Kuidas see lugu täpselt alguse sai on päris raske ülesanne meeldetuletamiseks. Põhiliselt sellest, et mul on mitu tuttavat. Mõned neist ärritasid mind pidevate juttudega sellest, kui lahe ~:*) on suvel Ida-Euroopasse sõita, ikka joomaks Prahas õlle ja Budapestis veini. Ehkki regioon pole varasemast võõras, on kohaliku kultuura nüanssidega tutvumine ikka kuidagi kiireks läinud. (Selge see: põhiline on valida mingi suvaline urgas, tellida ohtralt küpsiseid ja morssi ning vaadata mis juhtub.)

Läks nii, et juuni alguses lunastasin pileti Szigeti festivalile – seitsmeks päevaks – 31.07 -07.08: 60 eurot. Korraldajad väidavad, et 2001 aastal oli osalejaid ligi 360 000. Traditsioon algas 1993, kui asjale käis perra kaemas mingi 43 000 tegelast. Nojah. Vähemalt korra tasub seal ära käia. Teist seitset päeva ma seal vastu ei viitsiks pidada…, aga nii kolm päevakest Szigeti dzässilaval peesitada soovitan kõigile, seda enam, et ungarlased tundukse olevat sündinud saksofon suus. [Kes juhtumisi kuulas 28.09 Von Krahli teatris The Mutantsi etteastet, kujutab ette mis nimetatud dzässitelgis toimub – nonstop, kusagil õhtul kella kuuest öösel kella kolmeni… seitse päeva järjest. Midagi päris, väga-väga ligilähedast.]

---------------------------------

Kohaleminek: rentisime 8-9 kohalise, umbes 1,8 liitrise kummist VW Transporteri (boing!). Diislit võttis küll ainult 7 liitrit 100le, aga see-eest oli ka üliväga uimane mees. Siinkohal panen südamele: kui teil peaks olema kodus mõni Collinsi kaart, pange KOHE põlema – vastasel juhul võib nii olla, et see on teil ainus terve auto peale. Kogemus õpetab, et suvalise Euroopa atlase headuse ainsaks kriteeriumiks on see, kas Emajõgi suubub Peipsisse või mitte. Või siis see, kui adekvaatselt on ära märgitud Piibe maantee. Minu Collinsi (Euroopa [khm…] autoatlas 2000) puhul kehtib see, et Emajõgi lõpeb ära umbes 10 km peale Tartut ja Roosna-Alliku / Järva-Jaani juures teeb Piibe maante vääga imeliku kaare, mida näiteks kohalik Regio atlas ei näita. Ma ei usu Collinsi vihasse Eesti vastu. Collins tundub vihkavat tervet Euroopat. Ei tahaks olla teie nahas siis kui on öö, olete kusagil Loode-Poola munakivisillutisega külateel, hoiate käes nimetatud kaarti ning tunnetate oma ees teel uimerdavat “parem-vasak dilemmat” selle täies eheduses (Collinsi arvates sellist kohta *tegelikult* ei ole). Õnneks oli meil autos ka intelligentsemaid kaarte.

Miks Loode-Poolas? …Poola on suur ja ilus maa. Soovitan Budapesti poole sõites teha pikem ekskurss Visla deltasse, käia ära Kurski kaarel, Stutowo “töö- ja puhkelaagris” (teadke: Arbeit macht frei!), Gdanskis ja sealt siis Poznani kaudu Tšehhi sõita. Praha, muide, on suurepärane linn. Ja sealt saab otse, läbi Slovakkia Ungarisse. Kohalike tavadega on mõtet ennast kurssi viia… Slovakkias näiteks on vaja kiirteepilet osta, sama käib ka Ungari kohta. Saab ka käänulisemaid teid pidi tasuta sõita, mis Slovakkia puhul on keerulisem, kui tahate otse läbi kimada. (Näiteks: nad küsisid 50 eurot trahvi selle pileti mitteomamise eest. Õnneks loobusid, sest meid oli palju ja me olime nendest ilusamad). Pärast, kui B-pestist olete jälle minema saanud, otsige kaardilt veiniistandusi. Muidugi saab lahtist veini oma mannergusse ka turult osta, aga see pole see. (Hea lahtine punane vein maksab 25-30 kr liiter ja valge ca 18-25 kr liiter.) Augusti teises pooles valmivad sealkandis arbuusmelonid – saime kohalikke põlde revideerides päris hea saagi. Melon on iseloomult lõhe: maitseb hästi.

