Olgu pealegi, et laupäeval oli Mätta mälestuskontsert, kuid minu kindel soov ja tahtmine oli kodus püsida. Kohati tundub, et õudne tüütu kohustus on nädalavahetuseti ikka ja jälle järjekordsele kontserdile ronida. Täpselt sama rutiinne nagu tööl käimine. Nii et kavatsesin kasulikult aega veeta, ehk lugeda John Dickson Carri kriminaalromaane ja lõpuks ometi sisse lülitada Xboxi ja mängida Buffy tVS kaklusmängu. Ning jah, kõik see kokku ei kõla eriti kasulikult. Aga mängida tahtsin kangesti, sest olin just hiljaaegu edukalt lõpetanud "Evil Dead: Hail To The King" mängu, seda rekordiliselt kiiresti, aega kulus umbes kaks minutit. Pärast seda sain ma surma ja mäng ütles mulle "Game Over" ning neid väiteid ei ole mul kombeks vaidlustada. Kui over, siis over ja seega on ta läbi mängitud. Aga mängutuhin oli endiselt näppudes.

This is how the perfect human eats.

Aga välja kukub nagu alati ja rahuliku nädalavahetuse asemel sai sihtpunktiks hoopis Turbodisko Kuku klubis. Enne seda viisin läbi "let's all be f'n retarded" harjutuse, see tähendab, et üritasin läbi elada stseeni von Trieri/Lethi filmist "The Five Obstructions", alapealkirjaga "This is how the perfect human eats". Vastavalt filmile läks selleks vaja valget veini, lõhet ja sidrunit. Vajalikud komponendid olid eelnevalt kokku ostetud ja hetkeks saigi minu ebatäiuslikust isikust det perfekte menneske. Seda vaid ajutiselt, sest KO saabus veel ühe pudeli veiniga, mis oli sobimatult punane. Aga joomiseks see-eest väga sobiv. Muide, mul on laua peal spetsiaalne Kalev Keskküla nimeline hiigelkarikas, millest saab juua veine, mille maitsmine Kalevil ilmselt vere ninast ja vaigu kõrvast välja võtaks. Täna polnud siiski Mõrska päev.

Turbodisko

Turbodiskole jäime muidugi hiljaks, aga mitte piisavalt. Konspiratsiooni mõttes sisenesin Kuku klubisse vinüülid kaenlas, need polnud küll diskoplaadid (Gang Of Four ja Siouxsie & The Banshees) aga kesse pimedas aru saab. Rahvast oli palju, jäin mõtlikku nägu ette manades seisma ja keskendusin korraks laval toimuvale. Allan Hmelnitski mängis mingite plaatide saateks kitarri. Polnud väga vigagi.

Kokkuvõtvalt veetsime enamuse aja diskost siiski poe taga veini juues. Ja vaevalt saime diskole tagasi kui tuli Edy otse Mätta mälestuskontserdilt (mitte ei mäleta, kas tema ja Nyrok City esinesid ka või mitte) ja... läksime poe taha tagasi.

Oeh. Pärast seda hakkas mul juba palju parem. Turbodisko oli paraku mandunud, ee... diskoks, see tähendab, et keegi kruttis plaate ja hüppas üles-alla ning publik lava ees hüppas ka. Ugh. Rahvas oli kõik minust noorem ja võin seda kindlalt väita, sest mul on väga lollikindel meetod inimeste vanuse hindamiseks. Kes on kasvult minust lühem, on järelikult ka minust noorem.

Igavusest lugesin flaieri läbi - kobakäpp nagu ma olen, leidsin flaieri muidugi alles *pärast* pileti ostmist. Päris keeruline tekst, nagu kainusetest kohe. Et kas suudad jutu mitu korda ühtemoodi ette lugeda.

Doktor: Lugege tekst ette.
Evol: "Förje broda tsiiström füüra don erikson. Östersund donut vibes." Hmm...
Doktor: Tubli. Lugege uuesti.
Evol: Ee.. "The rain in Spain stays mainly on the plain?"
Doktor: M-km. Proovige uuesti.
Evol: (hõkk) "Sibul otsib sellerit! Vabariigi Valvur Mustamäe Vaatlejat!"
Doktor: Ärge rohkem jooge.
Evol: Lähen kohe mineraal- ja tulvavee peale üle.
Diskor (teeb plaadiga): Dzhigili-bum. Bum. Kill your parents. Bum.
Evol: Make the pain go awaaay.
Doktor: Õige hääldus on pein, mitte pain, tobu.

