1. Konflikti määratlus

Ulsteri (Põhja - Iiri) konflikti või kodusõjana määratletud kriis on kestnud juba ligi kolmkümmend aastat. Jutt on konfliktist, mis puhkes 1969 aastal, pärast aastatel 1920 - 1968 kestnud vaikset käärimist.

Sündmusteahela esimese lülina on tähistatud 1969 aasta 12 augustit, mil ühe protestantliku organisatsiooni (Oranje Ordu) poolt korraldati rongkäik valdavalt katoliiklastest elanikkonnaga Derry linna tänavatel, mille tagajärjel vallandunud vägivallalaine levis kiiresti edasi pealinna Belfasti. Seal puhkenud massilisi korratusi on kirjeldatud kui "täielikku kaost ja sõjaseisukorda" (Deutsch & Magowan, 1973, 38 - 39). 12 augusti sündmustele eelnesid Põhja - Iiri kodanikuõiguslaste (NICRA) meeleavaldused 1968 aastal, mille järel katoliiklaste olukorra parandamiseks muudatusi algatanud peaminister O'Neill'i usaldus domineerivate unionistide seas nõrgenes ja viidi läbi erakorralised valimised. 1969 aprilli lõpus järgnenud pommiplahvatuste laines süüdistati avalikult IRA -d.

Hiljem avalikustatud ametlike allikate kinnitusel olid tegelikult plahvatuste taga radikaalsed unionistid [1]. Samuti on leitud, et unionistlik Põhja - Iiri valitsus levitas teadlikult IRA -d süüdistavat versiooni, mis siis Briti infoagentuuride kaudu välismaailma jõudes tundus asjassepühendamatule üldsusele igati tõepärane (Kangas, 1995, 5 - 6). Usuti, et IRA võitlejad on taas asunud tegevusse, külvates vägivalda ja segadust (Deutsch & Magowan, 1973, 24 -25). Samas on teada, et IRA tegelik sõjaline reaktiviseerumine toimus alles 1971. aasta kevadel (Kangas, 1995, 7). 1969 - 1970. aastatel moodustati erinevate unionistlike ühingute varjus protestantlike löögirühmade võrk. Nende aktsioonid on üldiselt avalikkuses maha vaikitud või kirjutatud IRA kontole (Kangas, 1995, 7).

Ehkki maailma infoagentuurides on Põhja - Iiri konfliktist kujunenud jooksev uudiseaine, ei ole ometi nii, et kriisi põhjustanud asjaolud ja ajalooline taust oleksid üldiselt teada. Pilt on poolik, kuna osapoolte võimalused oma tõde kuulutada on ebavõrdsed. Igakülgse pildi loomist raskendab seegi tõsiasi, et massimeediat valdav pool on teadlikult mõjutanud avalikku arvamust, esitades teatud asjaolusid väljajätteliselt ja rõhutades teisi, endale soodsaid tahke. Seda soodustavad mitmed asjaolud.

Põhja - Iiri teemat käsitlevate uudiste peavool on tulnud maailma läbi Briti infoagentuuride. Ulsteri kohalike uudisteagentuuride ja telejaamade töötajatest moodustavad valdava enamuse protestandid, mis tähendab unionistide mõjuvõimu. Briti armeel ja valitsusel on Põhja - Iirimaal oma teabeteenistused. On täheldatud veel ühte erapoolikut asjaolu. Reportaazhide koostamisel sündmustest, milles osales Briti sõjavägi, oli tavaks kommentaari paluda mõistagi otse nende käest. Nii sündisid uudised. Briti ametlikus informatsioonis on avastatud ka otseselt võltsitud fakte (Kangas, 1995, 14).

Ülalnimetatud asjaoludel pole ime, et unionistlik terror&-ism on maha vaikitud ja kõigis äärmuslikes tegudes peetakse kohe süüdlaseks IRA-d. Aga Briti sõjaväe tegevus on üldiselt heaks kiidetud kui professionaalne ning õiglane.