Ahjaa, reisist veel niipalju, et Balatoni järvest on paksude saksa turistide vihkajail mõtet hoiduda. Samas, kui lõunapoolt järve sõidate, khmm, vaat kus nüüd panen: võite saada hingematvaid vaateid… umbes 15 m kõrgustelt liivapankadelt. Selleks on tarvis tungida pimedas salamisi eramaale, telkida, ja vaadelda seda vaadet hommikul kusile minnes vabalanguselt…

---------------------------------

Budapest on Ungari pealinn ja sellepärast Budapest, et koosneb Budast ja Pestist. Üks on vasakul, teine paremal pool Doonaud. Linna keskel jões (tõepoolest) paiknevad kõrvuti kaks jumitut saart. Need on Margiti saar ja Óbuda saar. Linnast välja, Szentendre poole sõites lisanduvad veel mõned. Mõnel hommikupoolikul käige Szentendres ära – mingi 20 minti linnalähirongiga (lõppeatusesse) ja saate ettekujutuse tüpish Ungari väikelinnast mis turistide jaoks veidi 'rr sätitud on, aga muidu ilgelt lahe.

Festivali toimumispaigaks on Óbuda – päris linna sees. Margitisaar on koht, kus on hea päeval magamas käia ja supermarketist kaasaostetud veini pruukida. Pudel mis maksab üle 400 forinti (~ 26kr) on juba hea vein ja see pudel, mis maksab üle 600 (~40 kr) on juba Väga Hea – Eestist saab sellise umbes min. 100 kr eest. Toidust veel niipalju, et halba guljaši eestlase jaoks Ungaris ei eksisteeri. Salatiletid on üldiselt maitsvad odavad (ma mõtlen neid, mida saab omal käel toppida). Palavaga iga päev suurt rasvast sittagi ei taha kaa, nii et vahelduseks on päris lahe näpuga salatit rabada ja kohalikku märga pääle libistada. Politsei avaliku joomise pärast ei tülita. Kõik joovad. Nojah. Kui peaksite teinekord suvel Budapesti sattuma ja öömaja eest maksta ei viitsi, on Margitisaar täiesti telgitav paik. Seda enam, et seal paiknevad ka avalikud kaevud, millistest saab lahedalt joogivett lasta. Ning kui ikkagi on soov maksta (maksku mis maksab), siis sealsamas, termide taga, paistis mingi noortekas. Nonii, viimane lõik kõlas nagu Äripäeva Puhkepäev, andke mulle andeks.

---------------------------------

Sisenemine saarele. Juhtute olema furgooniga (nagu olime meie), on mõtet jõuda kohale 1,5 päeva varem. See tähendab: kui festivali esimene päev oli 31.08 siis meie jõudsime B-pesti 29.08 öösel. Vedas: kui olime pika jeblamise pääle saare üles leidnud (tähendab, selle teeotsa mis saarele viib – pimedas on liiklemine võõras linnas alati vastik) ja osaliselt telgidki kuskil silla lähedusse prügikasti taha üles säädnud, tulid mingid sakslased kes imestasid et miks me saarele ei lähe… Meie probleem oli see, et kohalikud räägivad põhiliselt kohalikku keelt, mõnikord ka saksat. Sakslastel oli seega see eelis, et nad suutsid turvamehele selgeks teha, miks (!!) nad saarele tahavad minna… Sõitsime siis koos sisse. Noja järgmine päev oleks olnud igasugune autotamine platsil mõeldamatu – juba festarieelsel päeval oli rahvast rämedalt.

