"Hea on kõndida jahedas. sügis on meeldiv." nii mõtles Vale-Dmitri. Miks vale, ei tea praegu ja see ei selgu ka lõpus. Lihtsalt vale dmitri - miks ka mitte.

Äkki sadas paekaldalt (inimese uuristatud kanali tõttu tekkinud) alla mingi kogu. Kiirendanud pisut sammu, jõudis Vale-Dmitri koguni. Tegemist oli inimesega, "tõenäoliselt purjus" otsustas Vale-Dmitri. Haisu aga ei tundnud. "oh perse, perse. kas veel vähe jama." Iseenesest ei olnudki mingit jama, aga kogu situatsioon oli lihtsalt nii kuradi tülikas, et sellise asja kohta ikka ei ütle: "Tjah, vaadkus kukkus küpseks inime ja täpselt siis, kui seda ootasin..."

Niisiis võttis Vale-Dmitri kukkunu jalgele upitamise käsile. Telefoni polnud, mööduvaid autosid polnud, inimesi polnud. Ainult Vale-Dmitri ja poolsurnud inimene. Uuesti ohe: "oh perse, perse" ja hakkas Vale-Dmitri tüüpi üles ajama. Verd ei olnud näha, kuigi litakas oli küll päris korralik olnud, kui vennike alla pudenes.

Stsenaarium ei ole iseenesest uskumatu, sest näiteks ka mina oleks rohkem põdenud kõrvalevaatamist kui selle kuradima kretiiniga jamamist. Nii ilmselt mõtles ka Vale-Dmitri. Isegi sellele ei mõelnud, miks tüüp alla kukkus - äkki hüppas ise, äkki tõugati?

Igatahes ajas Vale-Dmitri kukkunu enda najale püsti ja tassis haiglasse. Arstid vaatasid tegelinskit, tuvastasid tema käsivartel süstlatorgete jäljed ja liigitasid narkomaaniks. Vale-Dmitrit vaadati kui kaasosalist ja juttu mingist kukkumisest ei uskunud keegi. "Peksid üksteist, asotsiaalid, (olgu öeldud, et Vale-Dmitri ei olnud mingi parm, vaid täiesti tavaline inimene) ja nüüd nuiavad siin kurat teab mida!" Just selliseid mõtteid mõtlesid arstid, aga välja ei öelnud. Välja ütlesid: "Kus haigekassa kaart on?"

Ei teadnud seda Vale-Dmitri ja selgitas, et see ei ole tema asi. Tema tõi viga saanud inimese siia ja edasi peaks selle asjaga riik tegelema. "Mida te siin räuskate, kas tahate kutsume politsei, ah. Tasuta saab vältimatut arstiabi, aga see mees siin on ju lihtsalt narkootilises joobes."

(Hippokratese vanne - BULLSHIT. See ei toimi. Või toimib sama hästi kui "alasti vannis", mida mässumeelsed pioneerivande ajal mõnuga mögisesid.)

"Kutsuge, jumala pärast, las siis viivad narkomaani (kui te nii väidate) kainerisse."

Politsei tuli ja võttis mehed peale. Sõit läks hooldekodudesse, kus aga igalt poolt vastuseks oli lihtne "kohti ei ole ja pealegi ei ole kindel, et sellel isikul elukoht puudub ja üldse on tegemist sellise isikuga, kes võib meil siin märatsema hakata ja selliseid me siia ei taha ja bäbäbäbäbäbäbäbäbäbääbäbäbäbäbäbäbäbä äbbäb ääbäbäbäbäbäbäbääb."

"Viime siis kainerisse." nii otsustas politsei.

Vale-Dmitri oli rahul. Tema oli kodanikuna ja hea inimesena aidanud abivajajat (ükskõik kas kukkunud, tõugatud, hüpanud, pohhui kas narkomaan, joodik või suhkrutõbine).

Hommikul luges Vale-Dmitri lehest või kuulis raadiost, et kainestusmajas oli surnud üks sinna toimetatud isik. Vale-Dmitri süda läbis kramp. Äkki oli sama mees. Kindlasti oli sama mees. Kuradi idiootidest arstid. Perse küll. Kogu eilne rõõm oli läinud. Perse.

Kaks nädalat hiljem oli uudis: kaineris surnud meest oli pekstud. Nii näitas lahkamine. Aaaaaaaaaaa!!!!!!!! kas siis politsei, või äkki enne. Aga äkki ei pekstud, äkki olid ikkagi kukkumisest jäljed?

Siis tuli kinnitus: politsei oli kambris mehele taskulambiga pähe löönud. Nii tunnistas kambris viibinud isik.

"Misasja - aitasin inimese surma?!?!?!??!?!??!?!?!"

Vale-Dmitri ei saanud enam rahu, neelas uudiseid, ootas teateid. Hakkas jooma. Pingest ja kõvasti. Käis alla. Uudiseid ei tulnud ja Vale-Dmitri jõi aga edasi. Pooleldi murest ja teadmatusest, pooleldi harjumusest. Elu tundus nii vastik kui vastik ja ühel hommikul ta lihtsalt enam ei ärganud. Ärkas tegelikult küll nagu tavaliselt ärgatakse, aga teisel pool.

Seal oli mingi vanake, kes küsis: "Aga mis sa siis täpselt tundsid, kui esimest korda uudist kuulsid?"

Vale-Dmitri muigutas suud ja püüdis seda tunnet kirjeldada, aga ei saanud hakkama. Esimest emotsiooni ei suutnud meenutada, saati veel kirjeldada. Oli jäänud ainult püsiv, painav, elu viimseni ära rikkunud mure. Korrakski ei läinud mõte sellele päevale, mil ta abistas inimest, vaid ikka hetkele, mil ta kuulis tüübi surmast. Ja isegi seda ei teadnud ju täpselt, kas seesama kukkunu oli surnud ja kuidas? Seda ei teadnud ta ka.

Seega küsis lihtsalt vanamehelt: "Aga mis sul sellest?"

"Ega erilist midagi", ütles vanamehenäss. "Ma lihtsalt tahtsin teda, miks täpselt sa oma elu niiviisi perse keerasid. Kogu aeg ajate midagi nässu."

"Mis nüüd?", küsis Vale-Dmitri.

Vanamees aga: "Ei midagi, lähed tagasi...kitsena."

"Määääää....." oli kõik mis Vale-Dmitri vastata suutis.