Kõigepealt pean möönma, et ma ei ole mingi Thee Headcoatees'i ekspert. Appi tuleb nagu ikka Internet, Schnappster, palju kohvi ja saladuslikud vaidlevad hääled minu peas. Kui ma selle artikli valmis saan, loen ise ka huviga ja saan targemaks. Niisiis..

Kaugel, kaugel Inglismaal, laiub Billy Childish'i punk-impeerium. Kuigi Billy Childishi jaoks on minu peas reserveeritud vaid väike tolmune ajurakuke kusagil kolba tagasopis, on tegu tunnustatud ja - eriti just - väga aktiivse punk/rock-artistiga. Childish laulab, luuletab, joob, maalib, kirjutab, produtseerib ning tõenäoliselt teeb seda kõike üheaegselt, sest kuidas muidu saaks ta olla täielikult või osaliselt vastutav - vähemalt tema enda väitel - 80 albumi valmimise eest, avaldada 30 luuleraamatut, valmis teha üle tuhande maali -- ja kõik muu tegevus veel pealekauba. You go, boy! Mark E Smith ja "The Fall" on sellega võrreldes laisikud. Mulle jõudis ka lõpuks pärale, et tegelikult on SC Lo-Fi leheküljel Billy Childishiga juba kohtutud, nimelt ansambel Thee Milkshakes, kes astub üles videos Nothin' But Trash on üks Billy Childishi projektidest. Hetkel on ta siiski peamiselt tuntud kui punk-grupi Thee Headcoats eestvedaja. Päris sõre bänd, ehkki minu lemmikute hulka vist ei kuulu.

Aga mina pidin rääkima hoopis Thee Headcoatees'ist. Tõelised intilegindid ja erudiidid, kes kõike infot lennult haaravad, märkasid juba kõlalist sarnasust Thee Headcoats'i ja Thee Headcoatees'i vahel. Niisiis, Thee Headcoatees on ansambel Inglismaalt, mille väljapaistvama osa moodustavad neli naisterahvast: Holly Go-Lightly, Ludella Black, Kyra La Rubia ja Bongo Debbie. Nemad laulavad, kas kordamööda või siis üheaegselt, kas koos või üksteise vastu. "Mitteametlikud" bändimehed on kolm meest, kes tegelikult pillimängimise raske töö ära teevad: nemad on ansambli Thee Headcoats'i liikmed ja nende seas on muidugi ka kitarrikangelane Billy Childish. Billy Childish on kirjutanud ka paljud bändi laulud. Nii et Thee Headcoats ei *ole* sama, mis Thee Headcoatees. Ja vastupidi. Arvestage seda, kui plaadipoodi lähete. Mõnes teises riigis, enesestmõista.

Bändi esimene singel tuli välja 1991. aastal - "We Got Seven Inches But We Wanted Twelve" (Sympathy For The Record Industry). Aastail 1991-1999 ilmus 6 albumit, üks 10-tolline remikside-plaat, live-album, ja muidugi hulgaliselt singleid ning hiljaaegu ka üks best-of kogumik. Ja ma ei üritagi teha nägu, et ma kõige selle materjaliga tuttav oleksin.

Kõige lühem bändi tutvustus, mis ma leidsin, oli "lovely English girls making punkrock". Tõepärane, kuid veidi eksitav. Nimetada Thee Headcoatees'i paljalt punkbändiks on sama informatiivne, kui nimetada tädi, kellel rattad all, omnibussiks. Thee Headcoatees on nii punk, pop, rawk, power-pop kui ka misiganes. Ka bluus. JAH. Nad armastavad bluusi mängida (kindlasti Billy Childishi süül). Ma kannatan välja küll palju asju, kuid vananevate punkarite bluusi-eksperimendid jätavad mind enamasti külmaks. Võtke näiteks kasvõi Tim Kerr ja tema Jack'O'Fire -- isegi see, et nad kaverdavad Joy Divisioni, The Sonicsi ja teisi möödaniku kangelaste lugusid, ei muuda nende räiget bluusisoga kuigivõrd nauditavamaks. Thee Headcoatees suudab siiski piiri pidada ja leiab ka bluusi mängides, et lihtne lugu on hea lugu, liigselt rõhumata pikale kitarrikraapimisele. "I Gotta Move" ja eriti "The Ballad Of Insolent Pup" on isegi väga lahedad.

Ärge võtke seda bluusi-värki liiga südamesse. Thee Headcoatees on ansambel, mida ei tohi kunagi võtta liiga tõsiselt. Kes poole usub, on poole petta saanud.

Ja nad teevad, mida tahavad. Tänu jumalale, et nad ei ole otsustanud piirduda vaid ühe stiiliga. Nüüd aga vahelduvad räiged ja raiuvad mürapõhised punk-lood ("Spineless Little Shit") perfektsete pop-ist inspireeritud lööklauludega ("Davey Crockett"; "Headcoat Girl"). Thee Headcoatees kõlab alati vahenditult ning otsekoheselt (straight-in-y'r-face, nagu kusagil välismaal öeldakse). Lisaks ei ole neil mingi probleem publiku üle nalja visata. Ja ilmselt eriti meessoost publiku üle, kellele tihti sellised väljakutsuvad tüdrukute-ansamblid peale lähevad - vaadake näiteks Slipcue fan-zine'i kommentaare Headcoatees'i plaatide kohta.(Ee... mina kirjutan siin muidugi vaid puhtakadeemilisest huvist kaasaegse popkultuuri vastu. Jah.) Milline teine bänd maailmas avaldaks oma esiksingli b-poolel loo "Cum Into My Mouth", mille tekst on selline, et ka Raul Meel ei julgeks seda Eesti lipu peale kirjutada? Thee Headcoatees on riot-grrl, ilma, et neil selle liikumisega vähimatki pistmist oleks.

