Intro

Kuulasin teisel õhtul jälle Frank Blacki. "Teenager of the year" albumilt leidsin loo pealkirjaga "Thalassocracy" (1:33). Ehkki lugu ise on lühike ja sõnad nii mõttetud, et neid pole mõtet siinkohal ära tuua, erutas see sõna mind. Thalassocracy. Miks mitte? Kreekakeeli = thalassa meri ning kratos tähendab jõudu. Elik siis võimu. Merejõud -- merevõim. Merriam-Webster's annab vasteks: thalassokratia; thalassa + -kratia: maritime supremacy. Meri tekitab mõtteid.

------------------------

Filosoofia

Teoloog Paul Tillich elas aastatel 1886-1965. Ükskord käis ta mööda mereranda ja vedas kepiga liiva sisse sõõrikesi: siit algab teadvus ja siin lõpeb alateadvus... heh, heh!, siin siis ongi see piir.. Merepõhi on nagu... alateadvus. Siis tuleb kolju vastu ja algab atmosfäär. Ja taevas meie peade kohal on "selge" nagu teadvus. Lained mäslevad seal, kus oldakse ebaadekvaatsed. Selles mõttes, et alateadvus teeb teadvusele liiga ja vastupidi.

Pärimus

1700 - 1450 enne meie aja arvamist valitses Kreeta saarel nn "hiline Minose kultuur". Seda aega nimetatakse ka Minose Thalassokraatiaks. Sellepärast, et siis valitses saart kuningas Minos. Kuningas Minos oli esimene, kes ehitas suure laevastiku. Ajaloolased teavad, et see oli aeg mil Kreeta kultuur domineeris terves vahemereregioonis. Legend räägib, et kuningas Minos oli peajumal Zeusi ja Foiniikia kuninga tütre Europa laps. Veel räägib legend, et Europa armus Zeusi, kui viimane ilmutas talle end valge pullina. Zeus-Valgepull vedas oma armukese (Europa) Kreetale ning tegi talle seal lapse. Lapse nimeks pandi Minos.

Merejumal Poseidoni abiga rajas Minos riigi ja saavutas ülemvõimu merel. Tänutäheks pidi Minos ohverdama Poseidonile oma isa, Zeus-Valgepulli. Inimlikel põhjustel jäi see tegemata.

Poseidon vihastas seepeale koledamal kombel. Oma kättemaksu pööras ta Minose naise, Pasiphaë;, Heliose tütre peale. Ta tegi nii, et Pasiphaė armus oma äia, Zeus-Valgepulli. Kuninganna Pasiphaë; lasi Daedalusel - kohalikul käsitöömeistril - meisterdada puust lehma kelle kõhtu ta lahedasti ära mahtus. Lugeja võib endale ise ette kujutada, kuidas see protseduur täpselt aset leidis, aga Zeus-Valgepull olla puulehmaga rahule jäänud (siinkohal jääb mulle küll arusaamatuks, et miks selle puulehmaga üldse jannata oli vaja, kui Europa niisama sai). Igatahes jäi Pasiphaë; käimapeale ja sünnitas lehmapeaga lapse - Minotauruse. Viimane pandi labürinti kinni. Enamus lugejaid ilmselt teab mis siis juhtus...

[Minotauruse õde Ariadne armus Ateena kuninga poega Theseusse, kes oli Ateena noorukeid Minotauruse käest päästma tulnud. Ariadne andis talle lõnga ja mõõga mis aitasid värdjale otsa peale teha.]

Minose thalassokraatia sai otsa suure maavärinaga 1450. aastal e.m.a. Samahästi võiks pühenduda kuninganna Victoria aegse Inglismaa thalassokraatiale, ehk siis kirjutada Ameerika avastamisest, Kolumbusest, viikingitest ja Erik Punasest. Mikluhho Maklaist. Robinson Crusoest. Gulliverist.

*

Mitte mereajalugu pole see mis võlub, vaid sõna: "tha-lasso-kraa-tia". Thalassokraatia tähendab... kolonialismi. Normaalsed inimesed merele ei kipu ja vette ei roni. Thalassokraadid tulevad Mere Tagant. Neil võib olla lehma pea. Või teistpidi: kui te lähete Mere Taha, võite Te seal kohata lehma peaga inimesi. Ehk siis: Mere Taga võib Teile (Teie lastele) kasvada lehma pea.

[...]

Midagi erilist

Linnahalli katuselt lendavad helikopterid merele. Elavad abstraktsel tasandikul.

Tahaks kaa.

Midagi päris triviaalset

Arizona dream: -- miks kalad ei räägi? -- sest kalad teavad juba kõike.

(Lehma peaga kalu ei ole.)

Ilukirjandus

[Alistair Maclean, "H.M.S. Ulysses".]

Laineharjad olid nüüd teravamad ja kõrgemad ning laineorud sügavamad, üdini lõikav tuul aga piitsutas lund silmipimestavaks eesriideks. Jälle saabus vaikus. Lumesadu hakkas hääbuma, kuid tuul tugevnes. See undas võikalt mastides ja taglases, moodustades koos hüdrolokaatori vihinaga tontliku ja ohjeldamatu harmoonia. Mõlemad hääled olid ebamaised, ürgjõulised ja pahaendelised, mis käisid närvidele ja äratasid nimetuid ja atavistlikke tuhandete aastate vanuseid hirmutundeid, mis olid uinunud tsivilisatsiooni koore all... Kui aga vahimees unustas kindad kätte panemast ja puudutas käsipuud, siis kaotas ta naha peopesadest, sest nahka põletas nagu kuuma metalliga. Ja kui ta sillal unustas kõrvale põigata, kui vöör alla laineorgu langes, siis lõikasid lenduvad veepritsmed, mis hetkega olid kõvastunud vuhisevateks jäähaavliteks, naha põskedel ja otsaesisel kuni luuni läbi.

*

Vihm, taevas, higi

Vihm ei ole soolane. Vihmas kalad ei uju. Sellepärast ei ole vihm nagu meri.

Taevas on vahel sinine, vahel ei ole. Meri on kaa vahel sinine. Sellepärast on meri ja taevas omavahel seotud.

Higi on soolane. Sellepärast seondub higi merega, merevesi on samuti soolane. Kui inimene higistab, siis on ta nagu meri.

Meres saab ujuda. Taevas, higis ja vihmas ei saa.

Luule

[Betti Alver mix]

Klaasselge, vaevukuuldav gong -
ma laman näoli külmal liival.
Tolm herilase hapral tiival,
----
ja Minu poole tormab rong.

*

Anekdootlikud lood

Mees läks kassipoodi. Tere. Paluks mulle üks Super SeaCat.

Leonhard Lapin läks õllepoodi. Tere. Paluks mulle üks Lapin...

Mees läks õhupoodi. Tere. Paluks mulle üks Estonian Air.
(Ei-ei-ei... see pole enam naljakas.)

------------------------

Järeldused:
a) Meri võib tekitada (huvitavaid) mõtteid.
b) Elu saarel võib lõppeda perversiooniga.