Enne kui asuda sündmuste juurde, tuleb teha veel üks mõisteline täpsustus. Üldises ja ametlikus terminoloogias on IRA terroriorganisatsioon. Terrorism on rahvusvaheline kuritegu, mille eest kehtivad raskeimad karistusmäärad. Samas puudub maailma riikides ühtne terrorismi määratlus. Asi on selles, et mis ühe jaoks antud juhul on terrorism, on teise jaoks vabadusvõitlus. Viimane pole aga kuritegu, vaid hoopis üks õilsamaid asju. Terrorismi relatiivsust võiks näitlikult selgitada isegi ameeriklasele. Võib näiteks väita, et George Washington ja Ameerika revolutsionäärid olid terroristid. Tähendab siis, Briti võimude poolt vaadates, kelle vastu nad tegutsesid (Pearson & Rochester, 1988, 392).

2. Ajalooline taust.

I Põlise keldi asustusega Iirimaa vallutamine Inglismaa poolt oli järk-järguline: 1171-1172 langes Ida - Iirimaa Inglismaast läänisõltuvusse. 1297 sai see oma parlamendi.

17 sajandiks oli allutatud kogu ülejäänud Iirimaa. 16 - 17 sajandil võõrandasid inglased kuus seitsmendikku maa kõlvikutest. Maha suruti järjestikused ülestõusud. Ulsterist tõrjuti keldid välja ja see asustati peamiselt shotlastest protestantidega. 17 sajandi lõpus võeti katoliiklastelt poliitilised õigused ära.

II 1798 suruti maha ülestõus, mille oli algatanud organisatsioon Ühinenud Iirlased. 1801 kuulutati välja Suurbritannia unioon, Iiri parlament kaotati. Pärast Inglise tööstusrevolutsiooni sai Iirimaast uniooni põllumajanduslik ääremaa. Väikerentnike massiline laostumine lõi soodsa pinnase salaühingute tekkeks. 1867 korraldas feenide ühing ülestõusu, mis luhtus (ENE).

III Home Rule'i Liiga, mille moodustasid Briti parlamenti valitud Iirlased, nõudis Iirimaale Briti impeeriumi piires autonoomiat. Aastatel 1886 ja 1893 lükkas Briti parlament Home Rule'i eelnõu tagasi. 1905 aastal asutati Sinn Fein (tlk. "Meie Ise"), mis alustas võitlust Iirimaa iseseisvuse eest.

1914 võeti Home Rule'i eelnõu Briti parlamendis vastu, kuid Ulsteri konservatiivide survel külmutati seaduse rakendamine maailmasõja lõpuni (ENE).

IV 1916 suruti Briti vägede poolt maha Iiri Ülestõus. Samal aastal viidi omaalgatuslikult läbi Iiri rahvuskogu (Dail Eireann) valimised, mille võitsid sinnfeinid. Iiri parlament kogunes Dublinis 1919, peaministriks sai vasakpoolne sinnfein E. De Valera. Algas sissisõda Briti vägede vastu. Moodustati Iiri vabariiklik armee IRA, vabariikliku valitsuse kaitseks Briti valitsuse vastu (Britannica, 1990, 967). 25. mail 1921 põletati IRA poolt maha Dublini tollimaja. Kevadeks olid sisse saadetud ulatuslikud Briti väed IRA tagasi löönud.