Puhta punkiga seondub kõige otsesemalt bändi album "Punk Girls", mille tipphetkedeks on ilmselt lugudepaar "Punk Boy" ja "Punk Girl", lisaks mainigem eriti karmikõlalist lugu "Zig-Zag" (mis mulle millegipärast natuke X-Ray Spexi meenutab; lauluread nagu "My mind is like a plastic bag" muidugi tunduvad sellele viitavat ka). Põhiosa plaadist moodustavad siiski laenatud lood. Undertonesi "Teenage Kicks" on päris hea, kuid liiga palju bände on seda juba mänginud, nii et midagi eriti uut siit ei leia. Ramones'i "Pinhead" käib minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt bändile veidi üle jõu ja kõlab tsiba mannetult, lugu on kuidagi aeglasemaks jäänud ning kipub kogu aeg sünkroonist välja minema (aga no palju ansambleid ikka Ramones'i tempos suudavad püsida). Seevastu Plastic Bertrand'i "Ca Plane Pour Moi" - ehkki kiire pala - on väga hästi välja kukkunud ja kõlab lausa transsiviivalt. Ja lõpuks tuleb ära märkida The Beatles'i "I Wanna Hold Your Hand" paroodia "Don't Wanna Hold Your Hand", mis kõlab Headcoatees'i/Childishi ragiseva kitarrikäsitluse tulemusena nii kummaliselt, et ma ei kommenteeri pigem.

Cover-lugudest veel: Thee Headcoatees'i lammutav versioon loost "Strychnine" on just selline lugu, mille kuulmisest ma alati unistanud olen.

Ja kogu selle punk-muusika ja bluusi kõrvale võivad nad vabalt mängida rahulikumaid lugusid, nagu "When The Night Comes", klassikuid nagu "Cara-lin" ja koguni mingit, ee.. funki või mis krt selle stiili nimi võiks olla - "Meet Jacqueline".

Ja ma ei oska kuhugi teksti sobitada märkust, et laul "I'm Happy" on parem kui misiganes teine lugu maailmas.

Vaata ka SC Lo-Fi artiklit:
Kus on Johnny? Thee Headcoatees "My Boyfriend's Learning Karate".

Viimased märgid Thee Headcoatees'i tegevusest olid 1999. aastast. Holly Go-Lightly arendab igal juhul päris aktiivselt oma soolokarjääri ja ka teised naised tegutsevad siin-seal. Praeguseks on bänd on vist lõplikult laiali, seda arvamust tugevdab ka asjaolu, et ka Thee Headcoats ise on samuti tegevuse lõpetanud.

Albumid:
Girlsville (1991, Hangman; Get Hip)
Have Love Will Travel (1992, Vinyl Japan)
Ballad Of An Insolent Pup (1994, Vinyl Japan)
Bozstik Haze (1997, Vinyl Japan)
Punk Girls (Sympathy For The Record Industry, 1997)
Taylor Meets The Headcoatees (10", Lissy's, 1998, remiksid)
Here Comes Cessation (1999, Vinyl Japan)
The Sisters of Suave (1999, Damaged Goods, best-of kogumik)
Live At The Boston Arms (1999, Damaged Goods, live)

Huvilised võivad vabalt alustada "The Sisters of Suave" kogumikust, mis koosneb enamalt-jaolt nende singlilugudest ja b-side'idest. Need on *kõik* väga head lood (ülibluusilik "Evil Thing" ehk välja arvatud :) kuid Maitse Asi, Ise Teate); aga palju teisi, vaat et paremaidki, on siit ka välja jäänud. Siiski, kui just ei ole isu singleid ja muud marginaaliat taga ajada, siis kogumikul leiduvad "I'm Happy", "Spineless Little Shit", "Strychnine" ja "Cum Into My Mouth" ei võimalda sellest plaadist loobuda.

Viited: (pildid on ka neilt lehtedelt, n-ö laenatud..)

• Sympathy For The Record Industry
• Vinyl Japan
• Damaged Goods - Seal on muuhulgas ka Thee Headcoats'i mp3 "We hate the fuckin' NME", kui kedagi peaks huvitama, kuidas Billy Childishi oma bänd mängib. Selline ühe-efekti-lugu, mis ilmselt hakkab rohkem kõlama siis, kui te ka tegelikult olete NME-d lugenud. Nagu mina kunagi ammu, näiteks.
• Mõned pildid Thee Headcoatees'i kontserdilt
• Thee Headcoatees Billy Childishi serveris
• Artikkel Holly Go-Lightly'st, kuid siit leiab ka kommenteeritud Thee Headcoatees'i diskograafia.