17. jaanuaril siis toimus järjekordne Teenage Kicks, koos uue bändiga Kuopiost, kellest on tasapisi kujunemas justkui Tallinna sõpruslinn (Micragirls ja Slideshaker tulid ju ka Kuopiost). Mis siin salata, sündmus ei olnud küll ootamatu, kuid see-eest oodatud. Et ikka kindlasti kontserdile jõuda, kolisin isegi päev varem mitu-setu kvartalit kesklinnale lähemale. Järgnevas kontserdikirjelduses on nagu ikka, muusikast endast üsna vähe juttu, sest just praegu avastasin ma, et ei tunne ühtegi muusikalist terminit. "Paneme duurid molli" on minu jaoks sama arusaamatu kui "paneme tissid sinki" (tore lause väliseestlaste keeles, mida kusagilt lugesin).

Alustas Pia Fraus. KO juba ütles ühes eelmises artiklis, et bänd on "meloodiline, kuid üldse mitte nõder indie". Ja umbes nii see oligi. Täpsemalt vt Cutting Edges 20.12.2003 Tallinn artiklit.

 
Pia Fraus

Kui palju kordi on Sewercide Lo-Fi toimetus mõnusasti kuuma radiaatori kõrval külitanud, viinapits ühes ja präänik teises käes ja kurtnud, et ei ole Eestis ikka lahedaid bände. Ja ilm on rõske. Ja viin kibe. Aga praegu on selliseks irisemiseks väga halb aeg, sest tundub, et Tallinna küttesüsteem on meie palved edastanud kuhu vaja ja lahedaid bände tuleb muudkui juurde. Eelmises kontserdikirjelduses ülistas KO Kwing Kungksi ja laupäevase Teenage Kicksi üllatusesinejaks oli täiesti kodumaine Shelton San. Paradoksaalselt, kuigi bänd mulle väga meeldis, ei oska ma nende kohta väga palju öelda, sest nad mängisid nii energiliselt ja kiirelt, et kogu nende laiv jäi mulle meelde üheainsa hiiglasliku kitarrikriipena ja üksikuid lugusid ma ei jõudnudki eristama hakata. Täpselt nagu pistaks näpud noolega kappi ja kui pärast keegi küsib, et kuidas oli - vastad, et võimas tunne oli. Ja avastad, et juuksed seisavad peas püsti. Aga täpsemalt on raske kirjeldada. Siiski - 19.5 stiilipunkti pasunamehe (kes mängis, ee.. mitte-saksofon-tüüpi pasunat) ja temapoolse törtsutamise eest.

 

Shelton San

Rootsi bänd 1999 kippus teiste lärmibändide varju jääma. Oli teine selline sõbralik ja üsna kiire süntesaatorit ja kitarri segav ansambel, aga natuke vähe oli neil öelda. Kui need kolm mp3-e bändi kodukalt ära tõmmatud-kuulatud, siis kuigi palju sellele lisada neil enam ei olnud. Muidugi, arvestades, et nad olid välja reklaamitud kui "bänd nigu Joy Division", siis et nendele ootustele vastata, oleks 1999 laiv pidanud olema kui Jesus Chrysleri teine tulemine. Kel ühes käes piibel, teises käes granaat. Aga ei olnud nii, laiv oli hoopis lühike. Muide, mulle siiski päris meeldis. Ja KO väitel ei esinenud nad täies koosseisus.

 

1999

Lõpetuseks siis Cosmo! Jones! Beat! Machine! Ütlen kohe, et bändi suhtes olid mul eelarvamused, sest mul ei tekkinud erilist kahtlust Janno "Teengenerate" Zõbini pädevuses Kuopio rawkansamblite maaletoomises. Ja eelarvamused läksid õnneks kõik täide ka, sest bänd oli suurepärane. Tegu on kõige bluusima bändiga, mille kontserdil on mul õnnestunud viibida, aga rõõm tõdeda, et midagi turvalist või nüristavat selles elamuses küll ei olnud. Bänd mängis valjult, konkreetselt ja laulja oli sündinud röökur. Yay. Pilli mängiti igal juhul hullumoodi ja pärast kõiki neid aastaid paneb mind ikka imestama, et kuidas saab keegi lava peal nii palju lärmi teha. Kolmveerand tunnikest sellist muusikat purustab telliskive paremini kui kaks aastat õpinguid kung fu - tehnikumis.

