit) vastu - ei viitsi kogu aeg poodi uute järgi minna Teiseks on juhtpult (mis on muide siiski nelja-, mitte kahesuunaline, nii palju ma taipasin poes ikka vaadata) õudsalt tundetu, esiratastel on pulti vajutades alati kaks varianti - kas pöörab või mitte. Lõpetuseks on mootor niivõrd nõrk, et temaga saab sõita vaid siledal pinnal, isegi vaiba äärest on mõnikord raske üle sõita. Läbi liiva ja pori läheb ta ainult siis, kui talle jalaga virutada. Täiest jõust. Lõppkokkuvõttes sobib ta kõige paremini riiulikaunistuseks, mitte aga aktiivseks R/C sõitmiseks. FUCKING USELESS.

Ent alati kui ma näen mõnda raadioteel juhitavat autot, meenub mulle kõigepealt Battlestar Galactica. Ja pühin heldimuspisara oma kalgilt palgelt.

2. Blindness of Modern Science
Autor: U. Uus
Tartu Observatory, 1994
508 lk

Selline tore sinisekaaneline raamat on mul riiulis, ostetud ammu-ammu, ilmselt oli motiiviks "tahan kõike teada" ja asjaolu, et 1994-95 paiku ilmus uusi raamatuid üsna vähe ja eriti midagi valida polnud.

Douglas Adams märkis omaenda raamatu sissejuhatuses, et mõni sekund enne maailma lõppu "...taipas üks Rickmansworthi väikeses kohvikus omaette istuv tüdruk äkki, mis see oli, mis kogu selle aja viltu oli läinud. Tema nüüd lõpuks teadis, kuidas muuta maailm heaks ja õnnelikuks paigaks." No-noh. Kõlab romantiliselt, aga eks neid kohvikus konutavaid tüdrukuid ole ennegi nähtud. Hoopis tõenäolisem on, et ainus geniaalne mõte, mis sellele tüdrukule pähe tuli, oli idee, kuidas manustada alkohoolseid jooke alternatiivseid kehaavausi kasutades. See on sama kindel, kui asjaolu, et artikkel on eelneva märkuse abiga hea maitse piiridest väga, väga kaugele kandunud. Oeh.

Douglas Adams niisiis keerutas end elu mõtte küsimusele vastamisest peenikesel moel välja (ja tema hilisemad vibratsioonid teemal "Elu mõte on 42" ei ole ka eriti usutavad), aga ega see tähenda, et elu mõtet poleks üles leitud. Vastused on olemas, ainult neid on kuramuse raske kätte saada.

Ma olen kindel, et elu mõte on kirjeldatud Tartu astronoomi U. Uusi paljulubava pealkirjaga raamatus "Blindness of Modern Science". Avaldatud 1994. aastal, peaaegu samal ajal kui Inglismaal ilmus analoogiline teos - Blur'i "Modern Life Is Rubbish". Milles siis probleem? Aga selles, et raamat on inglise keeles, pooltuhat lehekülge paks ja täidetud tihedas kirjas tekstiga, kus vahetpidamata kasutatakse sõnu, mida jumalakartlik inimene viisakas seltskonnas suhu ei võtaks. Ehk nagu Eduard Vilde röögatas Berliinis viimases hädas, kui vandesõnadest puudu tuli, kurja perenaise peale: "Perfekt! Imperfekt!! Plusquamperfekt!!!", mille peale vanamutt risti ette lõi ja jooksu pani. Aga Uusi raamatus on sõnad veel palju keerulisemad, nii et lugemine ei õnnestuks kohe kuidagi, isegi kui oleks viitsimist nii paksu köidet veerima hakata. Minu aridus on paraku ilma h-ta.

Seetõttu ei ole mul põhjust Uusi kompetentsis kahelda, eriti kuna ma raamatut lugenud ei ole, muidugi. Igal juhul väidab Uus oma teose sissejuhatuses, et

"I am convinced that the modern scientific world concept promotes primitive false ideas about the basic essence of people and nature and already substantially hinders the advancement of natural sciences."

Misjärel ta käratab, "Now I have lost my patience" ja hakkab korda majja looma. Good for you, time to vent that angst, man!

Ühel tähevalgel ööl suunas kuu-uurija U. Uus teleskoobi taevasse ja avastas teaduse ühe hästihoituma saladuse: kuu on tehtud juustust ja moodne teadus, kes seda fakti eitab, on pimedusega löödud. Ja minul ei ole moodsa teaduse ekslikkuse vastu midagi, vastupidi. Palju asju saab selgemaks. Buffy võitleb vampiiridega päriselt. Linnud situvad mett ja kase otsas kasvab kollane banaan. Maismaad ümbritseb ookeani põhjas elav Midgardrimadu ja lutsib oma saba. "Leaving Las Vegas" oli lahe film, sest seal olid uimastid ja puha. [Tegelikult pidasin ma silmas filmi "Fear and Loathing In Las Vegas.. ah, vahet pole. -Evol]

Nii et, nagu sellest raamatuarvustusest (ha, ha) näha võib, ei ole mul võimalik U. Uusi raamatust aru saada ega seda lugeda, seega on "Blindness of Modern Science" minu jaoks FUCKING USELESS. Ja väga tõenäoliselt arvab see raamat minust sedasama.

Jah, raamatute lugemine pole naljaasi. Lõpetuseks ei saa jätta märkimata raamatuid nagu Vitali Oppokovi "Lev Zadov: Smertj ot beskorõstija (povest o mahnovtse-tshekiste)", ja Max Stirneri "Jedinstvennõi i jevo sobstvennostj", viimase eest maksin 1995. aastal 81 krooni, mis oli siis ikka sigakallis. Raamatud tunduvad paljulubavad, kuid paraku on minu vene keele oskus, noh, vähemalt USELESS. Ja muidugi mahukas "The Works of Robert Burns", mille ostmisel jätsin ma kahe silma vahele asjaolu, et hr Burns kirjutas enamuse oma luuletustest mingis õudsas setu-inglise murdes, mille deshifreerimisega ma kuidagi hakkama ei saa. Heh.

How daur ye ca' me howlet-face,
Ye ugly, glowering spectre?
My face was but the keekin' glass,
An' there ye saw your picture.

Keekin'? Ja see on veel suhteliselt lihtsas keeles. Kahjuks on mu eestikeelne "Loomingu Raamatukogu" Burnsi väljaanne jälle kord kadunud, nii et ma ei saa professionaalset maakeelset tõlget siia lisada. Ta on alati kadunud, kui teda vaja läheb. Burns, baby, Burns.