26.04.2004, Tallinn-Moskva. Värskelt enne sõitu selgus kurb tõsiasi, et põhjendamatute koristustööde käigus oli korterisügavikesse kadunud armas katelok. Lootus jääb, et kunagi see sealt veel leitakse. Kõnnolt aga, viimaselt tuttava näoga Eesti kodanikult, keda paari nädala jooksul näha lootsime, sai ühe juurde.

Lootus oli, et meie kaunisse neljasesse kupeesse polnud peale meie trüginud ükski inimene. Olin ju hoolikalt hankinud piletid alumistele riiulitele ning kuna ükski täie mõistusega inimene ei maga nari ülemisel korrusel, kui vanus ja väärikus enam ei luba, oli lootustel alust ka. Siiski oli meiega seal üks väga tagasihoidlik Juri, kes oma tagasihoidlikkusest püüdlikult meiega eesti keelt rääkis, mõlemad sõnad. Ja kuna kellelgi kellelegi midagi mõistlikku kosta polnud, jätkus kulgemine lugemise tähe all.

Vene NFSV piiri ületamisest Jaanilinnas on räägitud hirmsaid lugusid. Kes on kontideni lahti riietatud, kel on kehaõnarustest salaviina ja valuutat otsitud... Minu karma on nendele alati hoolsasti vastu pidanud. Seegi kord polnud erand. Küsiti passi, päriti, kas midagi mitte eriti isiklikku viime üle piiri ning saanud rahuldavad vastused, lahkus tolliametnik, raiskamata meile enam kui kakskümmend sekundit.

27.04.2004, Moskva. Leningradi jaam. Kui arvad, et Balti jaam on üks intensiivne koht ja väärib vältimist, kui oled rahuarmastav kodanik, siis... Tõenäoliselt vastab tõele, et eestlane on üks tuim tükk. Balti jaam on sanatoorium. Seal on vaikne ja rahulik ning kõik on äärmiselt steriilne. Parmud on pestud ja kammitud ning kannavad ülikonda. Sööklad annavad restorani mõõdu välja ning mitte ainsatki litsi pole näha.

Mulle meeldib Leningradi jaam.

Pakid panime vööri ning lahkusime linna peale töllerdama. „M” Komsomolskaja märgib pahatihti Eestist saabujate retke algust ja lõppu.

Metroojaama ukse ees, märkimisväärsest saginast väljagi tegemata, magas sillutisel keegi mees õndsa und.

Et esmalt on vaja ära näha Punane väljak, oligi tingimata tarvis sinna sõita. Tehtud-mõeldud. Aga pettumus: Lenin on teisipäeviti 10.00-13.00 avatud ning kui lood on nii, ei lasta väljakule igasuguseid töllmokki, kes Lenini kaemisest enam suurt ei hooligi – sest eks ole juba nähtud ka – ja tahaksid äkki lihtsalt lasta endast mausoleumi taustal lollakaid turistipilte teha. Sõnadega: väljak on palistet aiaga, miilitsad valvavad virgasti ja fotoaparaatidega jobud saadetakse pakihoidu oma kallist kaupa hoiule panema, sest Lenini pildistamine on lubatud vaid initsieerituile. Vaatasime seda usinat järjekorda inimesist, kes ka 80 aastat pärast härra surma tahtsid tema maiseid jäänuseid kaeda, ning loobusime. Ja läksime midagi muud lõbusat otsima.

Aga et kõhtki oli pisut korisema hakanud, otsisime esmalt kohta, kus saaks kindlaks teha, et tegu polnud viimase korinaga. Leidsime. Oli varahommikul, st. pool 11 lahti, ei näinud liiga viisakas välja – Kristinal oli frakk ja limusiin koju jäänud – ja pakkus ukse kõrvale paigaldet tahvlil välja biznis-lantši kõigest 110 rubla eest. (Kurss krooniga on laias laastus 2,50:1 ning mulle endale mälestuseks, kui ma seda kunagi saja aasta pärast loen: krooni kurss euroga on 15,64664:1 ning 10 krooni eest saab poes õlle.) Biznis-lantš'R'Us! Nii astusimegi sisse ja tellisime peagi.

Meie kõrvallauda tekkis üks ärimehe moega mees. Suupisteks tellis ta endale suure pitsi viina ning kummutas selle vastuvaidlemist mittesallival moel. Pisut mõelnud (see võib olla kirjanduslik liialdus, kuna ma pole kindel, kas mitte polnud tegu põhjalikult planeeritud sündmusega), leidis ta, et on aeg põhjalikumaks suupisteks ning tellis endale... Veel ühe pitsi. See oli siis prae eest. Misjärel süvenes ta ajalehte, jõi teed ning helistas kellelegi. Meie sõime väga maitsvat hautist edasi ja tegime näo, nagu me ei teaks ega näeks midagi. Eesti keel on parem krüptoalgoritm kui RC5.

Telefonikõne tõi tulemuse ning härra äripartneri moega kaaslane laekus. Suurest rõõmust tellis meie vana tuttav endale magustoidu. 100 grammi viina.

Kell lõi 11. Äri võis alata.