V Osalt USA survel Suurbritannia parlamendis võeti 29.03.1920 vastu Government of Ireland Act (Iirimaa valitsemise seadus), mis sätestas Iirimaast Ulsteri maakonna eraldamise (Briti uniooni osana) ja ülejäänud Iirimaale omavalitsuse kinnitamise, kusjuures kumbki pidi valima eraldi parlamendi. Iirimaa jagamine, mis 1921-22 "kokkuleppel" iirlastega toimus, oli ette nähtud selle 1920. aasta Briti seadusega. Mais 1921 viidi läbi eraldi parlamentide valimised Iirimaal, kus enamuse said vabariiklased ja Ulsteris, kus 40 kohta 52 -st said unionistid (Jackson, 1976, 475). Parempoolsed sinnfeinid sõlmisidki 6.12.1921 Briti võimudega vastava kokkuleppe, mille alusel Iirimaast eraldati Ulsteri maakond (6 tööstuslikult arenenud krahvkonda), Iirimaa sai dominiooni staatuse. Kokkuleppe ratifitseerimise otsustamisel Dail Eirann'is 1921 läks parlament lõhki. Vasakpoolsed sinnfeinid (vabariiklased) eesotsas De Valeraga keeldusid lepet ja sellejärgset Ulsteri eraldamist tunnustamast. De Valera pani presidendiameti maha (Britannica, 1990, 967). Parempoolsete poolt sai kokkulepe Dail'is napi häälteenamusega ratifitseeritud (Jackson, 1976, 24-26). Parempoolne ja vasakpoolne valitsus sõlmisid 20.05.1922 kokkuleppe, tuntud Pact'i nime all, mille kohaselt tuli otsustada 6.12.1921 lepingu heakskiitmise küsimus hääletamisega ja De Valera pidi jääma võimule. Pact'i ei täidetud, mille järel puhkes vältimatult kodusõda (1922 - 1923). Selle võitsid parempoolsed sinnfeinid. Briti kokkuleppe (6.12.1921) kohaselt tuli Dail'il (kokkuleppe-järgselt valitud Iiri parlamendil) vastu võtta oma põhiseadus hiljemalt 6.detsembriks 1922. Dail, mis valiti ilma vabariiklaste osavõtuta, kogunes 9. septembril 1922, võttis vastu põhiseaduse, milles "Iiri vabariik" defineeriti Briti dominioonina, mille külge Ulster ei kuulunud. Dail kinnitas ametisse britisõbraliku W.T. Cosgrave'i valitsuse (Britannica, samas, 968). Valitsus jõustas eriti karmid sisekaitsemeetmed - ebaseadusliku relvade omamise eest kehtestati surmanuhtlus, viidi läbi ulatuslikke relvade otsimise operatsioone, riigivastaste tegevuse eest vahistatud vabariiklastest hukati 77. Vabariiklaste organiseeritud vastupanu lakkas De Valera käsul 1923 aasta mais.

Mis siis tingis vabariiklaste (vasakpoolsete sinnfeinide) kaotuse kodusõjas ja Ulsteri loovutamise? Esiteks, Briti peaminister Lloyd George oli kokkuleppe tingimuste mittetäitmise korral ähvardanud sõjaga (Britannica, samas). See sundis iirlasi järele andma, et mitte kaotada neidki lubatud vabadusi. Teiseks, Ulsteri elanikkonna enamus ei tahtnudki Briti unioonist eralduda. Kõigepealt tingis seda usuline kuuluvus - ulsterlastest 67 protsenti olid protestandid ja ülejäänud katoliiklased, samal ajal kui Iiri dominioonis oli katoliiklaste protsent 96. Briti sajanditepikkuse sotsiaal- ja majanduspoliitika käigus oli asustatud Põhja - Iirimaale inimesi Inglis- ja Shotimaalt, samuti kujundatud piirkonna eripära ettevõtluse ja investeeringute kaudu (Kangas, 95, 5).

1932 aastal moodustas Fianna Fail tööpartei toetusel vasakpoolse valitsuse, mille peaministriks sai taas E. De Valera. 1937 võeti rahvahääletusel vastu uus põhiseadus, mille alusel Iiri dominioonist sai Eire (Iirimaa), valiti president (Douglas Hynde). Sõltuvus Briti unioonist vähenes. 1938 aastal, kui saavutati kokkulepe kolme Briti okupatsiooniarmee laevastikubaasi likvideerimiseks, vahistati rida IRA liikmeid süüdistatuna tulevahetuses osalemises, neist mitmed hukati.

