Lo-Fi Artiklid Failid Galerii Viited Hosted Kus on Johnny? Kus on Kim? Paheliste rattaühing Guruhark Info Kontakt Foorum |
M U U S I K A
Nagu kunagises artiklis, mis rääkis loost "Strychnine", sai juba kinnitatud, on laule, mis on väga visa hingega. Ei hävita neid tuli, hallitus, ega "Postimehe" muusikatoimetus. Üks sellistest lugudest on "Surfin' Bird".
Nagu nimestki näha, seondub lugu surf-muusikaga. Surf-muusika räägib minuga lillede ja lindude keeles, ehk ta küll meeldib mulle, kuid surf kui nähtus ja sport on mulle kaunis võõras asi ja minu teadmised sellest piirduvad rohkem "Psycho Beach Party" filmiga. Pealegi elan ma merest tervelt kolme kilomeetri kaugusel, nii et pole imestada, et vaba vett näen ainult kord aastas, kui sedagi. Niipalju kui mina tean, elavad Pirital vaenulikud peaküttide suguharud, kel lestad varvaste vahel ja kes rannahoones kannibalistlikke rituaale harrastavad. Ning ma jään kergesti merehaigeks. Ma võin küll Pirita ohtude suhtes eksida, aga parem püsin sisemaal.
Muidugi, Eestis on vist kah mingid surfijad, aga tõrvikute ja hangudega relvastatud külamehed ajasid nad päris kiiresti minema, kuni nad leidsid lõpuks pelgupaiga Eesti piiril, vist kusagil Ristna poolsaarel. Seal lastakse neil tegutseda, ilmselt lootuses, et nad ehk üle Eestimaa ääre pudenevad ja õnnetu otsa leiavad. Kõigele lisaks on surfajatel tänapäeval komme riietuda imelikesse ja hirmkallitesse liibukatesse. No-no-no-no.
Aga spordist on mul nagunii ükskõik ja ega kitarristidki mänginud oma lugusid otse lainelaual tiritamme kasvatades. Selleks olid ikka eraldi kõrtsid otse rannal. Ja meie loo üks peakangelastest, The Trashmen, oli hoopiski sisemaa ansambel, pärit kusagilt Minnesotast.
Anyways, kõik algas sellest, et The Rivingtons oli eelmise sajandi 50. lõpu/60. alguse ansambel USA-s, kes viljeles doo-wop nimelist stiili. Mis see doo-wop täpselt on, raske öelda. Kindlasti on Valter Ojakääru raamatus "Popmuusikast" selle kohta pikk ja surmigav kirjeldus, otse Leonid Utjussovi ja Pete Seegeri vahel. Üks asi, mis doo-wop'i iseloomustas, oli mitmehäälne laul ja, teiseks, selliste laulusõnade kasutamine, mis mitte kuraditki ei tähendanud. Lihtsalt kombineeriti mingeid silpe ja ümiseti neid.
The Rivingtons oli aus mustade ansambel ja ei teadnud surf-muusikast midagi. 1962. aastal plaadistasid nad loo "Papa-Oo-Mow-Mow" ja mõne aja pärast "The Bird's The Word". Pole üldse pahad lood, kuigi minu jaoks veidi vanamoelised.
1965. aastaks oli surf-muusika päris populaarseks muutunud, Dick Dale, Ventures, Surfaris ja kes nad kõik olid, mulistasid California rannavetes ning tinistasid jõudumööda kitarri. Oli kaht sorti bände, ühed olid puhtad instro-bändid (ja need on minu meelest lahedamad ka), teistel oli mingi laulja ka kampa võetud. Surf-muusika varajase ajaloo kohta räägitakse üldiselt kahte juttu - esimene versioon on hästi romantiline, noorte eneseväljendus ja vägev subkultuur ja puha, ning teine variant räägib sellest, kuidas bändid üksteiselt lugusid varastasid (Dick Dale on klassikaline kannataja) ja produtsendid naiivsetest teismelistest koosnevaid ansambleid lüpsid. Tõde, nagu ikka, on kusagil vahepeal.