Ilmselt patriootlikest tundeist ajendatuna oli WC-paberi margiks valitud „Мягкий Знак”.

Lubjanka metroojaama ukse juures seisis miilitsaauto, mille juht magas õiglase und.

Oli vaja leida Spiridonovka tänav. Leitud, asusime kuidagimoodi naasma. Kuhu just, pidi selguma hiljem. Õnneks sattusime õigel ajal õigesse kohta. Üks 2108 oli Bolšaja Nikitskaja nukal kinni parkinud terve sõiduraja. Terve sõidurada omakorda oli kinni parkinud terve Bolšaja Nikitskaja. Ühtäkki alustas kakskümmend autot metsikut vilekoori. Midagi sellist polnud tagasi- ja alalhoidlikud eestlased-kamalõuad kunagi kuulnud ja nii kuulasid nad seda põnevusega. 2108 ei liikunud kuhugi. Rohelised tuled jalakäijaile tulid ja läksid, aga miski ei muutunud. Äkki selgus, milline jõud ja raev oli neisse inimestesse kogunenud, kes üle tee minna tahtsid. Ühtäkki, otsekui üks mees, otsustas paarisajapealine kamp üle tee minna, siit- ja sealtpoolt. Ükskõik, mis värvi tuli neile põleb. Olgu statistika huvides ära märgitud, et see oli punane. Ja Liiklus Peatus.

Liiklus peatus. Kõik kaheksa rida. Lasi jalakäijad üle tee.

Ma ei tea, mis seal toimub, ausõna. Aga ma ise nägin.

Metroovagunis Koltsevaja linija peal oli üks naine end vagunipingile sirgu visanud ja põõnas magusasti.

Kes on Moskvas käinud ja Muhhina surematut Mosfilmi-skulptuuri „Tööline ja kolhoositar” pole näinud, on loll. Või noh, mis loll, lihtsalt napakas. Meie auks oli skulptuuri postament autentsest materjalist tühjendet ning see asendet mingisuguse metallist kraanataolise monstrumiga. Nüüd oleme meie ka lihtsalt lollid. Jäi, raisk, nägemata. Häbi on ka natuke. Sai ju ometi selleks sõidetud sadu peatusi allmaarongiga. Muide, sellest taas:

Metroojaamas magas oma leti taga loteriipiletimüüja.

Tõesti ei oska veenvalt selgitada, mis seal toimub. Läbi tohutu ja kõikehaarava sagimise paistab läbi olemuslik väsimus.

Lõpuks ometi oleme jõudnud ühte mitmest Šeremetjevo lennujaamast ja nokime nina. Mõni loeb raamatut ja joob Pepsit. Peagi peab lendama ja natuke kõhe on ka. Esimest korda Aasiasse minna pole naljaasi. Восток – дело тонкое.

28.04.2004, registreerimata punktid maa kohal. Lennuk. Meie kõrvale maandus keegi, kes esialgu nägi välja nagu mõni Ameerika mees. Samamoodi nagu nood, pöördus ka tema meie poole iseenesestmõistetavalt inglise keeles. Jutlemise käigus selgus, et ta on hoopis Jasurbek (tõlkes: Jasur on vapper, bek on rikas), pärit Toshkendist, elanud poolteist aastat USA-s ja millegipärast just seal inglise keelt õppinud. Talle meeldis väga muusika ning temalt saime hindamatut teavet kohalike olude kohta, mis, tõsi, olid poolteist aastat aegunud. Meil oli pikk ja meeldiv, ehkki mõneti kummastav ja väsitav vestlus (osaliselt seetõttu, et ta pidas oma kohuseks iga asja üle korrata, juhuks kui me ei mõistnud) ning muretud reisimehed vajusid ära. Kes jätkas raamatuga, kes omatehtud stsenaariumiga filmiga.

Öine Toshkent näeb oma tuledesäras õhust vaadates imekaunis välja.

Lennuk maandus kella kolme ringis. Pagasi saime juba poole tunni pärast. Magamaminekki toimus üsna pea, juba kell viis. Kukelauluga. Eliitlinnaosas elavad eliitkuked, kellele ei tee tüli kireda öösel täiesti suvalisel ajal. Ei mingit lugupidamist legendide vastu.

Hommikul põõnasime muidugi rõõmuga, kõvemad mehed vedasid isegi poole üheni välja. Ajavahe Tallinnaga on suvel kaks tundi.

Juba linnaretke alguses selgus, et kohaliku miilitsaga naljatlemist ei tule. Seisatasime korraks tänaval, omateada vabalt valitud kohal N, ja lugesime kaarti, kui juba hakkas meie poole kulgema mundris mees. Kaval reisimees teab: munder ei ole hea näitaja. Tegime näo, nagu me võiksime seda kaarti ka mujal enda jaoks lahti mõtestada. Eks ta õige ju ongi, Interpoli ukse juures presidendikantselei kõrval võib liigseks hetkeks seisatumine panna õhu valesti liikuma ning detoneerida kurat teab mida.