Teises maailmasõjas säilitas De Valera valitsus Iirimaa range neutraalsuse, keeldudes lubamast Iirimaa pinnale baase õhurünnakuteks Suurbritannia vastu.

VI 1948 aastal võeti Iiri Dail'is vastu Republic of Ireland Act (Iiri Vabariigi seadus), millega Iirimaa tunnistati iseseisvaks. Suurbritannia tunnustas Iiri Vabariiki 1949 aastal, samas deklareerides, et kuue krahvkonna (Ulsteri) liitmine vabariigiga ei saa toimuda ilma Põhja - Iirimaa parlamendi heakskiiduta. Ulsteri status quo säilis suhteliselt vaikivas olekus1969 aastani.

3. Konflikti areng 1969 - 1972

Nagu nimetatud, vallandus tänini kestnud konflikt Ulsteris 1969 aastal pärast seda, kui katoliiklastest kodanikuõiguslaste protestide survel katoliiklaste olukorra parandamiseks muudatusi algatanud O'Neill'i valitsust sunniti seda poliitikat peatama - ühelt poolt hoiatusega oma partei poolt ja teiselt poolt - aprilli lõpus Belfastis toimunud plahvatustelaine ähvardusel, mille taga olid ilmselt rahulolematud protestantlikud radikaalid. Ometi suunati avalik kahtlus IRA -le.

12 augustil korraldati Oranje Ordu [2] poolt protestantide marss katoliiklaste asustuspiirkondades Derry's ja Belfastis. Shovinistlik demonstratsioon mõjus surutises katoliiklastele otsese provokatsioonina. Katoliiklaste reaktsioonist vallandus üldine mäss ja korratused. Miks siis katoliiklased 69' nii tundlikuks osutusid? Mis olid alanud korratuste tagamaad?

3.-1. Ulsteri sotsiaalne taust

1969 aasta konflikt Ulsteris arenes üldjoontes samas kolmnurgas nagu Iirimaal 1920 -ndate aastate alguses - so vabadusvõitlus/sisekonflikt [3], mille taga olid Briti huvid. Ainult et 60' -ndate lõpuks oli Ulsterist kujunenud omaette "riik riigis" - provints, kus valitsev protestantlik enamus oli tõrjunud katoliikliku vähemuse sotsiaalselt eristatud alamrahva positsioonile. Iiri vabariik loobus 1921 aasta kokkuleppega loobunud võimalusest oma Ulsteri vähemust otseselt kaitsta, Westministeri valitsus ei teinud olukorra parandamiseks midagi kuni aastani 69'.

Ulsteri konflikti määras tegelikult kindlaks 1920 -ndatel Iiri vabariigi eest võidelnud põlvkonna suhtumine pärast Ulsteri loovutamist 1921 -1922. Põhja - Iiri eraldamine oli shokk, ja Ulsteri katoliiklik vähemus (~34 protsenti) jäi võimudega passiivsesse opositsiooni. Nad ei uskunud provintsi püsimisse (Murphy, 1989, 156). Vabariiklased ei integreerunud unionistide Ulsterisse ja lasid protestantidel saavutada täieliku kontrolli ühiskonnas. Sellest veidi lähemalt.

