Sewercide Lo-Fi on vaikinud juba kaks kuud, kuna mind vaevab laiskus ning ee... laiskus, ja kahtlemata paneb see mõtlema, et mis oleks piisavalt väärikas ja oluline teema, et lehte uuesti ellu äratada ning järjekordne e/n uudislugu kirja panna. Pealegi, ega ei ole nii, et "mõtted peas kui mesilas". Alles hiljuti märkasin, et istun juba pikemat aega Järve selveri kassade ees pingil, libistan vaikselt juba teist Tartu Õlletehases toodetud Gin Long Drinki ning heidan letargilisi uitpilke mööduvasse rahvamassisse. Elukene veereb pisitasa ja kui nii edasi, langen lõpuks sinnamaani, et võtan mõnes Mustamäe karaoke-baaris hilisel õhtutunnil mikrofoni ja esitan hingestatult Mike Oldfieldi "Varjude mängu" (eesti keeles, muidugimõista). Oot-oot, hakkab meenuma -- jah, ka see on juba oldud-tehtud.

Sedasi, kuidas edasi? Praegusel poliitiliselt pingestatud ajal on sewercide.ee vist küll viimane uuriva ajakirjanduse kants, kes ei avalda geopoliitilis-analüütilisi artikleid aktuaal-araabialikel teemadel. Olgugi, et kompetentsi jaguks, kuna ma ei ole tuttav mitte ainult Mulla Nasreddini ja "1001 ööd" lugudega, vaid läbi loetud on isegi Vladislav Korzhetsi - no ikka väga õpetlik - "1001 tööd". Pole kahtlust, et selline teadmistepagas muudab mind pädevamaks enamikust kolumnistidest.

Igatahes eksisteerib maailmas grupp indiviide, kes on oma pea rätikutesse-sidemetesse mähkinud ja neile pööratakse tähelepanu. Näiteks Andrei Hvostov ongi Eesti Ekspressis oma näo siivsalt froteesse mähkinud ja põrnitseb meid kurjakuulutavalt läbi väikse vaatepilu.

Küsimus nüüd suurele ringile, et keda Andrei Hvostov siis õieti proovib kujutada?

Loomulikult ei ole õige vastus "araablast", sest võimatu on ette kujutada, et see Eesti esseistika esimene mees niivõrd labaseid trikke endale lubaks. Andrei "Mõtteline Eesti" Hvostov, tark mees, teab, mis on mis.

Need, kes vastasid: "muumia", on a) rikutud mõtlemisega, b) kindlasti õigel teel. Ja seepärast tahtsingi täna tutvustada Andrei Hvostovi aatekaaslasi, ansamblit kaugelt USA-st. Niisiis, ansambel "The Mummies", üheksakümnendate esipoolel tegutsenud garaazhipungi kollektiiv ja nende 2003. aastal ilmunud kogumikalbum "Death By Unga Bunga!" (Estrus Records). 22 lugu ja lisaks, nagu meile lubatakse, "Four FREE bonus tracks not included!"

Babba diddy, listen to me!

Nagu nimestki näha, on bändiliikmed enesestmõistetavalt riietunud toredatesse muumia-kostüümidesse. Muidugi, meile ei pruugigi see nii enesestmõistetav tunduda. Meiesugusel blaseerunud õhtumaalasel on raske mõista, et kusagil kaugel-kaugel (antud juhul siis USA-s...) eksisteerib lihtsam ja ühetähenduslikum maailm, kus ansambel "The Mummies" liikmed riietuvad muumiateks. Oleks bändi nimi "The Moomins", riietuksid nad muumitrollideks, ja kogu lugu. Ei mingit mitmetähenduslikkust.

Seni oli The Mummies' plaadid meile rohkem või vähem kättesaamatud, kuna tegu oli ainult (mitte liiga suuretiraazhilisi) vinüüle väljastava ansambliga, mis pole küll niiväga haruldane asi tänapäeva binaarses maailmas (analoog vs digitaal, LP vs CD, null vs üks, hea vs halb, Ameerika vs Araabia jne), aga ega eriti ei kutsu USA-st postipakiga vinüüle tellima. Lisaks oli The Mummies nii sügavalt underground, et kui nende lugu ilmus mõnel kogumikplaadil, siis CD-versioonile ei lubatud seda panna. Seetõttu jõudis The Mummies eestisse seniajani põhiliselt ammu-ammu audiogalaxy'st tõmmatud kahisevate otse-vinüülilt-mp3-failidena. Ja nüüd The Mummies CD-kujul??? Olen sama hämmastunud nagu ka maailma juhtivad egüptomusikoloogid. Kuid nüüd on kümnetest kentsakatest ja unustussevajunud singlitest formeerunud see album.

The Mummies' eduvalem on lihtne. Ja kui me räägime "edust", siis on see rohkem kuulajaid eemalepeletavat laadi. Igatahes võib kuulaja eristada kolme komponenti: 1) meeldivad meloodiad, 2) lakkamatu lärm, 3) hirmus heli.

Lauluviisidega on asi lihtne, sest The Mummies ei ole eriti originaalne bänd ning rõhub pigem traditsionaalsetele rokenrolli väärtustele. S.t kiirelt ja lõbusalt tuleb muusikat mängida. Kogu "Death By Unga Bunga!" CD on kõikevõitev ja -ravitsev segu rokenrolliklassikutest ja omaloomingust. "You Must Fight To Live On The Planet Of The Apes" paneb küll igaühel vuntsi vibreerima ja jala tatsuma ning "I'm Gonna Kill My Baby Tonight" paneb paljud kirve järgi haarama. Ja muidugi "Doin' The Kirk", moetants järgmisteks aastatuhandeteks (Muide, ärge unustage Spizzenergi geniaalset lugu "Where's Captain Kirk?"), samuti järelemõtlik "I Should Be Lookin' For Dangerman" ning midagi romantikutele - "My Love Is Stronger Than Dirt", mis kõlab nagu liivapaber üle kõrvakilede.