Järgmine peatumine ja kaardilt abi palumine oli mujal ja märksa põhjalikum ning päädis ka militsionääri isikliku pöördumisega, mille sisu oli lühidalt öeldes soovitusliku iseloomuga ning arvas, et sel kohal pole hea seista, mindagu ära. Mindi, ent protesti mõttes teisele poole, kui tema soovitas. Kodanikuallumatus ellu, ma ütlen teile. Ei ole mingit korrakummardamist. Tagurpidi-Antsla!

Skulptorid ja füüsikud omavahel siin ei näi lävivat. Amir Temuri ratsamonument oli vägev. Mehe määratu hõlst lehvis tuules ja hobuse võimas saba osutas tuldud teele, otsekui vihjates kiirusele, millega tullakse. Amir Temuri nägu kiirust ei väljendanud, ilmselt oli tegu väga kogenud ratsanikuga, kes oskas ka märkimisväärse tempo korral kujurile meeldiva näoilme ette manada. Hõlst aga, ehkki kangast tehtuna piisavalt õhuline ja samas mastaapne, osutus pronksi valatuna pisut liiga raskeks.

Esimest korda elus nägin kerjust, kes veenvuse tõstmiseks kandis rinnas oktoobrilapsemärki. Ma andsin talle sellise püüdlikkuse eest 500 so'mi, mis minu arvutuse põhjal teeb laias laastus 6, heal juhul 7 krooni. Hiljem selgus, et sellise annetuse peale lasevad kerjused end pahatihti rõõmust täis ning neil läheb tegelikult enamgi vaja, et veresuhkru tase taastada ja puhtad rõivad hankida. Nii et ei ole vaja kerjust liiga suure rahapatakaga rõõmustada, võib talle endale kergesti karuteene teha.

Esimese päevaga ei saa tegelikult millestki suurt sotti. Paljud asjad ja nähtused jäävad üsna arusaamatuks. Miks on nii, et peaasjalikult muhameedlasist elanikkonnaga riik toodab ohtralt alkohoolseid jooke (mida Jasurbeki sõnul nad ei tarbigi, v.a. mõned degenerandid, aga samas on sama palju tõdesid, kui palju on inimesi, nii et kes teab, kuidas lood tegelikult on), miks on nii, et usbeki-vene segaperekonnas kõneldakse vene keelt, ehkki venelasi on riigis alla 15% elanikest, kuidas on nii juhtunud, et just siin on kõige leidlikumad lodžade kinniehitajad terves endises NSV Liidus, miks pole linnas näha kasse ega koeri, rääkimata jäneseist ja vombateist, ehkki kõneldakse legende lambaist ja lehmist, kuidas siiski lõppeks toimub ristmike reguleerimine ja kas äkki on punased ja rohelised tuled soovitusliku iseloomuga, millistel tingimustel kirjutatakse usbeki keelt kirillitsas ja millal ladina tähtedega ning mis jook on PEPS... Kõik see nõuab vastuseid.

Aga praegu on aeg minna magama, sest homme sõidetakse mägedesse. Kaheks ja pooleks päevaks. Sa raisk, ma ütlen.

29.04.2004 – 01.05.2004, Chemgan. Kuna aklimatiseeruda on vaja, otsustas poliitbüroo meid kolmeks päevaks mägedesse läkitada. Põhja-Usbekistani, Kõrgõzstani külje alla. Mäed kuuluvad siinkandis alamhulka Tjan-Šan ning on globaalses mastaabis verinoored. Alles kasvavad. Euroopa kõrgeimast on nad siiski üle: Mont Blanc võib ju oma 4808 meetriga praalida, aga siin antakse rutiinselt tuld ikkagi üle viie kilomeetri ning kõrgeim koht on 7439 meetrit (Võidu mäetipp). Olgu sündmuste käigust ette tõtates öeldud, et meie nii kõrgel ei käinud, elasime napilt alla 2 km kõrgusel ning kui üles ronisime, siis mitte üle 3,5 km.

Kuna mu senised reisid on piirdunud Euroopaga, olen seni olnud seda meelt, et Poolas on kõige karmim liiklus. Nüüd pidin oma veendumusi revideerima. Poolas olen isegi korduvalt roolinud, aga siin tihkan küll vaid kaasreisijana loksuda ning pöialt hoida, et juht teab, mida ta teeb. Külavahel sõidetakse kindlal käel 110-ga, samal ajal kõikjal loivavate lehmade vahel laveerides.

Meie giid teel sinna ja tagasi oli Osman. (Või oli ta Usmon? Kes seda enam mäletab.) Tema on rahvuselt tadžikk, nagu ta juba teekonna alguses meile selgeks tegi. Proovisin talt eelmise peatüki lõpus esitatud retoorilistele küsimustele vastuseid välja õngitseda. Mõnikord näkkas. Kassid ja koerad on kodus, mitte ei longi tänavail. Kirillitsa ja ladina tähestiku suhe on... Selline kummaline. Et kuna terve NSV-aja kirjutati kirillitsas, aga iseseisvumise järel on ametlikult ladina tähestikule üle mindud, siis peavad kõik need, kes kunagi koolis ühtviisi õppisid, nüüd kenasti ümber õppima. Ega viitsi hästi. „Нас не поймёшь” arvas ta. Eks ta või kergesti nii olla ka. Valitsus pidada siiani vene keeles oma asju ajama.

