Autod, inimesed ja viimane suits
Autor: KO, 2007

Viimasel ajal on mul mingi nostalgia tekkinud. Kusjuures see pole retro-ihalus vaid selline vabadusetunne, mis õhkab vastu mõnedest filmidest, näiteks. Vaatluse alla tulevad mõned sellised Ameerika filmid, kus on palju juttu, aga igav ei hakka.

Walter Benjamin märgib oma 1936. aastal ilmunud raamatus "Kunstiteos mehhaanilise reprodutseerimise ajastul", et autentsuse mõiste eeltingimuseks on originaali olemasolu. Reprodutseerimisel nihkub teos teise konteksti, säilitades vaid viite algsele, võime seda kuvada. Originaali aura läheb kaduma. "Auraks" nimetab Benjamin reprodutseerimisega katkevat algupärasust ehks originaalsust. Olgu öeldud, et Benjamin pidas reprodutseerimisega kaasnevat kontekstist väljarebimise efekti revolutsiooniliseks, kuna see laseb lõhkuda tavapärasuse, andes seega võimsa tõuke loomingulistele uuendustele.

Mida ma siin selle Benjamini "aura" jutuga mõtlen, on hoopis teine asi. Nimelt, kõige reprodutseerimise ajastul on saanud eriti tagaotsitavaks isikupärane stiil või üldse inimene, kes midagi ütleb. Näiteks, võtame kirjandusklassika (taas-ja-taas-)ekraniseerimise. Hollywood on meile õpetanud - põhimõtteliselt igat stoorit annab taas toota. Aga kunst ei seisne niivõrd stooris kui selle jutustamises. Jutustaja on oluline.

Elektroonilise taastootmise ajastul tundub, et kõikjaleulatuv elektrooniline võrk oma informatsioonilise vereringega elab oma elu ja on varunud inimesele võimaluse arvutivõrguga kokku kasvada nagu tüdrukud Jaapani animefilmis - "Ghost In The Shell", "Serial Experiments Lain".. Inimese eristamiseks infomürast on vaja tõmmata spets otsingumootor või filter, kusjuures töötav maksab päris palju. Kui palju, see pole väga tähtis siin praegu.. Pescador? Vist kaldusin pisut teemast kõrvale.

Vaene laps.

Igatahes on vana hea autorikino hoopis rohkem väärt kui lihtsalt retro. Ma veiniga ei võrdle, aga tõsi ta on - ega hea film ajaga halvemaks lähe, ikka paremaks. Ehk midagi taolist mõtles ka Ragnar Tornquist "Longest Journey's", kus draakon Cortez valis kohtumiseks peategelasega ammu mahajäetud kino, kus jooksid vanad filmid.

2007. aastal Ameerika filmist rääkides ei saa mööda Tarantinost ja tema gearhead-revaivalist. GrindHouse: "Death Proof" peategelane on kaskadöör Mike. Ja tema viimane, saatuslik "ohver" Zoe "The Cat" Bell on ka päriselt kaskadöör. "Vanishing Point", "Dirty Mary Crazy Larry" jt "vana kooli" autoga kihutamise filmid erinevad tänapäeva road-actionist mitme asja poolest. Lisaks ilmsetele erinevustele automargi, riietumisstiili ja tempo osas jms, on üks oluline erinevus see, et vanasti ei tehtud enamust trikke mitte arvutiga. Praktiliselt iga hullema motoriseeritud eriefekti taga oli luust ja lihast kaskadöör. Okei, selles filmis oli parasjagu juttu, mitte palju. Mis ei vii meid veel otseselt teema juurde.

Muskliautod on khuulid, aga nad on autod. Ma millegipärast ei oska taga igatseda aega, kui bensiin oli odav ja "kurvid sirged". Kiire auto või tsikkel ja lõpmatusse kulgev tee - teadagi sümboliseerib see vabadust, aga sellega on mul väike probleem. Haiseb kuidagi. Maavallas valitsev autokultus ja Harleydega linna mööda paarutavad rahajõmmid väljendavad tegelikult ju mitte üldse vabadust vaid kujutlusvõime puudust. Kui mul oleks võimalik Eesti filmile dogma kehtestada, siis autode kujutamise keelaks küll ära. Lubaks ainult, köh, kultusfilmides.

Hoopis teine lugu on näiteks suitsetamisega, millest räägib 1995. aasta film "Blue In The Face" (rezh Paul Auster, Wayne Wang). Suhteliselt stoorivaba lugu keerleb ümber tubakapoe, mida külastab rida värvikaid tüüpe. Nad räägivad maast (rohkem küll linnast) ja ilmast (tegelt ilmast otseselt vähem, küll aga igasugu muudest asjadest). Ja selles film lühidalt öeldes seisnebki. BIF valmis suurema ja tõsisema mängufilmi "Smoke" kõrvalproduktina. Sisaldab hulgaliselt vaimukat dialoogi, mis mõjub ehedalt nagu käsikirja polekski - tegelikult muidugi oli, aga tekst on ikka tublisti üle keskmise.. improvisatsiooniline.

