Tsiklifilmid on nii omalaadne zhanr, et raske on seda õiglaselt hinnata. Jah, mootorratturitele on see tänuväärt meelelahutus, kuid samahästi võib öelda, et kalamehe meelest on dokumentaalfilm lainetel loksuvast ujukist igati erutav vaatepilt. Lähemal vaatlusel selgub, et kui filmida pikema aja vältel mootorrattaid, võib kaamerasse jääda ka muud huvitavat. Mõnikord jääb rohkem (Easy Rider), teine kord vähem (Hells Angels On Wheels). Aga selge, et tsiklikultuur on jätnud omad jäljed rämps- ja muidu popkultuuri, nii et tasub asja lähemalt uurida. Mina isiklikult pooldan endiselt siiski bitsiklit, olgu see või Babski oma. Järgnevalt võtamegi vaatluse alla mõned olulisemad tsiklifilmid. Ja kui ma ütlen olulisemad, siis ma mõtlen need, mida ma näinud olen.

HELLS ANGELS ON WHEELS (1967)

See on nii klassikaline tsiklifilm kui vähegi olla saab -- nimelt on filmil Hells Angelsi mootorrattaklubi ametlik õnnistus. Põrguinglite liider Sonny Barger ise oli filmi juures tegev kui "tehniline nõuandja", samuti võib teda korra ekraanil näha ka ringi sõitmas koos teiste Põrguinglitega.

Sonny Barger oli Põrguinglite alfa ja oomega, tema selle klubi leiutas ja tema seda juhtis, tema andis ka oma jah-sõna filmi tegemiseks ning loomulikult sai selle eest raha ka. Tema mälestused on muide avaldatud ka eesti keeles, kus põgusalt ka filmitegu mainitud. Memuaaridest selgub, et põrguinglite näol on tegu on väga jõuliste ja lihtsameelsete karakteritega, kes ainult rattaga ringi sõidavad ja igal pool igal moel kõikvõimalikesse konfliktidesse satuvad, nii et tuleb kogu aeg kakelda. Suuremad jutumehed nad igatahes pole.

Minu arust - ja kahjuks - annab Hells Angels On Wheels seda feelingut väga hästi edasi. Mõni suurem mootorratturluse sõber võib küll leida, et tegu on toreda kulgemisfilmiga, aga enamus filmist koosneb lihtsalt ringisõitmisest, läbustseenidest ja pikkadest, kuid üsna kehvasti lavastatud kaklusepisoodidest. Väga uimane on see kõik kokku. Ja ka dialoog ei ole suurem asi, vähe sellest, see kantakse harukordselt puiselt ette ka.

Sisu, niipalju kui seda siin on -- noor ja mässuline bensiinijaamatöötaja ühineb Põrguinglitega, kuna tal on äge tsikkel, rasked rusikad ja kergelt psühhopaatne ellusuhtumine. Tema nimeks saab Poet ja parimaks sõbraks grupi liider Buddy. Kahjuks lähevad aga nad ühe naise pärast kiskuma. Siia vahele mahub palju mahasõidetud kilomeetreid ning peetud kaklusi ja ka Põrguinglite pulm, mis kulmineerub -- arvasite ära -- jälle ühe suure kaklusega. Poetit mängib Jack Nicholson, kes kaks aastat hiljem mängis ka Easy Rider'is ja vaatamist tasub see film juba tema pärast.

Üks põhjus, miks film nii hambutu on, ongi arvatavasti selles, et tegu on Põrguinglite poolt n-ö autoriseeritud filmiga, seetõttu näidatakse Põrguingleid võimalikult positiivses ja süütus valguses (nad ei algata ühtegi kaklust, ega tee üldse midagi halba omal initsiatiivil), kuid samas ei pakuta midagi eriti asemele ka.