Möödusime Toshkendi miilitsakoolist, mis annab head saaki: igal aastal lõigatakse siin peenralt oma 500 uut militsionääri. Tõesti-tõesti, nad on igal pool. Tee ääres müüdi kõrvalasuvate põldude saadusi. Kristina hüüatas: „Vaata, kui ilusad saiad!” Mina, loll, muidugi pidin küsima: „Kellel?” Aga saiad olid ilusad ja nagu hiljem selgus, ka imemaitsvad. Siinne floora on imetabane.

Teeäärsed mäed näevad välja, nagu oleks Navitrollale antud määratu kogus lõuendit ja värve ning riiklik tellimus sinna mõned väga isuäratavad maastikud maalida. Hm, siin näib peituvat üks kaval äriidee, mis tasub Welcome to Estonia kambale maha müüa: kuidas suhteliselt kerge vaevaga muuta tuhamägede piirkond Kirde-Eestis sootuks teistsuguseks.

Igatahes. Suur osa sulandumisprotsessis oli söömisel. Söömine on hea tava. Toiduks on peaasjalikult liha, seda on ohtrasti ja see maitseb ülihea. Kui üks määratu toidulaadung oli söögitorust alla makku jõudnud, hakati õue peal juba uut küpsetama. Katsu sa niiviisi mäkke ronida, ma ütlen. Aga ronisime. Mitu korda isegi.

Mägedes elavad ka küla kesikud. Näiteks juhitamatud lehmad (veisus bezdirectionus). Lähevad külast omapäi mäeküljele ja jäävad sinna näiteks nädalaks. Mäenõlval kasvab mets ja on ka rohurikkad lagendikud, nii et lehmadel on suur rõõm seal vitsutada. Kuna lehmad on juhitamatud, liiguvad nad ise. Nädala ajaga saavad kõhu täis ning lähevad siis koju, külla, tagasi. Kilomeetreid vantsivad. Nende protsessiooni on väga põnev vaadata.

Lisaks lehmadele kasvab seal ka palju muud põnevat. Meie giid nr. 3 (aga ka nr. 2 tuleb peagi jutuks) oli mees Krimmist, Rustam, kes näis kõiki taimi isiklikult tundvat. Selgus näiteks, et mäge mööda trampides olime siin-seal tundetult üle marssinud ühest taimest, mis on maailma punasesse raamatusse kantud ning kasvabki ainult sealkandis. Punases raamatus on see taim aga seetõttu, et tema õis on viie meetri kõrgune, imekaunim kui Vassilissa, läheb hästi kaubaks ja meeldib tüdrukutele, aga õitseb kord viie aasta jooksul. Nii siis juhtuski, et õigel ajal enam muidu ei saanud, kui pidi kaitsma hakkama.

Korjasime mingeid varsi, millest sai teed teha (noh, nagu ikka teed tehakse). Rustam rääkis, et ta oli seda teed entusiastlikult kuu aega joonud, iga päev ikka kolm-neli tassi julgelt. Vana spordipoiss ei saanud aru, miks ta end nii nõrgana tunneb ning läks arsti manu. See küsima, et mitu päeva siis patsient teed on joonud. Kuu aega, vastab patsient. Arst ei kiida heaks. Arst selgitab, et iga päev üle kümne on ilmne liialdus. Mehe vererõhk oli kenasti läinud 40-75 peale. Et siis selline tee. Choyxana!

Istusime mäenukale maha, puhkasime jalga ja kuulasime, kuidas lehmad puulatvades vidistavad. Rustam osutas mäele otse meie ees ja ütles keerulise nime. Kizil Džar. Kirgiisi keeles punane mägi. Kunagi alles hiljuti, kõnelevad geoloogid, oma 10 miljonit aastat tagasi – aga kas pole naljakas, kuidas 10 miljonit aastat on hiljuti ja 100 aastat tagasi on ammu? – oli see kõik merepõhjas. On üsna tõenäoline, et org, mille ühest servast me teises servas seisvat punakaspruuni mäge vaatasime, on endine vulkaanikraater. Mõnes kohas maantee ääres on tee-ehitusega seoses kivimiladestised nähtavale tulnud, needki hämmastavad geoloogihariduseta põhjamaa meest, kes enne vaid äärmiselt rõhtsaid paeladestisi näinud on: otsekui oleks mütoloogilisel loojal pohmelus olnud, on kõik need püsti, risti, kõverad, kaardus, kummis... Vaikus oli rammestav. Kõik, mis toimus kilomeetrite kaugusel, oli selgesti kuulda.

Mäed muudavad värvi. Hommikul üks, päeval teine, õhtul kolmas. Taimed on süüdi ja OGPU juba tegeleb sellega. Hommikul näitab enda õisi üks kasv. Päeval avanevad teised. Õhtuks panevad need oma kroonid kinni ning lasevad kolmandail õide puhkeda. Aga sellele, kes suudab seda jälgida ning kõik muutused oma silmadega kinni püüda, annan ma Zeni-nimelise ordeni.