Ulsteri kohalik valitsus oli ülivõimsalt unionistlik, ja seda pidevalt. Nimelt vähendasid võimud gerrymandering'i meetodil katoliiklaste häälte osakaalu nulli- lähedaseks. Seda just kohaliku parlamendi - Stormont'i - valimistel. Avaliku sektori ametikohtadel kõikus katoliiklaste protsent 6 ja 9 vahel, erasektori töökohtade hõives olid katoliiklaste protsent veelgi väiksem. Seega, katoliiklast ei võetud tööle. Ka sotsiaalabi- ja elamusüsteemis koheldi katoliiklasi ebavõrdselt, sest ressursside jaotamine toimus põhiliselt läbi kohalike otsustajate, kes ei olnud katoliiklased (Murphy, 1989, 163). Katoliiklastel ja protestantidel olid erinevad koolid. Seejuures, kuna sajandi esimesel poolel oli Iiri vabariik eriti vaene, oli Ulsteri unionistide üks argumente status quo õigustamiseks see, et Põhja -Iiri koolide üldine tase oli Iirimaast tublisti üle (Murphy, 1989, 161). Ulsteri politseis oli katoliiklasi käputäis, eriüksustes (B -Special) ei olnud neid ühtegi (Kangas, 1995, 4).

Üldistades on Ulsteri küsimuse lugu järgmine. Põhja -Iirimaa jätmine Ühendatud Kuningriigi koosseisu oli Iiri Vabariigi iseseisvumise hind. Iiri parempoolsete sellekohane kokkuleppe Suurbritannia valitsusega osutus Iiri kodusõja tulemusel legitiimseks. Seega oleks asi nagu riigiõiguslikult korras. Samas, sotsiaalselt oli olukord Ulsteris normaalsusest kaugel. Põhja -Iiri polariseerunud ühiskonnakorraldus oli saanud rahvusliku, usulise ja ühiskonnakihtide -vahelise vaenu pesaks, võimul olid protestantlikud unionistid. Nende poliitikat toetas Briti keskvõim, ise sellesse sekkumata ja isegi olusid tundmata.. Katoliiklased on Ulsteri ühiskonnas igati tõrjutud rahvas.

Ulsteri enesemääramise küsimus on keerukam, kui esmapilgul võiks arvata. 1920. aastate Iiri vasakpoolsete jaoks oli küsimus “Iirimaa õiguses enesemääramisele”. De Valera ja vabariiklased lugesid seejuures Iiri enesemääramise piirkonnaks Iirimaa, saare tema looduslikes piirides. Sellega jäeti arvestamata Ulsteri olemuslik eripära ja protestantlik enamus, so "Ulsteri õigus enesemääramisele" (Bowman, 1989, 23-26).

Briti valitsuse seisukoht, mida väljendati juba Iiri Vabariigi tunnustamisel 1949. aastal, seisneb Ulsteri elanikkonna enamusotsustuses: Ulsteri kuue krahvkonna ühendamine Iiri vabariigiga ei või toimuda muidu, kui nende elanike otsusel (Britannica, 1990, 969). Teatavasti on Ulsteri elanikkonna enamus protestandid. Pärast Põhja -Iirimaa eraldamist Briti uniooni, ei näinud esialgu Westminister ega Ulsteri unionistid mingit enesemääramise probleemi. Ulsteris võimutsesid protestantidest unionistid. Kuna aga katoliiklased sugugi ei integreerunud, vaid moodustasid Ulsteris süvenevalt tõrjutud kogukonna, siis tuli nende enesemääramise küsimus tahes-tahtmata päevakorda - ja tuli jõuliselt 1969 -1970. Vähemalt IRA aktsioone ei saanud võimud niisama ignoreerida.

Ilmnes, et Ulsteri erapoolik unionistide valitsus oli Ulsteri ühiskondlikuks stabiliseerimiseks täiesti kõlbmatu. 1972. aastal võttis Westminister kogu vastutuse piirkonnas enda peale ja saatis, unionistide meelehärmiks, Stormont'i laiali (Kangas, 1995, 12). 1985. aastal kirjutasid Iiri Vabariigi ja Suurbritannia valitsused alla kokkuleppele koostööks Ulsteri küsimuste lahendamisel. Sellega anti Iirimaale taas ametlikult võimalus kaitsta oma huve Põhja -Iirimaal.. Lõpuks on kaasatud ka Sinn Fein, viimati kuulsin raadiost, et osapooled on jõudnud põhimõttelisele kokkuleppele rahvahääletuse suhtes uue Põhja -Iiri põhiseaduse vastuvõtmiseks.

