Uus-Meremaa, Xena ja Gabrielle'i kodumaa, on küll kaugel, aga aegajalt jõuab sealtki midagi meieni. "Salome: A Tale Of The Bible", "Piano", "Navigator: A Medieval Odyssey" ning "Bad Taste". Ja sel aastal Harry Sinclairi "Toy Love" (2002).

Olgugi, et USA tele- ja filmitööstus on lahutamatus seoses kohalike filmitegijate ja näitlejatega, on tegu ikkagi väikese riigi ja piiratud võimalustega, kui sul ei ole just seda ühte sõrmust, mis kõik rahastajad pimeduses ühte liidab. Kuid häda õpetab ja uusmeremaalased on õppinud ilma rahata filme tegema. Harry Sinclairgi teeb oma filme põhiliselt õhust ja armastusest (muidugi ka honorarist, mille ta sai "Lord of the Rings"'i Isilduri osa eest). Ja nii õhku kui armastust on tema filmides omajagu, eriti tema eelmises töös nimega "Price of Milk" (2000), kus Uus-Meremaa avarustes jagab puid, maid ja lehmi üks hüsteeriline armastajapaar. Film, mis ei lähe filmilukku mitte ainult sellega, et uurib agorafoobia all kannatava, pappkasti alla peitunud koera hingeelu, vaid pakub ka muidu ootamatut, meeletute tegevusjõnksudega komöödiat. Hämmastav, mida annab ära teha saja lehma, karjamaa, paari autovraki ja kümnekonna näitlejaga.

Kui "Price of Milk" oli vabas vormis filmilindile talletatud kaootiline lugu, mille kulgu tegijad isegi täpselt ette ei teadnud, siis filmis "Toy Love" on Harry Sinclair oma eesmärgi täpselt ära piiritlenud - teha naljakas film. Tulemuseks on sekundipealt etteplaneeritud ülikiire komöödia, kus ei ole midagi kahe silma vahele jäetud. "Toy Love" on justkui Henry Sinclairi meistriproov, umbes nagu "Braindead" Peter Jacksoni jaoks. Kui Hollywood seda meest nüüd ära ei orjasta, siis on küll midagi lahti (ja mu palged kahvatuvad, kui kujutan hr Sinclairi näiteks "There's Something About Mary 2" võtteplatsil).

Kui kahe sõnaga öelda, siis on Toy Love "petmiste komöödia". Ben on klassikaline tricksterist Loki-vigurvänt, kes kogemata komistab hüperaktiivse tüdruku Chlo otsa. Esimese sammuna tutvustab Ben Chlole oma pruuti Emilyt: "See on mu ema" ning meile saab selgeks, et segadust saab siin filmis parasjagu olema. Järgnev ohtrate keerdkäikudega poolteisttund ongi pühendatud sellele, et kes keda ikka armastab ja asjaolu, et need linnanoored valetavad tuimalt oma tunnete kohta nii teistele kui iseendale, ei tee seda kuigivõrd lihtsamaks. Kaarte segavad veel Emilysse armunud mehine melanhoolikust mehaanik ja Chlo’d püüdev lõdva lipsu ja püksikummiga ärimees. Kogu see rammus draama kulgeb siiski piisavalt kiirelt ja küüniliselt, et vältida igasugust targutamist ja põhiliselt on see film siiski mõeldud meelelahutuseks.

Film rabab oma detailsusega, igas stseenis näeb midagi uut ja tihti imelikku, mis võib hiljem panna ka hämmeldunult pomisema, et kas see nüüd oli ikka tõesti nii (Chlo'l viis magamistoast uks keldrisse, mis laeni täidetud hommikusöögikrõbuskite pakkidega? Ei ole võimalik). Seetõttu on soovitav filmi vaadata 2-3 korda. Ja pange tähele kassi, praekana ja muruniidukit. Rohkem ei taha ma loost midagi rääkida, kuna parem on vaadata nii, et ette ei tea.

Muide, Harry Sinclair kirjutab oma filmide stsenaariumid ise. Ja kui palju on rezhissööre, kelle filmograafiat kaunistaks film pealkirjaga nagu "Topless Women Talk About Their Lives" (1997)?

Midagi oleks Uus-Meremaa kineastidelt (mis tore sõna) õppida ka kohalikul filmitööstusel. Uus-Meremaal tehakse eelkõige filmi, millest lõppkokkuvõttes kujuneb rahvuslik kino. Eestis tehakse rahvuslikku kino, mille kõrvalproduktina peaks tekkima ka vaadatav film. Arvake ise, kumb mudel paremini töötab.