Giid nr. 2 oli Abrur. Tema pingestas meie auks villise ja suure Chemgani otsa me läksimegi. See väärib tegelikult omaette peatükki, aga et ma olen laisk nagu ma ei tea mis, siis jääb see praegu ära. Mainin vaid oma lõbuks, et see Tõstuk (kanatka, noh) võtab julgematelgi meestel kõhust õõnsaks. Alguses pole nagu hullugi, aga kui oled juba poole peale jõudnud, maa on alt täiesti kadunud (peagu nähagi pole teist) ja ilmselge on, et minna saab ainult kõrgemale... Siis on valus. Moskvas tegime küll Euroopa kõrgeima vaaterattaga – 80 meetrit – tiiru ära, aga see oli võrreldes tõstukireisiga naljasaade lastele. Ei usu, et jalgade kõrgus maast väga palju alla 150 meetri oli. Küsima ka enam ei lähe.

Kui lahkumiskellad juba lõid, korraldasid võõrustajad eesotsas Ravshaniga – kes asjaosaliste teatel on siin üks väheseid mehi, kes tohib peaministrit sinatada ning muuhulgas on Usbeki soolakuningas – meile järjekordse piduliku söömingu. Selle käigus sai vastuse veel üks enne selgusetuks jäänud seik: joovad küll. Terviseks ikka selle ja teise ja kolmanda.

Lapsed räägivad siin siis, kui kana pissib. Mis vabakasvatus? „Заткнись, Владимир, когда взрослые говорят." Ja Vladimir pani noka kinni.

Tagasiteel anti esimest korda kumõssi juua. Hapu hobusepiim. Tervis tuleb.

02.05.2004, Toshkent.

Päev otsa on mööda linna ringi traalitud. Hommikupoole tuli kosmosest teave, et on vaja minna turgu üle vaatama. Bojaarid võtsid siis seljakoti ja läksidki, nagu kõiksus käskis.

Metroojaamas magas oma putkas toolil eskalaatori korraldaja.

Üha keerulisem on mõista, kuidas metroo salajane töö korraldet on. Kui saaks teada, kas metroo tellib iga päev liitrite kaupa kloroformi...

Turul selgus üks kummaline tõik. Kui sul on blondid juuksed ja kannad fotoaparaati kotis, siis sa oled ameeriklane. Ma ei mõista, kas see on jänkide üleküllusest siinmail või siis vastupidi, nende puudulikust esindatusest. Või siis on sootuks nii, et ainult ameeriklased on piisavalt rikkad, et kuhugi nii kaugele ära eksida. Rustam rääkis Chemganis, kuidas ta kõvasti Euroopasse igatseb. Euroopat ihaldatakse siin vist üsnagi ja üldiselt. Kasutatud riiete pood muutub märksa popimaks, kui selle sildile lisatakse märge „Euroopast”. Kõiksugu siltidel on kirjas „Euroopa”, justkui see on mingi maagiline tähekombinatsioon.

Aga Eestit teatakse küll ja nii mõnedki on käinud ka. Kui õhtusele tururingile läksime, hakkas meiega lävima üks taksojuht, kes, kuulnud, kust me tuleme, kallas otsekui varrukast tuttavaid kohanimesid: Petseri, Võru, Tartu, Lasnamäe, „Kalev”. Paraku ei läinud me temaga sõitma. Praegu on kahju kohe, et ei läinud. Ilmselt oli hea inimene. Meie, põhjamaa töllid, oleme ikkagi liiga suletud.

Metroos küsis üks võmm meie segaduses nägude peale, kuhu me minna tahame. Võõra aktsendiga vene keel tekitas temas soovi meie passe näha. Kristina näitas. Võmm polnud Eesti passi näinud ja asus seda rõõmsasti kõigile teistele lehvitamismeetodil ka tutvustama. Vanem neist selgitas, et näe, tema on noor, pole veel Eesti passi näinud. Neid oli viie ringis ning et rongini oli aega, kutsusid endaga pingile istuma. Ajasime seal siis lõbusasti juttu. Passiküsimise metoodika selgitati kenasti ära. Vaadatakse otsa. Kui on midagi ebatavalist loota, näiteks nägu ei meeldi või siis on oodata mingi ebatavalist passi, minnakse ligi ja küsitakse. Kui nägu ei ole veel meeldima hakanud või on midagi korrast ära, palutakse koti sisu ette näidata. Jne. Meie koti sisu jäi meie asjaks, millest võib järeldada: meil on meeldivad näod. Uuriti ka, kui palju meie miilits keskmiselt palka saab. Või politseinik, nagu üks korravalvureist arglikult pakkus. Ei osanud neid aidata, aga üleüldise keskmise palga, mis meie arvates on laias laastus 5000 krooni ehk siis 400 USA dollarit – mis on siin universaalne arvutusvahend oma väga kummist kursist hoolimata – pakkusime välja küll. See pani nad ahhetama. Ei pane imeks. Turul astusime šašlõkki pakkuva katusealuse alla ning hankisime endale kohe hullumeelse koguse liha ja lisasime sellele kannutäie värsket rohelist teed. 20 krooni.