---------------------------------

Pidu! Ohoo!, see tähendab palju “inimesi”. Enamusel neist peatumine oleks selge mõttetus. Ühel ööl nägin umbes 3 meetri pikkust meest (ausõna!), kes oli riietatud roosasse ujumistrikoosse ja vedas järel hunnikut lehvivaid õhupalle ning poseeris soovijatega. Et see oli umbes neljandal päeval, mõtlesin hetkeks et olengi enda… Silmitsesin isendit jahmunult, automatismist tirisin isegi fotoka välja. Et see järgmisel hetkel tülgastusega taskusse tagasi toppida. Põgenesin, sest vaatepilt oli väljakannatamatult jälk. Teisel päeval kuulsin rahustavat teadet, et selline mees oli *päriselt* kaa platsil ringi patseerinud.

*

Eesti muusikast oli esindet Dallas: kohe esimesel päeval, Est Stagel kell 18-19. Kohtasime seal võõraid eestlasi, kes olid äratuntavad tänu sellele, et kepslesid (ainumastena) lava ees ja karjusid EESTI VABAKS! Ülejäänud rahvas vedeles murul, võttis päikest ja ümises kaasa. Ühed neist tulid pärast meie juurde telkima. Nad saavad siinkohal 5 punkti, kuivõrd leiutasid uue viisi haarekrišnalastest pääsemiseks (teate küll, need oranžides türpides mehed ja naised kes peavad teid tänaval kinni ja räägivad väljakannatamatult palju). Nad andsid neile raha ja jooksid minema!!

*

Et meid, ilusaid inimesi, oli palju, olime telgid enamvähem poolkaares ümber Transporteri ukseava sättinud, moodustamaks midagi taluõue sarnast, et oleks mugav peesitada ja omakeedetud borši lürpida. Alguses see nii oligi. Ühel päeval läksin telki mingi asja järele ja oh imet – meie idülli oli rikkunud jurakas roheline junn kuhu esmapilgul tundus mahtuvat vähemalt 4 inimest. Hiljem selgus, et neid oli 3. Tibi ja kaks meest. Rumeenlased. Selle telgi ühemõtteline kõikumine oli meie järgnevate hommikusöökide maiuspalaks. Mingi rumeenia etnopopp… uuh-ääh. Music.

*

Ühes intervjuus rääkis Frank Black oma lemmikartistidest. Loomulikult ei ole võimalik sellel teemal peatudes vältida Robert Smithi persooni. Frank kurtis, et oli iidolile jõuludeks kaardi saatnud – The Cure solisti reaktsioon seisnes selles, et saatis tüübile kaardi tagasi. Lihtsalt. Ilma kommentaarideta. Vat selline mees.

The Cure oli üheks festivali peaesinejatest. Kava järgi 31.07 õhtul kell 21.00. Elegantne hilinemine käib ilmselt stiili sisse. Ansambel alustas lugudega Bloodflowersi plaadilt ja tuli siis välja järjest vanemate asjadega. Tundub, et ta elab üle raskeid aegu (või krt. seda teab) – ehkki “rahvale” läheb kõik peale, oli suurem osa mängitust depressiivne ja ängistav ja kohati päris ilus. Kõige ilusam siis, kui nad Disintegrationi lugusid tegid. Oli ka neid lugusid, mida varem kuulnud polnud… nojah. Ilmselt siis uued. Kummastaivamad momendid olidki nende lugudega – mees laval karjus “staring at the floor, staring at the floor, staring at the floor…uuhu-uuhu-uuu..” ja umbes sajatuhandene rahvamass sekundeeris… pakkuge?! staring at the floor, staring at the floor… Vat siis oli küll tunne et, kurat, mis toimub? Ma ootasin, et millal tuleb “Killing an arab” lugu, aga... (viimaseaja uudiste taustale sobiks hästi). Kontserti lõpulooks valisid nad “Three imaginary boys” – olin üks vähestest kes seda peast kaasa skandeerida ei mõistnud.

*

Pealavale sattusin veel kahel korral. Teine kord veendumaks, et Iggy Popil on kusagil kõhus tuumareaktor. See mis ta laval väga pikka aega tegi oli nii uskumatu, et uurisin järgi ta sünniaasta: 1947. Selleks et nii vanalt sellise jamaga tegeleda, PEAB olema fundamentalist. Pff.. tegelt tal on küll mõned lood, mis panevad kaasa ümisema, nii et pole ullu. Lahe mees. Ja kolmandal korral sain teada, et Jarvis Cockeril (The Pulp) pole enam raffale midagi erilist öelda. A' mis siis. See Pulpi vanem disko mis mul kodus on, saab teinekord ikkagi mahamängitud. Sellepärast, et meeldib.