3.-2. Ülevaade sündmustest Ulsteris 1968 - 1971

1960. aastateks oli üles kasvanud Põhja -Iiri katoliiklaste põlvkond, kellel ei olnud mingit usku asjade iseeneslikku paranemisse. Kooskõlas oma aja vaimuga [4] formeerus 1968 vasakpoolne üliõpilaste protestiliikumine - NICRA [5]. Selle poliitiline eesmärk oli saavutada tegelik võrdõiguslikkus. Kaugem heiastus oli küll Iirimaa ühendamine töölisvabariigiks (Murphy, 1989, 164).

NICRA korraldas rahumeelseid meeleavaldusi, 1968. aasta lõpus said need massilise ulatuse. Ulsteri politsei kasutas relvitute protestijate laialiajamiseks toorest jõudu (Murphy, 1984, 164-166). Kohalikud politseijõud koosnesid enamuses eriti aktiivsetest unionistidest, nii kujunes nende aktsioonidest üldine katoliiklaste represseerimine, mis sai esmakordselt rahvusvahelise kõlapinna. (Kangas, 1995, 5).

NICRA - liikumine kulmineerus ühismarsis Belfastist Derry'sse (Ulsteri katoliiklaste enklaavid)1969. aasta alguses. Rongkäiku ründasid vägivaldsed äärmusprotestantide jõugud (Jackson, 1976, 458). Derry sündmuste tulemusel kogusid kodanikuõiguslased toetust ka protestantlike töölisnoorte seas (Jackson, 1976, 479).

Siinkohal tuleb mainida Briti ajakirjanduse esimest reaktsiooni Ulsteri küsimuses seoses Derry uudisega. See oli positiivne. Vägivalla kasvades Ulsteri uudiseväärtus aina suurenes. Siis toimus äkki pööre -esialgne empaatia ulsterlaste suhtes langes ära stereotüüpsesse "Iiri -vihkamisse". Tähelepanu suunati katoliiklaste vägivallaaktidele, millest sai peagi "terrorism". Seejuures ei pööratud mingit tähelepanu aastakümneid kestnud katoliiklaste suluseisule Ulsteris. Ei tehtud märkama, et puhkenud vägivald oli rõhumise tagajärg, mitte põhjus või sündmus omaette (Kangas, 1995, 6-7).

1969. aasta augustis toimus Derry's Oranje Ordu 15 000 -pealine demonstratsioon, mille põhimassi moodustasid teistest paikkondadest kohalesõitnud äärmusprotestandid (samas, 480). Derry's olid meeleavaldused keelatud katoliiklastele ja protestantide jõudemonstratsioon katoliiklaste asualal tähistas massiliste rahutuste vallandumist, mis levisid ka Belfasti tänavatele. Sekkus D- Specials, kes kasutas kumminuie ja gaasi. Tagajärjeks olid ulatuslikud purustused (~8 milj naela) ja kümmekond inimohvrit (Jackson, 1976, 481; Murphy, 1984, 167; Kangas, 1991, 6).

Nende sündmuste tõttu astus Ulsteris reforme algatanud O'Neill tagasi, Stormont'i peaministriks valiti konservatiivne oranjelane Chicketer -Clark. Suurbritannia 1970. aasta parlamendivalimistel võimule tulnud konservatiivide valitsus ei omistanud Ulsteri sündmustele vajalikku tähelepanu, olles rohkem hõivatud läbirääkimistega Euroopa Majandusühenduses.. Westminister (siseminister Maudler) usaldas täielikult Stormont'i valitsust (Jackson, 479 -480).