Elu siin selgitab, miks „elatustase” on suhteline mõiste ega kajastu sugugi mitte pelgas palgas. Ma ei pürgi absoluutse tõe kuulutaja staatusele, ent mulle näib, et hoolimata oma meie mõistes kesistest rahalistest sissetulekutest on neil märksa täisväärtuslikum ja vahetum elu kui joonlaua järgi seatud Euroopas. Muidugi võib mu seisukoht muutuda, kui ma siin kohaliku palga peal tööle hakkama peaksin, aga vähemalt praegu tundub mulle nii.

Müts! Mul on nüüd tübeteika. Kaunis selline. Kandsin seda terve päeva ning igal pool hüüti mulle järele ja lehvitati. Mõtlesin alul, et ehk on sellesse kirevasse peakattesse kootud mingi sõnum, mida ma ei oska lahti muukida, näiteks „mulle meeldivad mehed”. Ei seganud mind ka sellise vääritimõistmise võimalus, mul oli alibi kaasas. Hiljem sain teada, et tübeteikat kandev blond on oma ja tervitust väärt: ta on kohalikest kombeist lugu pidanud ja väärtustab neid. Igatahes, ma ütlen teile. Tübeteika teeb! See pole mingi Tartu turult toodud suusamüts kirjaga „Harakiri”, see on Päris.

Aga näe, selgub, et meie pikk reis Samarqandi, Buxorosse ja Hivasse lükkus 24 tundi edasi ning hakkab maksma märksa rohkem, kui esialgu plaanitud oli. Mullune reisiseltskond, kuus läti noort, oli praalinud, kuidas neil terve see üle 3000 km pikk matk läks maksma 81 USA dollarit. Muidugi arvasime meie, et kokku, sest nii näis odavam. Aga näe, nemad arvutasid seda hoopis inimese kohta, sest nii näis neile odavam sõpradele praalida. Nüüd istumegi siin ja trükime raha. Homme hommikul kella seitsmeks on paber kuivanud ja lahti lõigatud, nii et võib alustada.

04.05.2004, Toshkent-Samarqand. Tõmbasime kriipsu peale plaanile Osman-Usmoniga sõita. 400 dollarit on ilmne liialdus. Tuttav taksojuht tuli paremale mõttele: „Näe, seal-ja-seal seisavad Samarqandi autod, viskavad teid väikse raha eest ära.” Sõidutas kohale ja näe, leidiski juhi, kes pärast pisikest kauplemist – mille vältel me kenasti autos püsisime, et enda juuksevärviga hinda mitte kosmilistesse kõrgustesse kergitada – soostus meid ja vaid meid 26 000 so'mi eest Samarqandi viima. Ja võttis selle kinnituseks mehise lonksu käepärasest viskipudelist. Kui viski, siis viski. Sõidame.

Poliitiline olukord ja kaart on tinginud selle, et otsetee Toshkendi ja Samarqandi vahel on kinni. Pilk kaardile selgitab: see tee läheb läbi Kasahstani. Mina, loll, ei saa aru, miks just see maajupp peab kasahhide oma olema, neil on niigi ju terve Lääne-Euroopa suurune lahmakas käes. Aga näe, nii on ning tee teeb minu meelest küll vähemalt 200 km ringi. Las teeb, juht saabki rohkem viskit võtta. Seda tegi ta rutiinselt ja pudel sai reisi lõpuks peagu tühjaks.

Nägin teel enda arvates kohutavalt naljakat kirja hariliku autobussi tagaseinal. Bordeaux Bus. Mõtlesin: seda lausa peab pildistama. Mis seal siis muud, kui autoaken lahti, pea ja kaamera välja ning pildistama. Pildi sain, aga... Kas see just oli väärt seda imekaunist tübeteikat, mis tuulega mu peast minema lendas? Neetud. Siiani, kui sellele mõtlen, täidab mind suur kurbus. Ma pole ilusamat peakatet näinudki ega näe ka, sest kui pärast Chorsu turul uuesti otsimas käisime, oli see tübeteikadest tühi kui kell.

Siia jätan ma minuti pikkuse leinaseisaku. Tõuse püsti, lugeja, kes sa ka ei ole.

Igatahes.

Jõudnud Samarqandi, läbisime järjekordse kauplemiskadalipu. Juht, kes meid ära tõi, pakkus välja, et viib meid ise mõõduka tasu eest ka Buxorosse ja toob tagasi. Kuulnud, et me tahame võimalusel ka Hivasse minna, moosis ta meile kiiresti veel ühe juhi, kes pidi meid viima sinna ja tänna ning lõpuks Toshkenti tagasi ka. Kõik see näeb kaunis välja, ent asja juures oli pisike trikk. Nimelt maksnuks reis Hivasse 300 000 so'mi, mis on ilmselge liialdus. Teisalt pakkus juht välja geniaalse idee, et oleme kaks tundi Buxoros („Ega seal rohkem midagi näha ole ka ju,” arvas ta) ja siis kimame Toshkenti tagasi. Meie kui põhjamaiste tuulte käes karastunud viikingite seisukoht oli sootuks teistsugune. Ei ole vaja meil järjekordset kamandajat, kes õpetab meile, kui kaua me kuskohas olema peame. Eriti kui ta arvab, et me talle selle eest veel maksame ka. Õnneks tuli Abduraxmon, kes Gordioni sõlme puruks raius, ajades juhtidele kägu, nagu tal oleks auto ja kõik oleks korras, mingu nad õige minema. Oioi, kui solvunud oli juht, kui tuli üks naga ja ajas kogu ta geniaalse äri ummikusse! Aga meie olime rõõmsad.