Kusagilt Minnesotast jõudis surf-muusikasse ka kollektiiv nimega "Trashmen". Nad olid garaazhi-rocki taustaga ning mängisid muudki, kui puhast surfi. Trashmen'i suurimaks saavutuseks oli lugu "Surfin' Bird". Selle loo valmistasid nad tolle aja kohta tüüpilisel moel - võtsid kaks eelpoolmainitud The Rivingtons'i lugu, panid need kokku, lisasid kõvasti kitarrihelisid, kiirendasid biiti ja laulmise ajaks pigistas laulja nina kinni. Tulemuseks ülikõva garaazh/surf-lugu.
"Surfin' Bird" koosneb kolmest osast. Alguses lauldakse teemal
Järgneb hetkeline paus ja seejärel - siin ongi koht, kus iga bänd saab ohjeldamatult oma isikupära demonstreerida - toob laulja kuuldavale hiigelpika, keerulise, ja pateetilise karje, mis lõpeb siis, kui kõik õhk on lauljast väljunud ja kopsutükid kurku kõdistavad. Ja vastus küsimusele selgub ka: "Surfin' bird".
Siiamaani oli aluseks The Rivingtons'i lugu "The Bird is the Word". Siis käivitub lugu uuesti "pa-pa-pa-pa-pa-pa-pa-pa-...", kuni läheb jälle endise hooga lahti:
Vaat selline muusikapala siis. See oligi The Trashmeni suur hetk. Hiljem ongi bändid kaverdanud justnimelt The Trashmeni versiooni ja arvatavasti paljud kuulajad ei adugi, et tegu on algselt veel vanema looga (ega ma ise ka seda ei teadnud).
The Rivingtons oli päris pahane, et nende lugu niimoodu ära lörtsiti ja tahtsid The Trashmeni algul isegi kohtusse kaevata. Siiski on The Rivingtonsi ja The Trashmeni lood erinevad nagu öö ja päev. The Rivingtons on Valter Ojakääru muusika, The Trahsmeni lugu, mis on täielik "The Devil's music", sobib pigem maitselagedale ja ilmavaateta inimesele.
Hiljem, evides omajagu praktilist mõttelaadi, leidis The Trashmen, et kui üks lugu väärib tegemist, väärib ta ka uuesti tegemist ($$) ning nad salvestasid ka variatsiooni sellel teemal, nimega "Bird Dance Beat" (ja väga hea lugu, muide). Suurema tuntuse saavutas siiski "Surfin' Bird".
Hoolimata loo populaarsusest ei saanud Trashmenist siiski eriti edukat ansamblit. Lisaks, tollele ajale tüüpiliselt, korjas suurema võidu hoopis üks teine ansambel. Nimelt The Beach Boys plaadistas täpselt sama loo, täpselt Trashmeni versioonis ja isegi laulja ninahääl oli täpselt samasugune. Ma ise kuulsin Surfin' Bird'i esimest korda millalgi 80.-aastate lõpus, Soome telekast, McDonalds'i reklaami taustaks ja ma olen päris kindel, et see oli just nimelt The Beach Boys'i versioon. Kuna McDonald's = kehastunud kurjus (ma tean, just reede öösel käisin seal söömas), siis on see veel üks põhjus, miks The Beach Boys'i vihata.
Sedasi. Mis edasi?
Ei saa mitte rääkida Surfin' Birdist ja jätta märkimata The Crampsi ja Ramonesi saavutused selles valdkonnas.
The Crampsi live-versioon, mis ma kuulnud olen, on üle kuue minuti pikkune ja loo vahepeal on kaheminutine paus, mille jooksul kõik tegevus peatub, Lux ähib ja ohib ja üritab endast "Pa-pa-pa-d" välja pressida. Lõpuks see õnnestub ka. Lisaks on The Cramps plaadistanud loo "Mama Oo Pow Wow", mis küll algsest Trashmeni inspiratsioonist juba väga kaugel on.
