Tere teine eestlane, kallis kaasmaalane. Täna tuleb juttu Põhja-Iirimaast - teise nimega Ulster'ist. Hädavajalik lugemine vabale haritud eestlasele, kes tahab teha eksimatult vahet katoliiklase ja protestandi, vabariiklase ja lojalisti, natsionalisti ja unionisti vahel, jalutades vabalt mööda ühinenud Euroopa kiirteid. Seda tuleb ikka ette ja järjest tihemini. Vahepalaks Ameerika joke (ei tea, kui praktiline) ja Inglise apelsini mõistatus.

Käisin nimelt hiljuti Põhja-Iirimaal ja kuna ma mingit reisikirja kirjutada ei viitsi, siis mõtlesin panna siia mõned pildid Põhja-Iirimaa pealinnast Belfastist ja varustada need umbes selliste pildiallkirjadega: "Mulle meeldib Põhja-Iirimaa ja selle pealinn Belfast ka!".

Mulle meeldib Põhja-Iirimaa!!

Ja selle pealinn Belfast kaa!!!

Aga juhtus nii, et kapi otsast kukkus mulle vana kohver pähe, millega ma omal ajal ülikoolis käisin ja mille olin juba jõudnud täielikult unustada. Katkise lukuga pruun kunstnahast kohver. Välja valgus terve hunnik sitaseid pabereid. Tõele au andes, ega ma selle üle väga ei imestanud, sest kodu on mul eriliselt räämas ja kole. Igasugust paska on seal.

Minu imestus oli siiski suur, kui ma lehti taburetijala abil kohvrisse tagasi hakkasin toppima ja silma jäi pealkiri "Põhja-Iiri konflikt". Tuleb välja, et ma olen ülikoolis rahvusvahelisi suhteid õppinud ja seal referaadi kirjutanud - sellest, mis toimub Põhja-Iirimaal alates aastast 1921. Põhiliselt toimus see ikkagi 1970-ndatel ja punk, teatavasti on pahe.

Loe ja imesta. Referaadil pole muidu väga vigagi. Faktid reas, loogilises seoses, viidetega allikatele ja puha. Aga nii objektiivne ja tõsine on, et tapab. Buuuu..

Nagu nimetatud, vallandus tänini kestnud konflikt Ulsteris 1969 aastal pärast seda, kui katoliiklastest kodanikuõiguslaste protestide survel katoliiklaste olukorra parandamiseks muudatusi algatanud O'Neill'i valitsust sunniti seda poliitikat peatama - ühelt poolt hoiatusega oma partei poolt ja teiselt poolt - aprilli lõpus Belfastis toimunud plahvatustelaine ähvardusel, mille taga olid ilmselt rahulolematud protestantlikud radikaalid. Ometi suunati avalik kahtlus IRA -le.

12 augustil korraldati Oranje Ordu poolt protestantide marss katoliiklaste asustuspiirkondades Derry's ja Belfastis. Shovinistlik demonstratsioon mõjus surutises katoliiklastele otsese provokatsioonina. Katoliiklaste reaktsioonist vallandus üldine mäss. Miks siis katoliiklased 69' nii tundlikuks osutusid? Mis olid alanud korratuste tagamaad?

Pedestrian entrance ja okastraat

Muidugi, ma ei saa maha vaadata ja vaikida sellest, et usuküsimus on neile uskumatult tähtis. Ulsteris on isegi protestandid usklikud. Nad usuvad kindlalt, et IRA tahab nende laste koolibussi alla pommi panna. Katoliiklaste seas on jälle levinud usk, et protestandid kiusavad neid ja valitsus ainult muheleb selle peale.

Tüli tõuseb ja vale vajub, kuni igaühel on omamoodi õigus. Nii et veri ninast väljas. Tegelikult usuvad nad kindlasti ka jumalasse, aga selle üle ei tasu väga imestada maal, kus on nii ilusad kirikud.

Kõigepealt tuleks mainida, et Belfast on ilus linn. Samas ei saa jätta märkimata, et Belfast on paras geto. Mõlemad väited peavad paika. Esmamulje oleneb sellest, kust poolt linnale läheneda - kas satud kohe lennujaamast kesklinna või tuled jala üle mägede ja läbi katoliiklaste kvartali, nagu mina.

"Põhja-Iirimaa" seostub üldiselt teadagi millega. Pommid, tänavarahutused, Oranje Ordu iga-aastane paraad läbi katoliiklaste linnajao, IRA loovutamata relvad jne. Mitte õlu, pubid, rohelus ja palmid - nagu Iirimaa ilma "Põhja-ta". Põhja-Iirimaal on kah palmid, aga rääbakad.