Pakid heitsime Abduraxmoni juurde ja läksime linna.

04.05.2004-07.05.2004, Samarqand ja Buxoro. Need linnad on teisiti kui Toshkent. Pealinn võiks ju ometi olla riigi destillaat, aga ma ei ole kunagi veel sellist pealinna näinud. Toshkent on nõukogude linn (tõsi, idamaise kiiksuga), ehitatud peaasjalikult pärast 1966. aasta maavärinat, mis linna praktiliselt puhtaks tegi. Samarqand ja Buxoro on NSVL arhitektuurile jonnakalt vastu punninud. Vähemalt keskel. Servades on ikka paneelikad, ent reeglina mitte üle 5 korruse kõrged.

Paneelmajade kortereist on kõrgeimalt koteeritud esimese korruse omad. Miks? Majade ees on murulapid. Esimese korruse omad ehitavad sellele aia ümber, lasevad sinna kanad-kuked peale ja tõmbavad mõned peenradki maha. Ametlikuks sissepääsuks koju ehitatakse maja esiküljele paraadesik ja -uks. Kanad on rahulikud, aga kuked kisavad öö otsa.

Meiesuguste töllide jaoks on muidugi kohalikest lasnamägedest a priori huvitavam ajaloolistes kohtades ringi kammida. Seda teavad ka kõik need, kes endale suveniiridega kauplemise tänamatu ala elatise teenimiseks valinud on. Juba Toshkendis sattusime ühe sõbraliku mehe ohvriks: vaatasime Chorsu turu lähedal, et näe, medrese, astusime paar sammu trepist üles ja juba olimegi ootamatult end sisse mässinud ajalooloengusse, tutvusime töökojaga ning kuulsime katkematut jutuvada sellest, kuidas me võime ikka seda ja teist kaasa osta. Lõpuks õnnestus sealt lahkuda, ostnud vaid ühe ilusa narmastega tübeteika, saanud teada, kuidas noored mooruspuu otsast jalgpalliga marju alla taovad ning kuulnud, et sissepääs on tasuline niikuinii.

Arhitektuur! Muidugi oleme seda kõike piltidel näinud ning võib-olla on isegi mõni sugulane sealkandis kunagi nõukogudeajal ringi sõitnud ja pärast koju idamaiseid maiuseid, kollakaid postkaarte ja segaseid mälestusi toonud. Seal ise olla on aga sootuks midagi muud.

Kui just ei ole üldnarkoosi all, sulandud ruttu üldisse melusse ja unustad, et tegelikult oli plaan maha istuda, mediteerida, vaadata kauneid kuldlõikes kaari, kuulata teadjate inimeste selgitusi aastanumbritest ja kõiksugustest khaanidest ning nende sugulastest, kes kõik sinna ja tänna maetud on ning mis puhul see või teine hoone heisatud on. Kõik numbrid ja nimed lähevad kui ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest tead, et kõike seda saab hiljem raamatust järele vaadata, kui huvi on. Sel teabel on sootuks teistsugune tähtsus ning igaüks teab ise, milline see just tema jaoks on. Ise tead, millele mõtled, kui teadvustad endale, et istud 1420. aastal istutatud, ent siiani viljaka mooruspuu all.

Kulgemine.

Ennist kirjutasin, et elatustase näib suhtelisena ega pruugi sõltuda sissetulekust. Päris nii lihtsad need lood õnneks või kahjuks siiski pole. Lühidalt ja lihtsalt võib öelda, et majanduslikus plaanis pole Usbekistani elanikel sugugi lakkamatu lust ja lillepidu. Pärast NSV Liidu kokkukukkumist kukkusid piltlikult öeldes kokku ka praktiliselt kõik tehased, mis inimestele tööd pakkusid. Endised tehasedirektorid, kel oli nõuka-ajal kõik olemas, mida hing ihaldas ning neljatoalises korteris polnud ruumi enam astudagi, sest kõik kohad olid tihkelt mammonat täis laotud, osutusid äkitselt töötuteks ja pidid kuidagi muudmoodi elama hakkama. Kui kusagil on sugulased ees, leiad töö, kui sugulasi pole, saa ilma hakkama. Räägiti üks mitte nii väga lõbus lugu sellest, kuidas keegi itaallanna tahtis minna Samarqandi instituuti itaalia keelt õpetama ning talle kui välismaalasele pakuti kõrgeks palgaks 50 USA dollarit kuus. Kui ta uuris, palju maksab korter ja palju söök ning vastuste põhjal pisut arvutanud ning jõudnud järeldusele, et kuus kuluks tal nende peale pisut üle 200 sellesamuse dollari, kirjutas instituudile vastu lühikese kirja: „Mind huvitab, kuidas teie maal veel inimesed eksisteerivad.” Tõepoolest. Instituudi kohalikest töötajad niipalju ei saa.

