Üldiste arusaamade järgi on tants liikumine mingi rütmi, muusika, tunde või loogika järgi. Tants jaguneb paljudeks alaliikideks. Mina tutvustaksin Teile moderntantsu.

Moderntants on kasvanud välja klassikalisest balletist ning tema loojaks loetakse inimest nimega Isadora Duncan. Klassikaline ballett koosneb kindlalt fikseeritud asenditest, poosidest ja liigutustest. Modernballett koosneb samadest komponentidest, kuid rohkem on arvestatud inimese keha loomuliku ülesehitusega ning liikumisega ja seega on kogu liikumise üldpilt vabam, fantaasiarikkam, huvitavam. Ka moderntants on tänapäeval jagunenud paljudeks allkategooriateks.

Mina tegelen klassikalise modernballetiga. See on siis selline allkategooria, kus on väga oluline liikumise tehniline pool lisaks lavastuslikule küljele, koreograafiale jne. Eestis ja ka tegelikult mujal maailmas on viimastel aastatel olnud selline situatsioon, kus puhas, tehniline ja esteetilist naudingut pakkuv moderntants on nagu natuke põlu all. Põhjuseks öeldakse näiteks, et liiga ilus vaadata. Meil viljeleb klassikalist modernballetti väga väike seltskond. Eestis mõeldakse moderntantsu all minu arusaamade järgi pohui liikumist. Ma ei oska seda mingit muud moodi nimetada.

Näide. Kui Te ühel heal päeval otsustate minna vaatama mõnda tantsuetendust (ma ei pea silmas klassikalist balletti), siis võib üsna tõenäoliselt juhtuda selline lugu, et istudes saalis, näete enda ees lava, kus teatud hulk vaestekodu välimusega inimesi kummalises vabas tehnikas (ehk antitehnikas) liikudes ringi kalberdab. Ja mis mõttega, sellest ei ole võimalik üldse aru saada. Te ei saa ka lihtsalt rõõmu tunda ilusast vaatepildist või liikumisest eelnimetatute puudumise tõttu. Kusjuures oma imestuseks peate tõdema, et publik reageerib toimuvale üsna tormiliselt. Asi on tegelikult selles, et vaatajateks on liikujate endi sõbrad-sugulased ja muud taolised olendid ning on üsna loomulik, et nad siis nähtu üle rõõmustavad.

Seega on mul palve. Ärge otsustage tantsu üle üksnes paari etenduse põhjal. Maailmas tehakse ju igas valdkonnas saasta, aga väga häid asju on ka olemas.

Mida head on moderntantsus ja üldse tantsimises?

Mina leian, et tants ja liikumine on puhtad eneseväljenduse vormid (ma räägin nüüd peamiselt kunstilisest, lavastatud liikumisest; mitte sellest, millega inimesed pidudel tegelevad). Nendesse ei saa peita valet, varjatud tähendust, õelust või muud sellist. See, mida koreograaf tahab Teile edasi anda, on oma puhtal kujul vaataja ees. Interpretatsioon sõltub vastuvõtja hingelisest seisundist ja vaimsest olekust.

Tantsija peab olema äärmiselt kontsentreeritud, tal ei ole võimalik tehtud vigu parandada. Talle on antud ainuke hetk siin ja praegu, mis edaspidi on määratud kaduma igavikku. Ja selle ühe hetkega on vaja jõuda vaatajani, edastada sõnum ja võib-olla muuta midagi igaveses liikumises.

Vaatajalt nõuab tantsu jälgimine rohkem süvenemist, enese vabastamist kindlatest stereotüüpidest ja vaimset avatust. See muudab inimesed ka ausamaks, loomulikumaks, rohkem inimesteks. Ürgsetel aegadel, kui keel ja muud kommunikatsioonivahendid ei olnud nii arenenud, kui praegu, siis põhiliselt taolises keeles räägitigi ja selles olekus oldigi. Minu arust võiks mingi osa sellest olekust inimestel taastuda.

Ma loodan, et leidub inimesi, kes muutuvad elu jooksul nii, et nende pärast ei peaks teravat häbi ja piinlikust tundma. Mina arvan end suutvat midagi korda saata tantsu kaudu. Ja võib-olla siis selle kaudu ka teistele midagi teada anda.