*

Soomlasi oli kaa. The Him loomulikult, pealaval. Paar korda olen konservi kuulanud, oksele ajab. Ja räägiti, et Metal Hammer Stagel olnud veel mõned soomlased... Vat Juice Leskineni oleks küll kuulama läinud. Aga saamid (Mari Boine ja Hedingarna) – kui vähegi silmate kusagil - igal juhul chekkige ära.

*

Üks suvaline Austria chikk pidas mu ükshommik tänaval kinni ja küsis, et mis teed pidi ma koju lähen, et kas me koos läbi Austria ja rongiga ei võiks minna. Vaatsiis! Aga me ei hakanud tema pärast teekonda ümber tegema. Ta haihtus ka momentaalselt peale selle uudise teadasaamist. Enamus Ungari tüdrukuid on väga ilusad, pikad (no, nii 174 cm) ja reeglina saledad. Ja nagu Raivo ütleb, “suurte saiadega”.

*

Festivali kavast selgub, et saarele on mahutatud ühtekokku 54 kultuuriobjekti. Enamus neist muusikalavad, aga leidub ka selliseid atraktsioone, nagu Beach Volley Ball Field, Luminarium, Durex Retro Pop Festival Tent, tv2 Cinema ja muud sedalaadi kohad. Benji hüpped ja ekstreemronimine kuulusid iseenesestmõistetavalt põhiatraktsioonide hulka. Ungari filmikunsti demonstreeriti tv2 Cinema laval – hästi sümpaatse mulje jättis, mis oli ingliskeelsete subtiitritega, ehkki need subtiitrid olid õnnetuseks kuidagi juhuslikud. “The Others” koos Nicole Kidmaniga näidati ära. Sügava mulje (no selles mõttes, et enne seda mulje ei sügelenud) sain Theatre and Dance Tentist. Kui te varem pole näinud umbes 15-20 inimest korraga laulmas, tantsimas, võimlemas ja dialoogi pidamas, siis te ei saa aru. Seda asja (vist) nimetatakse moderntantsuks. Aga ma olen ka aru saanud (kui ekslikult, siis palun…), et see sõna on kummist.

*

Ungaris ja mujal säälkandis müüakse 2liitristes pakkides külma teed. Igasuguseid teesid. Punast, rohelist ja musta. Ehkki festivali ametlik teejuht teatab, et mitteklaastaaras on lubatud kuni kahe liitri lahjemat sorti alkoholi saarele kaasavõtmine, on turvamehed teisel arvamusel. Õige vastus küsimusele, kas teil alkoholi on?, on osutada kaasasolevale 2l teeanumale. Ilmselt nad siis mõtlevadki, et te igal õhtul ca 4 liitrit teed ära kulistate.

Nendele, kes kasutasid läbipaistvat pakendit (mineraalvesi, c-cola ja limonaad), jäi šanss õlut (ja kangematki) juua, mis erinevalt näiteks Soomest on ka täiesti võimalik (selles mõttes, et Soome ekvivalent ei ole defineeritav *õllena*) ja inimlik tegevus (0,5l tops Arany Azokit maksis platsil ~12 kr; poes maksis sama õlu ~7kr… fakk juu Eesti “kontserdikorraldajad” ja “õllemüüjad”). Ungari rahvusjoogina väärib siinkohal tutvustamist boroškola -- 3 osa punast veini, 1 osa Pepsit. ;* ) Uuh! Tehke järgi või jääge koju.

*

Mis ma ülejäänud aja tegin = ? Mainisin alguses sedasinast džässilava - sendero luminoso. Másfél*.

*

Reisi moraal: kui purjuspäi aspiriini võtate, tehke puu külge tsäpp iga tableti kohta. Muidu läheb sassi.

Lgp'ga, ja nii edasi.

=======

PS: http://www.sziget.hu/fesztival_english/

--------------------------------------
* Másfél - … “ülikõva”, nagu siinkandis on kombeks öelda. Ungari kontekstis tähendab see ilmselt… aagrhck-kh-mm: “tavaline kuulsaks saanud normaalne bänd”.