Mättapalooza

Siia jäime mina ja KO ikka päris tugevalt hiljaks kohe. Isegi piletit polnud vaja enam osta ja punkarid istusid seina ääres väsinult reas nagu veinipudelid lähedalasuva bensiinijaama riiulil. Nii kui me kohale jõudsime, astus lavale Kurjam (kes endiselt taevasse ei saa) ning esitas oma lugu "Mul oli väga raske lapsepõlv". Umbkaudu hinnates nii 3-4 korda. Aga see lugu on tõesti päris lööv, nii et pole põhjust nuriseda. Kurjami kuulamine-vaatamine tõstab alati tuju.

Anyways, räägiti, et laupäeva öösel oli ka kuuvarjutus, mis võib ka tõsi olla, sest hakkas pildituks võtma. Lahkusime Mättalt (väga mõnus tehasehoone oli) ja läksime bensiinijaama. Vein. Otsisin takso. Kojusõit. Magama. "This is how the perfect human falls".

Hommikul helistas KO ja esitas kolm klassikalist küsimust - "Kes ta on", "Kus ta on" ja "Kust ta tuleb".

Kindlasti eksisteerib nädalavahetusel ka mingi sisukam ajaveetmismoodus, aga kuidagi ei leia seda üles.

Ja pühapäeval, teadagi, pärast pikemat dialoogi oma Sisemise Minaga (õieti oli tegu rohkem Sisemise Mina monoloogiga tekstile "paha paha paha niialbon halb halb"), otsustasin pühapäeva pühendada vaiksetele ja rahulikele tegevustele:

No Logo

Lugesin: Naomi Klein "No Logo", nõrgemanärvilise Minut.ee lugeja maiuspala ("Ssss... sss... ssaa... sssaaa ssarviline USssAa!!") Sisust ma ei viitsi täpsemalt kirjutada, see jutt globaalsetest brändidest ja kurjadest korporatsioonidest on meile niigi teada ja selge. Teadagi, mis filmi Naomi Klein on liiga palju vaadanud... Ja kuna kõik siin maailmas on omavahel seotud, siis tekitab "No Logo" lugemine minus assotsiatsioone Josie & The Pussycats filmiga ja seega hirmsa isu Eviani vurtsuvee järele.

Õpetlik lugemine juhul, kuigi täpselt nagu Umberto Eco essee "Reis hüperreaalsusesse" jääb poolikuks, kui tema kõrvale ei loeta Mark Twaini raamatut "Võhikud võõrsil", siis ka "No Logo" vajab mingit teist osapoolt, et dialoog tekiks. Paremat ei oska hetkel soovitada, kui 80te USA popkultuurile pühendatud X-Entertainment'i.

Lugemine on seda lõbusam, et aeg-ajalt võib pilgu raamatult tõsta ja omaenese toas ringi vaadata - Nintendo, Pikachu, Buffy tVS jne. Yay, Nintendo. Nintendo on lahe. Selles raamatus on liiga vähe juttu Nintendost.

Ja mul, nagu näha, puudub igasugune keskendumisvõime.

Kuid mis mulle veel meeldis, oli et Naomi Klein suudab kenasti hoida tasakaalu isiklike mälestuste/läbielamiste ning faktide vahel, nii et tekst pole liiga tuim, aga samas sülge ka ei pritsita.

Tõlge on kahjuks veidi kohmakas ja toorevõitu, võib-olla ka selle tõttu, et neid teemasid pole veel maakeeles eriti põhjalikult läbi kirjutatud. See-eest on raamat varustatud hulga tõlkijapoolsete joonealuste märkustega, mis meenutab "Seiklusjutte maalt ja merelt" aegu kui rahva harimise huvides selgitati Jules Verne'i romaanide kõrvale, mis on pekaari ja mis on baobab. Ja baobab, kui ma õieti mäletan, oli purjus lõunaosariiklane Bob. Sellist usinust tuleb ainult tervitada. Muidugi, raamat on tembeldatud kui ""Äripäev" soovitab", nii et sihtgruppi silmas pidades on need kommentaarid hädavajalikud (lugege mõnikord Äripäeva lisadest raamatu-, video- ja plaadisoovitusi. Puhas nali ja naer).