EASY RIDER (1969)

Siinloetletutest on Easy Rider kindlasti kõige kuulsam ja teada-tuntum film. Kurjajuur, kes on kõige suurem tsiklite spetsialist, kellega toimetus konsulteerida on saanud, igatahes kinnitab, et tegu on suurepärase linateosega, mis igati tõepäraselt kajastab mootorrattasõidu võlu. Veendunud bitsiklistina ei taha ma veendunud tsiklistiga vaielda. Ja ega see vale pole, tõesti näidatakse palju kauneid loodusvaateid Dennis Hopperi (kes näeb välja nagu Karva-Mari) ja Peter Fonda tsiklisõidu taustaks, kõlab mahe rokkmuusika (kui te olete erakordselt igavad inimesed, võite siinkohal ümiseda "Born To Be Wild"-i), päike paistab, mootor käib, mida veel õnneks vaja? Kaamera-, näitleja- ja üldse igasugune ahvist inimeseks tegev töö on Easy Rideril kordi parem teistest meie uudisjutus mainitud kuuekümnendate tsiklifilmidest. Samuti teeb väga laheda kõrvalosa ei keegi muu kui Jack Nicholson.

Jack Nicholson ja Peter Fonda

Niisiis sõidavad Captain America (Peter Fonda) ja Billy (Dennis Hopper) mõtlikul moel läbi kauni Ameerikamaa, kohtudes erinevate huvitavate inimestega ja tehes üldse kõike seda, mida korralikus road-movies tehakse. Väga täpselt ei tahaks ümber jutustada, sest seda filmi tasuks tõesti vähemalt üks kord elus vaadata. Kahjuks lõpu poole (film on jällegi väga pikk) vajub film natuke ära, kuna veerand-tunnine acid-trip paneb igaühe kannatuse proovile. Ja filmi päris lõpp on kurb.

SHE-DEVILS ON WHEELS (1968)

Kui rääkida kultusfilmidest, siis She-Devils On Wheels on film, mille ümber on rohkem kultust kui puuslikul Uus-Ginea kannibalide koduõuel, otse kuivatatud inimpeade kõrval. See film on äraütlemata kuulus ja legendaarne, täielikult ignoreerides asjaolu, et isegi Ed Woodi filmid on parema kvaliteediga. Otsige Internetist rezhissöör Herschell Gordon Lewise kohta, ja veendute ise, kui palju fänne tal on (tegu on ka üsna legendaarse õudusfilmide tegijaga, Two Thousand Maniacs, nt).

Film jälgib ainult tüdrukutest koosnevat tsikligängi nimega Man-Eaters, kes vastavalt oma nimele moodustavad amatsoonide, ee... õekonna, ja kes elavad täiuslikus marhiarhaadis. Vaesed mehed näevad vett ja vilet. Man-Eaters korraldab võiduajamisi, ja kes tüdrukutest esimesena finishisse jõuab, võib endale esimesena mehe valida. Aga jällegi leidub üks tüdruk, keda selline ulaelu ära tüütab ja tahab endale päris peigmeest, mitte ühekordselt kasutatavat noorukit, aga nii lihtsalt ta Man-Eaters'i peatüdruku käest ei pääse. Järgneb verine konflikt ja -- igal juhul näete palju tsikleid, arusaamatult ja muidu saamatult pomisetud dialoogi, värvikaid kostüüme ja ultravägivalda. Filmi kulminatsioonis tõmmatakse kahe puu vahele traat, mis lõikab ära vaenuliku meesgängi liikme pea. Põksti, kukub see teeäärde -- kas tasub mainida, et kaheaastane laps suudaks lõngakera ja ketshupipudeli abil realistlikumaid peakaksamis-eriefekte saavutada.

Ma tõesti muutun seda kirjutades natuke mürgiseks, sest olgugi, et B-filmile võib nii mõndagi andeks anda, siis She-Devils On Wheels balanseerib küll väga napilt täieliku käki piiril. Aga üks kord vaadata on täitsa õpetlik.