 

Cosmo Jones Beat Machine

Nii sütitav laiv oli, et kui kontsert läbi sai, kihutasime ummisjalu, vähematest bluusisõpradest moraalselt üle trampides, Cosmo Jones Beat Machine'i plaati ostma. Kui te olete nii naiivne nagu mina, siis pole ka teil vähimatki aimu, kust sihukest CD-d hankida. Õnneks on Sewercide'i toimetuses ka helgemaid päid ning KO sammus otsejoones ukse poole, millele kirjutatud "Staff only! Verboten!". Ja seal need plaadid olidki. "?" ütles soomlane ja lehvitas plaati käes. "Kaksisata", pakkus KO. "!" vastas soomlasest plaadimüüja ja ta suu venis kõrvuni. Loomulikult organiseerisin ma nii, et see plaat jäi mulle.

Anyways, plaati "Negrospiritualized" (Hot Igloo) ise on pärast laivi kuulmist päris põnev kuulata, kuna stuudioversioonid jätavad kohati kontsertvariantidest üsna erineva mulje. Kuulake näiteks lugu "Stripped-Down Spiritual", mis pole sugugi nii julm ega käre, kui võiks arvata. Aga üldiselt tuleb soovitada seda ikkagi valjult kuulata, muidu lähevad nüansid, mis müra sisse kavalasti ära peidetud, kaotsi. Ja Kurjajuur ütles, et öösel nägi ta unes hakklihamasinat, millest musti mehi läbi lasti ja kust muusika välja tuli. Ei tea miks?

 

Cosmo Jones Beat Machine

Muidugi, kuna minu keskendumisvõime ei tunne piire ja kogu aeg üle nende voolab, siis ei jaksa ma väga pikalt bändide üle mõelda. Nii et järgnevalt asjaliku (heh) jutu asemel ääremärkused.

Muud elamused. Kontsert jäi muidugi tund aega hiljaks. Heakene küll, ega seal ainult bändid ei esinenud ja räägitakse, et ka plaadiratsuritel on nii tunded kui ka oma norm pöördeid, mis tuleb täis keerutada, aga fakt on see, et kui Cosmo Jones Beat Machine kaks päeva hiljem varahommikul lõpuks lavale jõudis, olin ma kaunis väsinud juba. Plaadiratsurite juurde jõudsin ma ainult ühe korra, just siis kui üks kiilakas (keda KO, kes kõiki teab ja tunneb, nimetas "Estradaks" ja ma ei vaidle vastu) parajasti Genekat mängis ja siis veel mingit ilgelt lahedat rokenrolli.

Mahapillatud: fotoaparaati 3 korda (kuigi Kurjajuur, kes ilmselt kümnendsüsteemi ei tunnista, väitis, et neid kordi oli säherdune arv kui "lõpmatu"). Iseenda pillasin maha ainult ühe korra. Samuti tabasin end mingil hetkel lavalaudade alt haigekassa kaarti välja urgitsemas. Aktiivne puhkus, mis teha.

Tossutatud: hullu moodi. Ei tea mis moevärk see on, aga kontserditel on tavaks vinguaparaat üles seada. Lisage sellele veel ahelsuitsetaja Evoli lava kõrval läidetud sigaretid ja lõpptulemusena paistab bänd lavalt välja sama palju kui Läänemere uduga varjatud valge laev mõnes prohvet Maltsveti romantilises unenäos. Paneksid nad sinna tossumasinasse siis kirsitubakatki, ent selgub, et sigarette Bellamor tõmbab tõesti iga linna noor. Nii et seetõttu on ka kõik fotod sinist värvi.

I smell... DEATH

Kõrvavilin: kaks päeva. Kes käskis pead kõlarisse pista? Muide, ei saa välistada, et mu majesteetlikud kuulmisorganid on lõpuks ometi hakanud lühilaine saateid vastu võtma. Gavarit radio "Svaboda". Kui ainult neid segajaid ei oleks.

Ja KO pani inimesi seina äärde ja tegi neist pilte.

KO: Zahiri Tambudzo pildi all võiks mainida ka Zahiri nime, mis tähistab endiselt ühte kolmest valjemast ja rängemast bandest Eesti Vabariigis. Kwing Kungks ja Zahir seekord lavalaudadele ei viskunud, aga seda enam tasub oodata järgmist korda. Ja midagi veel - Shelton San'i eestikeelset lugu "Traktorist".

 
Zahir vs Kwing-Kungks

Ning lõpetuseks pilt Evolist ja Kurjajuurest, kes külastavad esimest korda Von Krahli, nii 23 aastat tagasi. Teenage Kicksi asemel oli seal siis trükitööliste klubi. Kurjajuur on aias ja teda kickitakse. Halastamatult. Evoli tunneb ära maitsetute rõivaste järgi (sukapüksid, WTF?).