Eesti kuuekümnendad

Kuulasin: Kogumik "Eesti 60ndad". 2 CD-d, mille esimest plaati ma kuulanud pole (ja ei kavatse ka), aga CD nr 2 on "British invasion" Eesti versioonis ja siit leiab igasugu 60-te biitgruppe. Heli on kohati päris rammus ja mõned lood on ikka täitsa head, kuigi laulusõnad on pahatihti nii saamatud, et vägisi naerma ajab. Võitja on aga ilmselt Virmalised ja "Millal suudan ma (nutma panna sind)", mis on puhas garaazhipunk. Ja Peoleo "Palgasõduri laul" oli päris kange kraam, nagu ka Mikronite "Üks imelik masin". Veel üks lugu, mis kõrva torkas, oli Optimistide "Mul on tunne" - selle algus on hästi sütitav, täpselt nagu The Detroit Cobras' mängitud "Chumbawa", aga siis hakkab üks magusa häälega mees laulma ja saatebänd keeratakse lihtsalt julmalt vaikseks. Imelik. Nii või naa, selle plaadiga tasub kindlasti tutvuda. (Tänud tundmatule isikule, kellele see plaat tegelikult kuulub).

Aga et midagi halvustavat ka öelda, siis selle plaadi on tootnud mingisugune "Hitivabrik". Ja no mis teha kui ümbrisel puudub igasugune informatsioon bändide koosseisude ja lugude salvestamise aastate kohta. Elame üle. Aga märgitud pole isegi lugude autoreid. Ja see on an-des-ta-ma-tu. Biitlite lood tunnen ma isegi ära, aga muus osas ma eriti pädev ei ole. Isegi K-Tel'i kogumikud sisaldavad rohkem informatsiooni. Ja kuidas suhtub "Hitivabrik" autorite õigustesse ja muusse sellisesse jamasse, on see äkki mingi mässaja plaadifirma? Millegipärast ei usu seda.

No vaat. Iga endast natukene lugupidav plaadifirma varustab oma retrospektiive vähemalt mingi-gi kommentaariga. Võtame näiteks kasvõi 60.-te Euroopa instro-garaazhi kogumiku "Instro Mania! vol 2". Hispaania ansambli "The Electronicks" kohta on öeldud: "No information about this group can be delivered here, even spanish collectors could not be of help to deliver some details". Ka see on informatsioon. Või noh, tehniliselt võttes see ei ole informatsioon, aga saab vähemalt natuke naerda. Ja ma arvan millegipärast, et eesti bändide kohta on siiski rohkem andmeid.

Amelie

Vaatasin: Eile õhtul siis kustutasin veel ühe võla ühiskonna ees ja vaatasin ära "Amelie" (pärast järjekordse Buffy tVS episoodi vaatamist muidugi), polnud vigagi, ehkki viimasel ajal olen ma kogemata nii palju häid filme näinud (ja ei, mitte "Violent Shit 3: Infantry of Doom"-i ei pea ma silmas), et Amelie nagu eriti mõjule ei pääsenudki. Küll aga jäi eredalt silma tõlkija töö. Olgu peale, ma võin ju nõustuda, et "sul" asemel "sull" kirjutamine on lihtsalt näpukas, aga prantsuse kunstniku "Renuare" ja "Monblanei" (vms) nimelise mäetipu leiutamine jääb küll igaveseks tõlkija verest nõretavale südametunnistusele.

Nii et loo moraal on, et ei tasu püüda viibida mitmes kohas ühekorraga ja oleks pidanud tegema valiku Turbodisko ning Mätta mälestuskontserdi vahel. Või veinipoe, muidugi. [Moraaliga ma aga ei nõustu, sest kuradi lahe oli ringi tuisata. - KO märkus]