"Blue In The Face" astub sama rada Jim Jarmuschi läbi aastakümnete kulgenud filmiprojektiga "Kohv ja sigaretid" , mis sai vist valmis 2003. Igatahes jõudis see kinno millalgi siis. Lähedased on nii teema, meetod kui õhustik. Olen kuulnud BIF kohta kommentaare stiilis, et mõttetu on New Yorki ülistada ja vaata milline ennast täis konn see ja see on. Tahaks märkida elutargalt, arnordrüütellikult, et sedalaadi kommentaarid ei käi tegelikult üldse selle filmi, vaid mingite eelarvamuste kohta, mis on tekkinud võib-olla hoopis mingeid teisi filme või seriaale vaadates. Te New Yorki vihkajad. Aga see selleks. "Coffee And Cigarettes".

Blue In The Face: Siin on episood, kus Jarmusch - kes mängib iseennast - räägib suitsupoe müüjat kehastavale Harvey Keitelile loo oma viimasest suitsust, mida ta parasjagu tõmbab (seal on koht, kus nad räägivad suitsetamisest filmikunstis jne). Muu hulgas avaldab Jarmusch imestust selle üle, miks natsid filmides sigaretti tõmmates hoiavad seda kuidagi eriti imelikult näppude vahel. Ja umbes selleni ma tahtsingi oma jutuga jõuda.

Mida ma taga ajan, on inimesepilt filmis. See on siis see teema. Filmitööstus annab väga vastumeelselt sõna päris inimestele. Aga mitte ainult "ühesuunaline" filmitööstus - interaktiivne meedia genereerib samamoodi üheplaanilisi stampe. (Selles suhtes on õpikunäiteks iluetalonid, mida tabloidmeedia levitab ja mille alusel tattninad ennast reitida lasevad). See üheplaanilisus seisneb ootuspäraste reaktsioonide, käitumismudelite, inimtüüpide ja olukordade pidevas taastootmises, mis tekitab mulje, et inimsuhted toimivadki etteantud tüüpilistes raamides. Väljaspool seda normaalsust saab olla ainult ebanormaalsus, s.o midagi, mida ei peaks olemas olema. Seega tuleks nagu hoiduda kõigest, mis irdub etteantud kaanonitest. Selline hoidumine pole aga tegelikult midagi muud kui puhas nõmedus.

Nii igavalt arutledes oleme jõudnud järgmise klipi juurde, kus Woodie Allen igavleb pruudiga kinosabas. Oletame, et see tüüp elaks meie tänaval ja ta poleks mingi kuulus näitleja vaid tavaline, ütleme teoloog või kingsepp. Ei tea mis ta'st arvataks. Tõenäoliselt läheks käiku näiteks selliseid omadussõnad nagu "närvihaige" ja "hull". Rääkimata sellest, et juut. Ja autot kardab juhtida. Pah. Annie Hall.

Huvitav, kes on Larry Lafferi prototüüp?

Ja veel üks mässaja. Night On Earth: Los Angeles. Noore naistaksojuht saab "elu pakkumise" - saada üleöö filmistaariks - ja keeldub sellest. Ilmselt muidu tunduks see ebatõenäoline, aga Wynona "Wino forever" Ryder kannab rolli ehedalt välja. Lihtsalt selline tüüp ja selline ellusuhtumine. Auto on romu ja käed õlised, aga ta ei arva, et hea on seal kus teda ei ole. Pakkumine, mida elus tehakse ainult üks kord - elus tuleb kõike proovida - võimalusi ei tohi jätta kasutamata - teate küll, see on karm käsurida. Aga noh, see tegelane on ilmselt sündinud piisavalt pikkade keskmiste sõrmedega. Mis on lahe.

***

Jim Jarmuschit sai juba mainitud - mainimata ei saa jätta ka "Broken Flowers'i" helitaustal leiduvat Etioopia jazzi: Mulatu Astatke. Kes plaadi peal tahab, siis palun väga, selline see plaat on.

Trivia: Ethiopiques on vist ingilse keeles Ethiopians. Mille nimeline on üks suu-kõrvuni-kiskuv ska-orkester 60-ndate Jamaicalt: "Train To Skaville". Kui ma Mulatu Astatke plaadi ostsin, siis arvasingi algul, et Ethiopiques on Mulatu Astatke saatebänd ja tegemist on sama bändiga mis The Ethiopians. Järele mõeldes nii see siiski pole, et Mulatu Astatke mängis 60-ndate algul Jamaical ska'd ja siirdus sealt Etioopiasse, kus pani aluse "ethio-jazzile". Tegelikult pole "Ethiopiques" üldse mitte bändi, vaid Etioopia jazzikogumike sarja nimi. The Ethiopians tegutses Jamaical 60-ndate II poolel/ 70-ndate algul - enam-vähem samal ajal kui Mulatu Astatke mängis sisse oma parimad ethio-jazzi palad, mis kõlavad ka Jarmuschi filmis.

Sewercide Lo-Fi, 2007