Põhja-Iiri rääbakpalm

Tegelikult ma olin juba ammu Ulsterisse tahtnud minna minna, sest IRA – see kõlab ju uhkelt. Mul oli isegi varustus koos. Käsigranaat F-1 ja laiguline kostüüm, mille ma Vene aja lõpul Tondi kasarmust kahe lääne T-shirti ja kahekümneviie krooni eest ärisin. Aga kostüümi varastasid pardid ära, kui sügisel lõunasse lendasid. Ja granaat osutus õppegranaadiks. Kuradi soldatid, neetud okupandid.

Kui ma viitsiks selle pruuni kohvri läbi otsida, siis võiks sealt välja tulla üks kassett, kuhu on salvestatud mitmesugused Briti 79' punklood. Temaatilised raisad. Näiteks British Glory, Same Old Story.. ja Alternative Ulster. See viimane ei ole küll suurem asi lugu, aga see-eest tähelepanuväärse sõnumiga. Refrään kõlab kuidagi nii: "All the kids, black and white! Together we are dynamite!" ehk siis eesti keeles - "Kõik valged ja mustad lapsed! Koos me oleme dünamiit!".

Põhja-Iiri punk

Olete seda Eesti "Sigade revolutsiooni" näinud - seal saavad sündmused alguse sellest, et paksul poisil on mure. Tema isa ei ole kommunist ja seega peab ta Afganistani sõitma - lihaks. Maailmasõja ajal öeldi veel - kahurilihaks, aga kuna sõjapidamise viisid on vahepeal muutunud, siis nüüd on suurem tõenäosus astuda miini otsa või hukkuda pommiplahvatuse tagajärjel, nagu öeldakse. Selles mõttes on päris huvitav kuulda, et kui mustad ja valged lapsed kokku panna, siis ongi dünamiit valmis.

Selles on oma tõetera muidugi olemas, et kui sa paned kokku täiesti ootamatud inimesed, võib tekkida täiesti erinevaid reaktsioone. There's a short way from kissing to killing, yanaw.. nagu juba Sherif Ticker ütles. Läheb löömaks. Rahulikud elanikud ei või seda kannatada ja tõstavad kõva kisa. Sündmuspaigale ilmub demineerija ja ütleb: "Hey, I'm from government and I'm here to help you" (See on tuntud Ameerika kõnekäänd, mis väljendab täiiiielikku ebausutavust. Samatähenduslikud on: "I promise I don't come into your mouth" ja "Check is in the mail"). Meil siin jälle on liiga palju juttu lõimumisest, võrdõiguslikkusest ja muudest huvitavatest väljamõeldistest, mis mitte kedagi ei huvita. Unistus, et ükskord koidab päev, kui maailmas ei ole enam võrdõiguslikkust, ei ole tekkinud tühja koha pealt.

Ei saa olla heaks tavaks, et vanaema, mõrvar, lapseootel naine ja pervert on ühes koos. See ei ole sõbralik mets, vaid korter 13, millest laulab Psychoterror ("Tusk, töötus, armetus"). Põhja-Iirimaal näiteks on tänapäeval väga tõsine ja range diskrimineerimispoliitika. Kõikvõimalikke tribunale on iga nurga peal ja nende rahastamisse on rahuarmastav Suurbritannia päris märkimisväärse panuse teinud. Aga ikkagi on nii, et mustasid taksosid juhivad endised poliitvangid ja igaüks ei saa minna ja kandideerida võrdsetel alustel musta takso juhiks. See on valdkond, millele diskrimineerimispoliitikat ei rakendata. Tervest mõistusest lähtuvalt. Nimelt oli 70-ndatel katoliiklastega asustatud aladel olukord nii kuum, et ühiskondlik transport ja taksod sattusid seal üsna sageli rünnakute objektiks. Ja kuna lõpuks keegi ei julgenud sinna enam sõita, siis hakkasid kohalikud ettevõtlikud iiri mehed seal taksot sõitma. Leidsid oma nishi, nagu väikeettevõtjad räägivad. Nüüd ongi Belfasti linnas palju musti taksosid liikvel, kus roolis istuvad mitte enam nii noored, aga endiselt ettevõtlikud endised poliitvangid.

Mäletatavasti oli meil üks selline juhtum mõne aasta eest, et Biker's Pubi uksele ilmus silt "No niggers". Mida see tegelikult tähendab? Kas pubitöötajad väljendasid sellega oma rassismi, või ainult hea pärast panid sellise hoiatava märgi, mis võiks tähendada midagi sellist: "Meil siin käivad mootorratturid, kes on täielikud idioodid - enne pole mooramaa meest näinud, aga kui näevad, tulevad kohe kätega kallale! Põgene". Kas keegi küsis? EI. Ametlik juurdlus tuvastas lihtsalt, et selline asi on keelatud. Mis ei seleta tegelikult mitte sittagi.

