1965. aastal käis ansambel The Sonics vups korra stuudios ja paari päevaga oligi nende debüütalbum valminud. Sonics oli garaazhibänd Washingtoni osariigist ja üks esimesi artiste, kes leidis, et rock'n'rolli pole vaja ilmtingimata ilusasti mängida. Neile meeldis hoopis kriipiv feedback, kriiskav laul ja vali müra - tänapäeva mõttes ei midagi erilist, kuid hei, see oli aeg, mil enamuse inimeste jaoks Biitlid oli kõva sõna ja Ivo Linnal polnud veel vineerist kitarrgi välja saetud. The Sonics, koostöös teiste Seattle'i bandedega, nagu The Kingsmen ja The Wailers (kes, muuhulgas, kahe peale tegid kuulsaks "Louie, Louie", seda lugu mängis ka The Sonics) rajasid oma amatöörliku, kuid usina pillipiinamisega selle rock'n'rolli, mida me kalliks peame. The Sonicsi soundi täpsemast kirjeldamisest on vist vähe abi, sest ilma ise kuulmata on raske aduda, et juba sel ajal oli võimalik niivõrd räiget muusikat teha.

The Sonicsist jäi maha kolm albumit ning mõningane kohalik kuulsus, misjärel nad kiirelt unustati, kuigi nende mõju rock'n'rollile jäi püsima - Iggy Popist Sub Popini. Kuigi The Sonics - nagu sellised bändid tavaliselt - oli usin coverlugude mängija, oli tal ikka oma repertuaar ka. Üks nendest lugudest on "Strychnine".

Ja nagu ikka, kipuvad laulud bändidest kauem elama ning võtavad aina uusi ja hirmuäratavamaid avaldumisvorme. Niisiis, täna räägime strühniinist ja kuulame seda lugu erinevates esitustes.

"Some folks like water
Some folks like wine
But I like the taste
Of straight strychnine"

Et võimaldada Teil teha teadlikke tarbimisotsustusi ning minna plaadipoodi õige plaadi järele (mõnes teises riigis, enesestmõista), on lugusid hinnatud traditsioonilisel 10 palli-skaalal.

The Fuzztones - Strychnine

Relvastus: Rudi Protrudi lehvivad lokid.

The Fuzztones, 80-te garaazhikangelased, on võtnud vaevaks loo noodid kõik ükshaaval üle vaadata ja ilmselt on enne stuudiosseminekut veidi treenitud ka. Tulemuseks on originaalist märgatavalt puhtama saundiga lugu ja Rudi Potrudi mitte ei karju, vaid ümiseb, muidugi eeldusel, et ümisemine on võimalik väga valjult ja kõlava häälega. Terve loo vältel undav elektriorel on ka abiks. Kõik see kukub välja väga tüünelt.

Hinne: 312 palli 10-st võimalikust

The Fall - Strychnine

Relvastus: Mark E Smithi strühniinine naeratus.

The Fall on alati peljanud vanamoeline olla ja seetõttu on sissejuhatuses kasutatud ohtralt kriuksuvate süntesaatorite abi. Ei ole just väga lahe, aga noh, Mark E Smith, suur poiss, ise teab, mis teeb.

"Strychnine" the Fall'i esituses kõlab täpselt nagu Fall, see tähendab väga hästi. Kui Sonicsi originaal oli rohkem vabalt voolav kära, siis Falli variant on palju raiuvam ja kaasahüpatavam. Mark E Smithi oigav lauluhääl tuleb asjale vaid kasuks.

Hinne: 417 palli 10-st võimalikust

Thee Headcoatees - Strychnine

Relvastus: terve pinu naislauljaid ja kari pillimehi.

Siin on bänd, kelle meelest Sonicsi versioon kõlas veel liiga vaikselt. Thee Headcoateesi lauljad röögivad sõnu täiest kõrist, nii et nende kopsud ja minu kõrvad verd jooksma hakkavad. Sellele lisandub Billy Childishi orkestreeritud kitarrisaade. See on tapvalt vali. Woah! Just see, mida vaja.

Hinne: 626 palli 10-st võimalikust

The Cramps - Strychnine

Relvastus: Lux Interior ja Poison Ivy - hoidke alt.

The Cramps on ikka ja alati kitarribänd, ilma mingite trikkideta. Eriauhinna saab bänd kõige monotoonsema ja kaasakiskuvama biidi eest (need kaks asja ei välista üksteist, muide). Muidu, ausalt öeldes, pole see just Crampsi väljapaistvaim cover-lugu.

Hinne: 127 palli 10-st võimalikust

The Surf Trio - Strychnine

Relvastus: Häälest ära laulja.

Rootsi muidu nii punk-rikkast mullast on pungunud väga keskpärane ansambel, mis oma nimest hoolimata mängib üsna mannetut punk-rocki. Ka sellest coverist on saanud midagi kaunis igavat ja tasalülitatut. Üks viga on ka see, et nende lauljal puudub õige lauluhääl.

Hinne: 6 palli 10-st võimalikust.

Frau Doktor - Strychnine

Relvastus: pasun.

Frau Doktor on tüüpiline ska/humppa-ansambel. Laulja on ka neil vilets, aga muidu on nad üllatavalt originaalilähedase versiooni teinud (kiire humppa-biit välja arvatud). Nimelt kasutavad nii klaverit kui saksofoni, nagu The Sonics'ki omal ajal. Lisaks saavad nad kiiruse eriauhinna, kuna nad mängivad loo ära vaid 1 minuti 51 sekundiga, see on 10 sekundit kiiremini kui The Sonics! Vaid üks probleem - sellest esitusest on lärm ära kadunud.

Hinne: 7 palli 10-st võimalikust.

The Sonics - Strychnine

Relvastus: "Three chords, two tracks, and one hell of a band"

Originaal on nagu ikka, kõige parem. Kaks minutit kestvasse loosse on suudetud mahutada kõik - Gerry Roslie karjed, rammus trummikõla, ragisev kitarr, madalalt törtsuv saksofon ja kaootiliselt klimberdav klaver. Kitarrisoolod on need kohad, kus see kõik kokku saab, täiusliku müraseina tekitab ja muusikamasinad läbi kõrvetab. Hell yeah!

"If you listen to what I say
You'll try strychnine some day
Make you jump, it'll make you shout
It'll even knock you out"