Ent filmi heliribast. Filmi tunnusloost "Get Off The Road" on saanud täielik rokenrolliklassika, mida on järgi teinud paljud ansamblid. Väga vahva versiooni mängis sisse Soome Thee Ultra Bimboos, kuid muidugi ei saa jätta mainimata eriti vinget The Crampsi versiooni. See on ainus The Crampsi lugu, mida ma tean, kus laulavad naised. "We are the hellcats nobody likes, man-eaters on motor-bikes", nii see laul läheb ja ta on tõesti meeldejääv.

SATAN'S SADISTS (1969)

Kui eeltoodud filmid olid kõik millegi poolest erilised, siis Satan's Sadists on täielikult Harju keskmist sorti linateos. Ka Sonny Barger kirjeldas oma biograafias väheke mõrudal moel, kuidas USA-s kuuekümnendate lõpul tsiklifilme vorpima hakati, mis ausatele ja töökatele Põrguinglitele vaid halba varju heitsid (ja mille eest neile raha ei makstud, muidugi). Ja tõepoolest, mootorrattajõuk "The Satans" on igati halvad inimesed, kes sõidavad mööda maad ringi ja aina vägistavad ning tapavad.

Neile astub vastu kangelaslik ex-sõjaväelane, kes usub igati Ameerika põhiväärtustesse, kel on korrektne soeng ja paistes biitsepsid. Igati elutu tegelane, aga osavalt võidab ta kõiki "Saatanaid" noa- ja muidu võitluses. Ka ülejäänud tegelased on väga visandlikud ja meisterlikke näitlejatöid ei tasu siit just loota. Filmi nautimast segab ka näiteks asjaolu, et stseenid, mis peaksid aset leidma maailma kõige üksikumas ja mahajäetumas kohas asuvas bensukas, on filmitud kusagil magistraali ääres, nii et rekkade müra kogu aeg näitlejate dialoogi enda alla matma kipub.

Siiski püsib film natuke paremini koos kui Hell's Angels on Wheels ja ei veni niivõrd.

Ei keegi muu kui Kurjajuur juhtis mu tähelepanu omapärasele operaatoritööle. Nimelt armastab kaameramees filmide igasuguste "huvitavate" rakursside alt. Kord paneb ta kaamera ratta taha, siis põõsa taha, siis maha ja üritab seejärel fokuseerida või zoomida tegelaste peale. Mõnikord see õnnestub. Aga pahatihti ka mitte.

Jällegi, filmi teemalaul on suurepärane. Muidu päris süütu meloodia, aga sõnad on seda lõbusamad - "From the time I was born, I was killing for satan!".

QUADROPHENIA (1979)

Film nimega, mis garanteerib, et keegi ei suuda seda esimese korraga välja öelda, liiati siis kuulmise järgi aru saada. Ja see polegi tegelikult tsiklifilm, vaid hoopis motorollerifilm.

1960. a lõpus käis arhitekt Mart Port Inglismaal ekskursioonil. Tema reisikiri "Arhitekti pilguga Inglismaal" käsitles nii linnaplaneeringut, lihtrahva rasket elu, aga ka The Beatles'it, Soho stripibaare (kõik nõukogude (aja)kirjanikud evisid ju üllatavalt täpseid "luureandmeid" dekadentliku lääne sekstööstuse kohta; paljud neist teadsid rohkem pornoajakirjade nimesid kui mina aastal 2005)

Ent peamiselt toetus reisikiri kahele vastuolule a) leppimatu võitlus töölisklassi ja kodanluse vahel b) kompromissitu võitlus modide ja rockerite vahel. Esimest antagonistlikku paari kirjeldas oma teostes piisava täpsusega August Jakobson, ning modide ja rockerite vahelist hõõrumist loomulikult Tõnu Trubetsky, kes oma vastavate teadmiste eest on, nagu minagi, omajagu võlgu Mart Pordile.

