Nüüd on üksjagu aega sest reisist möödunud ja muljed veidi settinud. Ja ega tegelikult sellest reisist midagi palju rääkida polegi. Lihtsalt 9 inimest istusid bussi ja jõid kakskümmend neli tundi järjest ja oldigi Ungaris. Seal sai siis joodud pea kaks nädalat järgemööda siis bussi ja jällegi tagasi. Mõnele seigale ja ühele alkoholitüübile võiks ju siiski tähelepanu juhtida. Tegelikult oli ju väga lõbus reis maksumaksja kulul ja puha.

Räägin siis nüüd reisist lähtudes sügavalt isiklikust vaatepunktist. Kõigepealt läksin ma metsa.Sest kõige hullem on reisi juures selle algus. Kui mingi buss sõelub mööda Tallinnat edasi-tagasi, korjab erinevatest kohtadest erinevaid asju ja inimesi peale ning tunnid aina kuluvad.Mina seal bussis olla ei tahtnud. Lasin ennast paar päeva varem Konovere jõe lähistele segametsa viia ja jälgisin seal sipelgate elu. Siis tuli telefonikõne mis tähendas, et on aeg Pärnu maanteele ja bussi kobida.Edasi tuli 12 tundi järjest sõitu ja esimene peatus kusagil sügaval poolas Statoili bensukas.Selleks ajaks oli kogu bänd ennast täis joonud ja jõudnud ka peatäie välja magada. Kõik vaevlesid sügavas pohmakas. Ja mis sest Poolast ikka pajatada. Ilmatu suur maa ja kohutav liikluskultuur.Ühtegi anarhisti ka ei kohanud.

Asi mida ma aga roolis olles tõsiselt nautisin oli kevadele vastu sõitmine. Nagu nõiaväel muutus rohi rohelisemaks ja puudele tekkisid lehed. Nagu ajamasinaga sõidaks.

Slovakkias nägin esimest korda mägesid. Suured mäed, lumemütsid peas ja puha. Ärimees nagu ma olen, ostsin kohe ühe Kasparilt saja krooniga ära.

Ja olimegi Ungaris.Lõime oma laagri üles Gjöri linnas, mingis ma ei tea mitme tärniga hotellis, otse linna südames. Sukeldusime siis festivalikeerisesse. Kõik oli väga organiseerimatu ja asjalik. Ma eriti midagi aru ei saanud, mis toimub sest kõik räägivad seal mingit ungari keelt. Keskendusin kohe algul söömisele ja joomisele - et mitte asja enda jaoks keeruliseks ajada, tuleb kohe prioriteedid paika panna. Kuskilt jagati meile veel tasuta toidutalonge, mida kohalikes söögikohtades sai ka alkoholi vastu vahetada. Kaspar oli veel Tallinnast ühe weilsi tütarlapse kaasa tarinud. Too kukkus festivali raames fotoaparaadiga miskit animatsiooni tegema. Kuna ta tegi oma animatsiooni fotoaparaadiga linna erinevates parkides, oli see mulle paras ajaviide tal sabas jõlkuda ja abi aidata. Kaspar tegi sedasama, sest ta otsustas, et workshoppidel ta kaasa ei löö, kuna need on ääretult nõmedad.

Nii see aeg mööduski, õhtud tsirkuse telgi taga oleva putka (kus müüdi jumalate jooki balinkat) esisel laual napsutades, siis hilisööl klubisse kohalikku väga hääd rokkmuusikat kuulama ja mina siis magama ning kaspar ja sally jäid veel bush jumpinguga tegelema. Päeval õlu ja kaunid pargid ning animatsioon. Aga kogu muu bänd oli väga tubli tegi kõik workshopi ja esinemise kaasa ja olid üldse tublid ning kõigile eeskujuks. Paar esinemist oli ka puhtalt Kriminaalse Elevandi raames ja need olid enam vähem. AA jaa - unustasin mainida, et bändil polnud tol reisil kaasa õiget trummarit ja vahetustrummariks oli sattunud puhtakujuline debiilikust munn, kes oli kõigile koormaks ja muidu ebameeldiv taluda. Aga kokkuvõtteks läks kõik korda. Kõige toredam oli muidugi see et kui kohalikud tahtsid bändi muusikat saada, polnud seda võimalik jagada, sest kõik plaadid olid linna unund. Vahepeal põikasime ka ekskursiooni mõttes Viinist läbi. Ikka kole koht küll, ei osanudki seal muud teha kui väikses kahtlases kohas korralikus koguses õlut tarbida.

Ühel hetkel sai aga see kahenädalane virrvarr otsa ja algaski pikk ja väsitav tagasisõit. Kui oled ikka kaks nädalat jutti tina pannud, pole see Ungari-Eesti ots mingi naljaasi sõita. Aga hakkama saime.

Tore oli.

Kahju et ma festivali kava ää olen kaotanud, muidu saaksin mõnd head Ungari rokkbändi teilegi reklaamida. Aga mida pole seda pole. Ja kõik kaasa võetud balinka varud on ka otsas.