Väljaandja: Visionary Communications

Pikkus: 40 minutit

Aeg ja koht: Nottingham's Palais, aprill, 1984

Esinevad: Stingrays, Prisoners, Guana Batz, Tall Boys ja Milkshakes.

Kõik muutub. Esimesel pildil on rockabilly täht viiekümnendatest aastatest, teisel pildil aga psychobilly heidik kaheksakümnendatest.

Ja nüüd vaatame, mis sellest kõigest siis välja tuli...

THE STINGRAYS

Mulle meeldib Stingrays. Harva, kui nii äkilist bändi näha saab. Muusikalise perfektsionismi puudumise korvab täielikult üles-alla kargav oranzhide harjasjuustega härrasmees, kelle suust tuleb võrdses koguses nii valjut laulu kui pritsivat tatti. Ja trummar - kes mängib trumme püstijalu, nagu õiges psychobilly-bändis ikka - ma ei tahaks temaga kahekesi ühes toas olla. Ma ei julgeks temaga isegi ühes linnas elada. Juba tema maniakaalne pilk tekitab furunkleid ja maksaplekke. Lisage seltskonnale veel "mees-nagu-mägi" kontrabassimängija, kes tõenäoliselt kuulub lihtsalt ansambli inventari hulka ja täiuslik popgrupp on valmis. Hell yeah! Stingrays on sellel kassetil minu lemmik.

Järgmistel piltidel hüüab laulumees "All I told was the truth!" Ja samas selgub, miks ka tõerääkimine ei lahenda tingimata eraelu sasipuntraid.

Mutandid on väga populaarne psychobilly teema. Ei tea miks? Vasakult paremale: Stingrays' trummar ja kontrabassimängija.

THE PRISONERS

Igas filmis on midagi jälki. Antud juhul on selleks ansambel The Prisoners, bänd, mis harrastab 60-te garaazhirocki, kuid on otsustanud, et midagi lõbusat ei pea selles küll olema. Kaks venivat lugu uimase kaabuga mehe juhtimisel (kui teil tekkis nüüd küsimus, et kumb ikkagi oli uimane, mees või kaabu, siis vastus on: mõlemad). Ma oleks mõne pildi ka teinud, kuid kartsin et mu arvuti monitor kõrbeb läbi. The Prisonersi esinemine on lõputu õudus ja ma pean vajalikuks lugejaid sellest säästa.

THE GUANA BATZ

Kuigi ka Stingrays on enam-vähem tuntud bänd, siis selle kasseti staar on tõenäoliselt siiski Guana Batz. Oma tuntud hääduses, võiks öelda. See tähendab ka seda, et midagi väga üllatavat või erutavat siin ei näe. Tegu ei ole küll mulle eriliselt meeldiva bändiga, kuid videol kõlav "Cannibal Run" on täitsa psycho lugu. Go! go! go!

Trummar näeb välja nagu Boris Becker.

THE TALL BOYS

The Tall Boys mängib väga lahedat punki, rock'n'rolli ja psychobilly segu. Laulja on tõeliselt tüüne, muidugi kui tüüne tähendab seda, et tegelane seisab kogu aja paigal ja retsiteerib monotoonselt laulusõnu. Ja näeb kole välja. Kitarrimees meenutab hipisoenguga Sid Sanchezit.. tahtsin öelda Vicioust.

Ma ei ole küll ekspert, kuid kas sellised ninani ulatuvad bakenbardid ei ole seadusega keelatud? Teisel pildil on kaameramees püüdnud jäädvustada trummarit; võib-olla on nii paremgi.

THE MILKSHAKES

Woo-hoo, me oleme laval. Hei, mul on kitarr käes! Ma mängin seda! Woah! Ei-noh, lahe nali! Naermise vahel õnnestub neil siiski mängida vägagi korralike lugusid, mis on küll rohkem rock'n'roll kui psychobilly, ja kulminatsiooniks tuleb ettekandele "Brand New Cadillac", pala, mida The Clashki kunagi tegi. Milkshakes lööb nad üle iga kell. Viis punkti viiest.

Uh-oh. Peale seda kui noored muusikud ansamblist Milkshakes pidid lavale sattumisest naerukrambid saama, otsustas mu videomakk ohjad enese kätte võtta. Lahendus sai olla ainult üks - õudne lõpp. Stingrays ja Guana Batz peaksid mõlemad veel korra lavale tulema, kuid see jääb paraku nägemata.

Ah jaa. Visionary Communications kontaktandmed on:

Visionary
PO BOX 30
Lytham St. Annes
FY8 1RL ENGLAND