Massirahutuste tõttu sekkus Ulsteri sündmustesse Briti armee. Esialgu tervitasid katoliiklased neid kui rahutagajaid, peagi ilmutas armee katoliiklaste suhtes tegudes erapoolikust. Nimelt sai Briti relvajõudude missiooniks just katoliiklike separatistide mahasurumine. Vaenlaseks oli IRA (mis tegelikult ei olnud kuni 1971 aastani veel aktiviseerunudki). Protestantlike relvarühmituste tegevusele vaadati läbi sõrmede. Põhjuseks võib pidada "IRA hirmuäratavat müüti" ning Ulsteri võimude katoliiklaste -vastast suunitlust - Briti armeed rakendati koos Ulsteri politseiga. Seda käsitlesid katoliiklased sõja kuulutamisena endi vastu (Kangas, 1995, 8).

1969. aasta augusti lõpus reformeerus IRA (IRA Army Convention). Dublinis viidi läbi IRA jagunemine ametlikuks (Gardiner Place Sinn Fein) ja põrandaaluseks (Kevin Street Sinn Fein) tiivaks (Murphy, 1984, 166).

1970. aasta alguses Belfasti loodeosa katoliiklaste piirkonnas Ballymurphy's toimunud vägivaldsetes rahutustes kasutas Briti armee lubamatult C.S. -gaasi (Murphy, 1984, 166).

1970. aasta juulis viisid võimud läbi ulatuslikud haarangud Belfasti Falls'i tänava katoliiklaste piirkonnas, eesmärgiga korjata ära ebaseaduslikud relvad. Operatsioon oli nii halvasti korraldatud, et kätte saadi mõned üksikud relvad, kuid tapeti ka 5 inimest. IRA üritas vastupanu haarangus osalenud 2500 Briti sõduri vastu, kuid see ei olnud eriti edukas (Kangas, 1995, 8). Fallsi operatsioon tähistas katoliiklaste usalduse lõplikku kadumist Briti armee vastu, kelles nähti nüüd vaid usurpeerunud Stormonti rezhiimi toetajat. Briti armee erapoolik keskendumine katoliiklaste isoleerimisele tõi ilmsiks tõiga, et Ulster oli ikkagi koloonia (Jackson, 479, 481). Falls'i nurioperatsioon tingis Põhja -Iiri konflikti olulise süvenemise. 1970. aasta detsembriks oli IRA liikmeskond tõusnud 800 -le (aasta alguses liikmeid alla saja) (Kangas, 1995, 8).

1971. aasta märtsis tuli Chicketer-Clark'il tagasi astuda ja B. Faulkner moodustas parempoolse unionistliku kabineti (Välispanoraam, 1971, 11). 6. veebruaril 1971 tappis IRA esimese Briti sõduri.

8. juulil lasid Briti sõdurid maha kaks Derry noort meest. Stormontis nõudsid sotsiaaldemokraadid ja leiboristid (SDLP) asja põhjalikku uurimist. Uurimist ei algatatud, rühm lahkus parlamendist, mis Sturmont'i usalduse kõikuma (Murphy, 1984, 167). Järgnes pommiplahvatuste laine, mille käigus IRA võttis vastutuse hiiglasliku Daili Mirrori hoone õhkimise eest. Selle tagajärjel hakkasid protestandid nõudma interneerimiste läbiviimist (Murphy, 1984, 167).

Märtsis leiti eriti jõhkralt ja osavalt tapetud kolme Briti sõduri laibad. Roimas süüdistati IRA -d, hiljem on leitud, et tegu oli pigem unionistide provokatsiooniaktiga (Kangas, 1995, 9).

9. augustil võeti vastu Erakorraliste volituste seadus (Special Powers Act) (Välispanoraam 71' lk 11).

Interneerimisteks saadi Londonist korraldus ja augustis algasid massilised vahistamised. 342 inimest peeti kinni ilma süüdistust esitamata, kinnipeetuid koheldi jõhkralt, vaid neljandik osutus tegelikult IRA liikmeteks Interneeritud viidi spetsiaalselt selleks kohaldatud laagritesse. IRA astus interneerijatega tänavalahingusse, augustis tapeti 35 inimest, plahvatas üle saja pommi. On tuvastatud, et ka Briti sõdurite poolt lasti maha kümneid süütuid inimesi (Kangas, 1995, 8). Interneerimised lõppesid täieliku läbikukkumisega sõjalisest küljest, samuti ühendasid nad kogu katoliikliku kogukonna Stormont'i vastu (Murphy, 1984, 167).