Mis The Ramones'i puutub, siis nagu terasemad juba arvasid - ja juhmimad ka, ega see mingi tuumafüüsika pole - The Ramones mängib Surfin' Birdi ilgelt kiiresti, nagu neil ikka tavaks. Paraku muutub lugu selle tõttu natuke lamedamaks ka, aga on siiski väga hea kuulata. Algselt ilmus see lugu vist plaadil "Rocket to Russia" ja üks versioon on 1978. (või 1979) live-albumil "It's Alive" ning võimalik, et see pole ka kõik.
Aga Surfin' Birdi mängijaid on veel palju-palju.
The Queers, suhteliselt suvaline punkbänd, kellel siiski mõned head lood ka, mängib Surfin' Bird'i paraku kaunis vaimuvaeselt, andes sellele tüütu kolledzh-tüüpi punkkõla. The Yum Yums teeb ka üsna tagasihoidliku kaveri loost "Bird Dance Beat", mis siiski veidi elurõõmsamalt kõlab.
The Untamed Youth on bänd, kes ilmsesti The Trashmeni pärandist ohtralt indu ja vaimuvalgust leidnud on. Kohati on päris raske vahet teha, kumb on kumb. Kahjuks ma ei tea, kas nad "Surfin' Bird'i" mänginud on, küll aga "Bird Dance Beat"'i, mille nad esitavad oma iidolitele truuiks jäädes, täpselt The Trashmen'i kopeerides (lugu on tegelikult salvestatud The Trashmeni tribuut-albumi tarvis). Pole paha, aga nende omad lood, olgugi et Trashmeni-põhised, on justkui huvitavamad.
Supersnazz, Jaapani tütarlastest koosnev rock'n'roll/punk ansambel, on oma võimeid ja pillioskust hinnanud ja ilmselt leidnud need tagasihoidlikud olevat. Sestap kaverdavad nad oma loos "Papa Oom Mow Mow" ainult The Surfin' Bird'i viimast kolmandikku - see-eest hästi valjult - ja korrutavad lõpmatuseni papa oom mow mow-d. Aga kõik mis Supersnazz teeb, kukub neil hästi välja, nii et ikkagi, kõik on hea.
Sodom on miskine death-metal bänd, või mis selle stiili nimi ongi ja kui kellelgi on soovi - ei tea küll, miks - kuulata, kuidas "Surfin' Bird" death-metal-aranzheeringus kõlab, siis Sodom aitab. Väga imelikult kõlab.
Ja enne ei saa lõpetada, kui avaldada tunnustust ansamblile Eppu Normaali, kelle variant "Surfin' Bird"'ist kannab nime "Lainelautaileva Lehmänmaha Rock'n'Roll". Lugu on tegel't pigem Ramones'i kui Trashmen'i kõlaga, ja vahepeal lauldakse ooh-ooh-ooh, peenikese häälega nagu The Beach Boys'il tavaks oli. Lõpptulemus on igal juhul väga hea. Ühtlasi on Eppu Normaali leidnud, et "Surfin' Bird"i sõnad ei olnud veel piisavalt segased ja asendanud need omaloominguga. Ma ei hakka praegu oma soome keele oskust ja teie kannatust proovile panema ja märgin lihtsalt, et lugu räägib sellest, et iga tüüp teab, et kui lehmal vats koriseb, siis lehm on surnud, jee jee jee. Oluline ohutusinformatsioon, või mis.
Sewercide Lo-Fi, 2002
|
|
Surfin' Bird, The Crampsi esiksingel 1978. aastal, on vaat et parim nende esitatud kaverlugu üldse. Kui Jumal lõi maa ja taeva, siis korjas ta kokku kõik lindudest järgi jäänud kisa, andis selle Lux Interior'ile ja ütles: "Saagu saagu sajatan. Sellest mehest tuleb kõige kõvem kisakõri maailmas." Lux Interiori "Surfin' Bird"-karjatus on kogu rokenrolli parim hetk. The Cramps on lisaks leidnud, et ei tasu kitarri vaka all hoida ning feedback on vali, väga vali ja loo lõpus tuleb selline saagimine, et nõrgemanärvilised toast välja tormavad, sokid kõrva topivad ja soojast, turvalisest kohast mõelda püüavad.