Kui on vaja viha välja valada, leiab põhjuse alati. Manivald, Vägivald, Vihavald. Kui neegrit pole käepärast ja pole ka usku ega muusikamaitset, siis on alati võimalik toimida nii, nagu doktor Kurjam õpetab: "Mulle ei meeldi su jobika lõust, sellepärast löön sind täiest jõust !!!".

Meil võeti hiljuti vastu seksuaalse võrdõiguslikkuse seadus, kus on kirjas, et seda seadust kohaldatakse kõigis ühiskonnaelu valdkondades. Sellest on ainult kaks erandit: "perekonna- ja eraelu suhted" ja "registreeritud usuühendustes usu tunnistamine ja viljelemine või vaimulikuna töötamine". Okei, ma nendest riitustest ei tea. Vaadake Ulsteri tütarlastekooli pilti parem.

Nüüd ma olen jutuga täitsa rappa läinud, aga tuleks veel ikka tagasi Põhja-Iiri konflikti juurde. Koha peal selgus üks selline asi, mille peale ise pole nagu osanud mõelda. Ja palju need Eesti lehed üldse sellest Põhja-Iirimaast kirjutavad. "Välispanoraam" välja arvatud, aga see ilmus nõukogude ajal, kui ideoloogial ja tegelikkusel oli väga raske vahet teha, kui ei osanud just lugeda ridade vahelt, nagu Lenin. Põhja-Iiri konflikt on sügavalt klassipõhine. Reeglina just vaestel katoliiklastel on võimudega probleeme, samas kui rikkamad saavad päris hästi hakkama ja ei kuulu äärmuslaste ridadesse. Selline lugu. Millest on omakorda väga lihtne teha järeldust, et konflikti tegelik põhjus ei olegi usk, vaid vaesus. Kisub päris labaseks eksole, aga samas kõlab usutavalt. Kui su isa oli see mees, kes prügikaste tühjendab ja sa ise oled ilma igasuguste väljavaadeteta noor tööline, siis ei tea mis tundub ahvatlevam - kas minna hommikul ehitusele või tõmmata must mask pähe, must püstol vöö vahele ja sammuda lähemasse IRA kogunemispunkti?

Samas ei tasu kahelda faktis, et kuni viimase ajani olid selles ühiskonnas katoliiklastele teed kinni ja uksed suletud. Sellepärast võib ikkagi öelda, et sotsiaalne tõrjutus on tingitud usulisest kuuluvusest. Katoliiklane - tööle ei võta. Protestandist tööandja saab ju aru, et katoliiklane ei jaga munnigi protestantlikust töömoraalist.

Ilmselt ei ole elus asjad ikkagi must-valged.

Praegu hakkas mind painama hoopis üks teine küsimus: "Mis seos on põlisel inglise identiteedil ja apelsinil"? Seesama Orange Order - kas see tähendab apelsiniordu, vabandage väga? Ärge arvake, et ma olen nii loll, et poleks kunagi kuulnud Oranje Williamist. See mees valitses Inglismaad 17. sajangu teisel poolel. Tean sedagi, et tema suguvõsa oli madalmaade päritolu. Aga siit hakkavad tekkima huvitavad seosed, mis mitte kuhugi ei vii. "Oranje" on hollandi keeles oranzh. Inglise keeles "orange", eksole. Samas väidavad Inglise keelemehed kindlalt, et oranzh värv on saanud nime apelsini järgi, mitte vastupidi. Apelsin on pärit Indiast (või Vietnamist või hoopis Hiinast) ja sanskriti keeles nimetatakse seda _rangi_. Inglise keeles sai sellest "norange", mis suupärasemalt kõlab kui "orange". Sama asi juhtus prantsuse ja itaalia keeles, aga hispaania keeles on apelsin endiselt _naranja_. Muide, _naranja_ ei ole kõigis keeltes apelsini tüvi (nagu ka eesti keeles). Näiteks hollandi keeles on selle puuvilja nimi _sinaasappel_, samas kui oranzhi värvi tähistab _oranje_. Huh, võib-olla ei olegi algupäraseid apelsine enam säilinud.

Apelsini tõid Itaalia kaupmehed ja Portugali maadeavastajad Euroopasse 15. sajandil. Kustkohast Oranje dünastia oma nime sai, seda ei ole mul ikkagi õnnestunud välja selgitada. Kes lahendab mõistatuse, saab autasuks Dangerfields'i plaadi.

Selle loo kirjutamise aja seisis mul laual see pilt. Selle andis mulle Belfastis üks tüdruk, kes praegu Budapestis joob. Ükskord ma kirjutan kindlasti Budapestist ka. Kes pildil, seda ma ei tea.