Ülikooliharidusega inimestele pole pahatihti kodumaal erialast tööd ning statistika (teate küll, see, mis kõike ütleb) järgi töötab 25 miljonist Usbekistani elanikust 5 miljonit kõikjal välismaal. Pop koht on Lõuna-Korea, ent ka Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja kasvõi Baltikum. Ja muidugi Venemaa. Kui töötad välismaal, saab su perekond süüa.

Seda enam on mõistetamatu, kuidas El Presidente, Islam Karimov, saab käskida tuntud islami õpetlase Al-Buxori haua ümber mastaapse mälestuskompleksi ehitada ning see täidetakse praktiliselt üleöö. Kuld, kard ja marmor.

Muide, tõik, et kui töötad välismaal, su perekond sööb, osutab märksa enamale, kui seda on pelk majanduslik patiseis. Olgem nüüd ausad: kui keegi meist, kamalõugadest, läheks kuhugi – näiteks Belgiasse – kõrge palga peale tööle, kas ta saadaks sellest kõrgest palgast enamiku koju, et kogukond hakkama saaks? Perekond on kõikvõimas ja tuleb enne kõike. Üksikisik kuulab perekonda ja kuuletub sellele. Paljut sellest on meil olemuslikul pinnal raske omaks võtta, sest meie lähenemine on loodud individualismile. Meie läänelikult õhkõrnad sugulus- ja hõimlussidemed küll ei kammitse meid, kuid ei tule ka häda korral appi.

Tekib küsimus, kas enne oli muna või kana. Kas olemuslikud majanduslikud kitsaskohad sündisid range kogukondluse tõttu või vastupidi? Kas meil siin läheb puhtalt mammona seisukohast võttes hästi seetõttu, et igaüks on vaid enda eest väljas? Või sellest hoolimata? Ja kas rahaline rikkus ikka kaalub üles teadmise, et sa võid oma seljatagusega arvestada, sest need inimesed on omad ega reeda sind mingil juhul?

08.05.2004, Toshkent. Esialgu uni, seejärel turule, siis head-aega-õhtusöögile restorani. Palavikuline pakkimine. See on päev, millest võiks kirjutada, aga pole põhjust. Aidaa, Toshkent!

09.05.2004, Moskva. Võib öelda, et lennukis magada on kaunis raske. Keegi paks mees teeb selja tagant läbi tooli seljatoe oma ilusate põlvedega „mõnusat maššaaši”. Kõrvalistmel haiseb liisunud tubakasuitsu järele pesemata hammastega mees. Iga natukese aja tagant prääksub valjuhääldi vene ja arusaamatus inglise keeles midagi äärmiselt vajalikku. Mööda vahekäiku sagib tuhat inimest minutis. Mõned inimesed räägivad valjusti. Hetkeks tekkis tahtmine neilt küsida, kas nad vene keelt oskavad ning jaatava vastuse järel paluda, et nad selles keeles päeval räägiksid. Kell sai 5.

Lõpuks jõudsime Moskvasse.

Metroovagunis istus meie kõrval noormees kõrvaklappidega, kes magas.

Kõrvaklappidega nooruki kõrval istusime meie ja peaagu magasime.

Tark mees teab, et kui sõidad idast läände, tuleb kella tagasi keerata. Unine mees keeras edasi. Väga kummaline oli äärmiselt unise ja väsinuna mööda võidupühist Moskvat marssida ja imestada, et kõik restoranid on veel kell 12 täiesti kinni. Arbatilt leidsime siiski ühe, mis oli lahti. Mmm! Toit! Kuum tee! Ilgelt kallis! Üle 800 rubla tagusime letti kahe prae ja tee eest. Muide, praed olid imehead.

Arbat on üks valuline tänav. Kes on käinud, teab, miks. Ma ei saa siiani hästi aru, millest Muslim Magomajev laulis, kui tema huulilt pudenesid Moskva kontekstis sõnad „лучший город земли”. Kalk ja kõle linn on, kui sul just omi seal ees ei ole. Hard Rock Café ees saeb vaene kollase parukaga 5-aastane tüdruk viiulil ja balalaikal nelja nooti, lootuses, et talle viiulikasti rublasid poetatakse. Hard Rock Café sees maksab üks väike tass kohvi 100 rubla. Natuke kaugemal on heisatud lava, millel esineb sõjalaevastiku madruste orkester ja bariton lõõritab vaheldumisi sopraniga imekauneid ja patriootlikke sõjalaule. Kõikjale on kirjutatud CCCP. Inimesed tantsivad tänaval. On 9. mai.

On aeg minna rongile. Kodu ootab.

Leningradi jaamas magab perroonil end kellestki segada laskmata üks suur kollane koer.

*