Let's do the Kirk!

Kui lugude valikust rääkida, siis loomulikult ei ole kõik "hitid" plaadile mahtunud, kuid suure puudusena on CD-lt eemale jäänud instrumentaalpala "The Fly", mis väga tõetruult ja ajuhävitava vilina abil manab esile vastuvõtlikule kuulajale otse vaimusilma sittuva värdkärbse, uhh. See on hoopis midagi muud kui The Wire "Fly In The Ointment", võite kindel olla.

Lakkamatu lärm kui muusikaline fenomen ei vaja ka lahtiseletamist, garaazhirock ei ole teadupärast mitte The Strokes'i kolmas album või Röövel Ööbiku "Supersymmetry", vaid midagi hoopis vastupidist, nagu siis kui loomaaias pärdikutele pasunad-kitarrid-potid-pannid kätte anda ja naerugaasi puuri lasta. Kui garaazhipungi plaadilt kostub muusikalisi finesse ja tundelisi kitarrisoolosid, on selge, et heli on liiga vaikseks keeratud. The Mummies' plaat selle puuduse all küll ei kannata ja võrreldes iPodi kõrvaklappidega (ahahaha) on tegu ikka väga kurdistava ja ohtliku helirelvaga. Nii et, mõningane ettevaatus on soovitav.

Ja heli. Janno Zõbin kasutas kunagi mingi ansambli kohta väljendit "õudne saundinöök". Kunagi ei ole see väljend olnud asjakohasem. The Mummies kutsub ise enda muusikat "budgetrock"-iks, ehk siis odavalt salvestatud odavad lood meie odavaks rõõmuks. The Mummies ei salvesta ei stereos ega monos, vaid plaadil on hoiatav märge "be lo-fi mono". Helipildi poolest on see plaat lindistatud justkui Sadako surmakaevus. Mis on täidetud lennukibensiiniga ja kuhu just kukkus süüdatud sigaret.

Kahju küll, et selline saundinöök kindlasti paljud muusikasõbrad plaadi juurest eemale põletab (ehh, kentsakas typo, *peletab* ikka), sest klassikaline rockisõber on ikkagi harjunud kvaliteeti otsima nii helitehnikast kui salvestusest.

Andrei on neljas vasakult

Ja olgugi, et SC Lo-Fi toimetus kahtlustab juba ammu, et The Mummies võib-olla teadlikult oma heli ära rikub, mitte ei juhindu budgetrock'ile omasest "ruttu linti, ruttu poodi, nõnda jõukus koju toodi" salvestamispoliitikast (mis kõrvaltoimena peaks salvestusele lisama mõnevõrra värskust ja vahetust), usume, et The Mummies on siiski õigel teel. Samamoodi pressis Sewercide Lo-Fi kunagi plaadile täiesti toimetamata ja töötlemata kujul Guruharki säilinud salvestused. Olgugi, et heli kruttides oleks saanud saundi objektiivselt parandada, oli Guruharki demode ja kassettide kahin ja kumin hakanud juba omaenda elu elama ning võtnud sisse õiguspärase asendi Guruharki helipärandis. Niisamuti ei õnnestu kunagi taastada vanade Eesti punkbändide salvestuste kõla, sest kahin ja ragin ongi muutunud nende heli pärisosaks. Parem heli ei tekita alati paremat muusikat. Nii et mõnikord on Lo-Fi the only way to be.

Muide, mis on siis muumia needus? Nende veebilehe külastamine annab täpse vastuse, kuid kokkuvõtlikult:

The Mummies were a stupid band.
This is their stupid record.
Now you are stupid too.
This is the Mummies' curse.

...Im-ho-tepi ning Akhen-Atoni nimel, see on tõsi!

Ja kui ma peaksin püüdma sõnadeta, vaid muusika abil, väljendada Sewercide Lo-Fi olemust ning elamust, paneksin ma peale just plaadi "Death By Unga Bunga!" (muidugi, mis siin salata, Sewercide Lo-Fi olemuse väljendamine vonnegutliku peeretamise ja stepptantsu kombinatsiooni abil annaks ilmselt parema tulemuse).

Kui jutt läks juba kord tantsule, siis lõpetuseks väike soovitus Andrei Hvostovile - do the Mummy! Mitte nagu The Bangles, vaid spastiliselt nagu herilaspessa astunud miim.

PS: Need, kellele siiski südamelähedane orientaalsem mood, ei peaks kõigest hoolimata pettuma ja nina norgu laskma, kuna kosutavat vaimuvärskendust võiks neile pakkuda 1990. keskel Estrus'ile plaadistanud ja turbaneid kandnud surfgrupp The Galaxy Trio (ning nende minialbum "...in The Harem", kahjuks küll out-of-print) ja loomulikult "Turban Renewal". "Turban Renewal" pealt leiate muuhulgas ka vana tuttava ansambli The Mummies. Kuid ainult LP-versioonilt!

PPS: The Mummies' plaadi importis Eesti Vabariiki KO ning kinkis selle mulle, mille eest palju tänu talle.