Kui ma kuskil 11-12 vahel Krahli uksest sisse astusin, oli laval soojendusesineja, Heel Mooi. See tegi meele rõõmsaks. Ma tulin otse pärapõrgust (Valgamaal asuvast Jamaica talust, kui täpsem olla) Tanni sünnipäevalt ja Tartu bussis hakkas juba vägisi tunduma, et täna jään ma kõigest heast ilma. Aga midagi. Kell sai kaksteist ja seal ma seisin baarileti kõrval, nägu naeru täis.

Naeratamise ajal on mul pea tühi nagu aevastamise ajalgi. Kui mõtted peaksid tulema, siis neil on ruumi, ei pea pulkade vahel slaalomit tegema. Seda tuleb küll tunnistada, et iga muusika mind rõõmsaks ei tee. Näiteks lasin ma ennast jazzkaare ajal meelitada populaarse "Don Johnson Big Bandi" kontsertile, klubisse Bon Bon. Bänd osutus igati vitaalseks ja professionaalseks Soome hip-hop koosseisuks. Kõik oleks pidanud nagu viimase peal olema. Bändis oli isegi pasun olemas ja pasunaga saab imesid teha - kuulake Olotilat, kes veel aru ei saa, kuhu ma tüürin. Asi on selles, et kogu selle esinemise aja seal Bon Bonnis tundsin ma ennast nagu hääletaja, kes on istunud sihtpunkti suunduva auto peale, kus mängib ilgelt tüütu muusika. Püüad küll aknast välja vaadata, aga näed peegelduses, kuidas juht olukorda naudib. Tee mis tahad, võtab hambaid kiristama ja peas on üks suur probleem. Saaks ainult kiiremini kohale.

Branded Women

Krahli kihutasin ma muidugi Branded Womeni peale. Ma olen BW-t ka varem laivis näinud, täiesti juhuslikult. Nimelt käisime 19.01.2002 Sewercide'i seltskonnaga Helsingis kruiisil, kus Nosturi klubis leidis aset iga-aastane Riemu-festival. Seekordsed tõmbenumbrid olid "Yer New Favourite Band" The Hives ja The Nomads, vanad Skandinaavia garage-ässad. Neid soojendas suures saalis Turun Romantiikka. Mingil hetkel irdusin ma seltskonnast, sest läksin peldikut otsima, aga läbi ussi munni jõudsin hoopis saali nr 2, mis oli üks väga suitsune koht. Laval mängis bänd veelgi suitsusemat beati, mis oli nii kaasahaarav, et ma unustasin nii oma kusehäda kui sõbrad ja trügisin hüpnotiseeritult esiritta. See bänd oli Branded Women. Mäletan, et seal Julle laulis ka - või nägin ma seda unes? Igatahes võin vanduda, et bänd ei ole vahepeal mitte grammigi alla andnud ja Krahli publik oli lookas. Ning pole vaja nutta, et margistatud naised ei mänginud meile kogu öö. Neil on plaat väljas, väga öine plaat, mida saab kuulata järgmised 1001 ööd. Pealegi ronis järgmiseks lavale Zahir ja inimesed läksid lõplikult hulluks. Mitte ilma asjata - see oli nii vägev live, et ma ennustaks Zahirile kuldmedalit nii judo raskekaalus kui ka eelseisval Kreeka rallil. Seda veel, et Branded Womenit võis sellel öösel näha Levist Väljas tantsu löömas.

Zahir