Modid, kui keegi veel ei tea, olid kuuekümnendate linnanoored, kes sõitsid Itaalia motorolleritega, kuulasid popmuusikat, tarbisid vaikselt speedi ja üldjoontes moodustasid suure grupi tegelasi, keda tavakeeles pättideks kutsutakse. Quadrophenia ongi hiiglapikk eepos modide elust ja nende võitlusest rockeritega. Aga mitte ainult, sest lisaks on veel tegu rockooperi või -muusikaliga, mille loojaks on ansambel The Who. Ja tõepoolest, soundtrack kräunub koguaeg taustaks ning muutub lõpuks päris tüütavaks, eriti kui heliriba liiga üheülbaliselt pilti kommenteerima hakkab. Näiteks liigub kaamera hotelli pakikandja peale ja bänd hakkab kohe hästi valjult kõõrutama "Hee's a belllbooy". Fucking obvious, või mis. The Who ei ole kunagi mu väga suur lemmik olnud ja raske on tõsiselt võtta ansamblit, kes oopereid ja muusikale loob, nii et. Vaikime siinkohal.

Film ise jälgib ühe noore modi elu ja olu, mis seisneb põhiliselt arusaamatus koknislängis pudistamises (vähemalt minu treenimata kõrvad ei saa eriti sellest aru), rolleriga ringisõitmises ja loomulikult pidevas kaklemises rockeritega, mis kulmineerub Londoni-lähedases kuurortlinnakeses üleüldise mäsu ja hiiglasliku kakelungiga, mis näeb välja, nagu läheksid mongolid Kalka jõkke ujuma.

Sting

Jällegi, film venib ja lõbusaks läheb alles selle mods vs rockers episoodi ajal, aga selleni jõudmiseks tuleb poolteist tundi ära kannatada.

Siiski, filmi parim stseen on modi ja rockeri vaheline suur jõukatsumine, mis leiab aset ühiskondlikus saunas. Mod istub ühes vannis ja rocker teises ning järgneb üleüldine võistulaulmine, mille käigus rocker laulab Gene Vincenti "Be-bop-a-lula't" ja mod mingit oma lugu (mis mul meelde praegu ei tule). Vannitoad on ikka inimesi musikaalsete vägitükkideni viinud. Kõik dirigendid-lauluisad võivad heldinult pisara poetada, nii noored aga kus laulavad lustlikult.

Lisaks võib filmis kohata noort Stingi, kes mängib übermodi, kõigi modide liidrit, kel on kõige rohkemate esituledega roller, kõige nahksem mantel ja kõige blondim soeng. Tema osutubki peategelase suureks pettumuseks oma eraelus mitte tähtsaks ja tunnustatud teadlaseks, vaid lihtlabaseks pakikandjaks. See purustabki peategelase illusioonid, ta poetab koguni väikese pisara ning sõidab meelt heitnuna oma rolleri kaljudelt alla sodiks. Nii see film umbes lõppes ja meile jääb vaid tunne, et oleks võinud hoopis mingit teist filmi vaadata.

Mart Porti illustratsioon

Kokkuvõttes on Quadrophenia ettekujutus modidest ja rockeritest täpselt samasugune Mart Pordi kirjeldatuga, võta või jäta. Sellepärast ongi "Arhitekti pilguga Inglismaal" endiselt usaldusväärne ja klassikaline popkultuuri teabeallikas. Ja seal on omajagu Soho stripi/jazzibaaride pilte. Mis on lisaboonus.

JA VEEL

MOTORCYCLE VAMPIRE on kaheksakümnendate film inimverd ihkavast mootorrattast. Umbes-täpselt nagu Stephen Kingi "Christine" analoog (seal oli verdihkav auto). Väga vägivaldne ja kohati lõbus ning muidu suuremat mainimist ei vääri, kui välja arvata üks väga lõbus kaklustseen vampiirmootorratta ja grupi atleetvõimlejate vahel (relvastuseks muidugi hantlid-kangid). Klassika. MAD FOXES (1982) on igati tüütu film pahast tsikligängist, kellega võitleb mees, kes näeb välja nagu Austin Powers'i stiilis kupeldaja. Selle filmi kõrghetkeks on kaklus tsiklimeeste ja täiesti jannopõldmalike, kuigi täiskasvanud, dzhuudopoiste vahel. Sa armas mooses. Rohkem ma ei taha tsiklifilmide peale mõelda.