Interneerimisel rakendatud seaduserikkumiste uurimiseks moodustas Briti valitsus Comptoni komitee, mille raport osutus ehmatavalt ühepoolseks - põhjuseks oli see, et Comptoni poolt küsitletud 143 -st tunnistajast ainult kolm olid väljastpoolt armeed või õiguskaitsesüsteemi (Kangas, 1995, 11).

Aasta lõpus esitas Iiri Vabariik kaebuse Euroopa Inimõiguste Komisjonile Põhja -Iiri kinnipidamiskohtades rakendatud ülekuulamis -ja vangistusmeetmete kohta. Komisjon ei leidnud tõendeid piinamisest, küll aga "ebainimlikust kohtlemisest". (Kangas, samas).

1971. aasta augustist jõuludeni oli suhteliselt.rahulik aeg, (Murphy, 1984, 168). Septembris loodi küll protestantide sõjaväeline organisatsioon UDA (Ulster Defence Association), sihiga "peatada terroristid relvajõul". See tähendas suhteliselt juhuslikult valitud katoliiklaste mõrvamist ja pommide panemist katoliiklaste käidavamatesse paikadesse (Kangas, 1995, 10)

30. jaanuaril 1972 Derry's toimunud tsiviil -demonstratsioonile tunginud Briti armee dessantväelased lasid maha 13 relvastamata inimest. ("Bloody Sunday") (Murphy, 1984, 168). Helmikuun lõpus viis IRA läbi esimese pommiplahvatuse Inglismaal, Aldershoti sõjaväebaasis Londoni lähedal. Teine IRA kättemaksuaktsioon "Verise Pühapäeva" eest oli reedel, 21. juulil Belfastis toimepandud plahvatusteseeria nn “Verine reede”. Suri 9 inimest. Briti armee andis vastulöögi, tungis natsionalistide kontrollialustele aladele Derry's ja Belfast'is ja sundis need rahule ("Operation Motorman") (Murphy, 1984, 169; Kangas, 1991, 12)

24.03.1972 saadeti Stormont'i unionistlik valitsus laiali, mis tähendas seda, et Suurbritannia valitsusel tuli hakata tegelema aastakümneid Ulsteris rakendatud vigase poliitika tagajärgedega. Tegelevad siiamaani.

---

[5] Northern Ireland Civil Rights Association

Kasutatud allikad

BOWMAN, J. “De Valera and the Ulster Question”, Oxford University Press, 1989.
DEUTSCH, R. & MAGOWAN, V. “Northern Ireland 1968-1974, A Chronology of Events”, Belfast, 1973.
ELLIOTT, P. “Reporting Northern Ireland. A study of news in Great Britain, Northern Ireland and the Republic of Ireland”, “Ethnicity and the Media”, UNESCO, Paris, 1978.
JACKSON, T.A. “Ireland Her Own. An Outline History of the Irish Struggle”, Seven Seas Books, Berlin, 1976.
KANGAS, T. “Mistä oikein on kysymys? Lyhyt katsaus Pohjois-Irlannin kriisin syntyyn ja taustoihin”. “Synteesi”,1/1995.
MURPHY, J.A. “Ireland in the Twentieth Century”, Gill & MacMillan, Dublin, 1975, 1989.
PEARSON, F.S., ROCHESTER, J.M. “International Relations. The Global Condition in the late 20th Century”, University of Missouri, 1988.
“Modern Political Systems”, Simon & Schuster, New Jersey,1990.
“Encyclopaedia Britannica”
“ENE”
“Välispanoraam 71'”, Kirjastus Eesti Raamat, 1972