Ahem.. Ei saagi filmist rääkida, kui selline kino käib. Andaluusia koera pärast läksin üldse sinna kinno. Või Tikuvabriku tüdruku pärast vist ikka ka. See on hoopis Kaurismäki film. Aga sellel ei ole enam mingit tähtsust.

Filmi jooksul oli kolm pikka katkestust, pikim neist kestis oma 10 minutit. Filmist ei saanud sotti midagi. Tahtsin ainult eesistujat ära tappa ja kuskil läheduses edvistanud koolitüdrukuid keppida. Häda ja viletsus.

Rahvas läks kihevile, niheleti, sosistati tungivalt kõrva ääres. Ihu läks imelikuks. Kõrval istusid kaks koolitüdrukut ja tõid saalipimeduses kuuldavale oma häält. Et eneseteadustamine on ju põnev – hämaruse salapära ja elevus – ei tea, kes kõik kuulevad mind.. Oleks raisale hea meelega näpud trussikute vahele ajanud, aga ei julge ju.

Puudu oli seal see unenäoline vaikus, milleta camera obscura ei erita seda kanget fluidumit, mida ma kaifin.

Saalist kostis naerupurtsturtsatusi, paiguti üritasid invaliidid teistega väljakutsuvalt köhatades kontakti leida. Leidsid. Siit-sealt saali otsast kostis lausa koerte haukumist. Mu väljaveninud peanahk tõmbas kummi, huuled ja kulmud venisid kriipsuks. Aaaarh! Otse minu ees pilkases pimeduses viskas kriitik Teinemaa (on ta ikka kriitik?) nagu muuseas mõtteid märkmikusse. Perse suri ära, hakkasin nihelema. Mõtlesin, et loen homme lehte, mu omad mõtted taandusid rangelt neljatäheliseks. Sitt, sitt, sitt.

Siis tuli pilt, keerutas mööda seina, liikus linale ja hakkas värisema. Kustus jälle. Äh. Ehehe. Sama jama.

Ja kahjuks ma tean, milles asi on. Kinomees on lahti lastud, sest raha pole. Ja juba Pärnumaal oma jubeda otsa leidnud ka. Nii et, kui raha tuleb, siis see ei paranda asja. Kinoruumis, mida peaks valitsema vilunud kinomehaanik, viibisid kunstikooli tudengid. Ehk klubiinimesed. Nolgid, raisk. Videokunst, vä? Zajebis, bljaad! Selline kino käib.

PS. Ja see kõik käib ka Purjus Ööde Filmifestivali kohta. Kui näidatakse kino, siis valitsegu vaikus.

Mõtteid mõlgutas
B. Lugosi