1.PÄEV
15.juuni, 2005, õhtu 20.00-paiku Tallinna aja järgi
Päevakangelane

Kui Nässiga taksost välja astusime, olid teised juba kohale jõudnud. Nad said Mirja auto peale. Margus seisis lennujaama peasissepääsu kõrval ja tegi suitsu. Kuigi ma polnud teda ammu näinud, tundsin ta selja tagant ära - ta kandis reisimise ja sooja ilmaga mittesobivad sõjaväesaapaid ning musti teksaseid, õhukesed heledad juuksed ulatumas poolde selga pruuni nahkpintsaku peale. Kuidagi ootamatult tundsin, et ta ei sobi ülejäänud seltskonnaga kokku.

Voss, Liiviste, Evelyn, Mirja ja uus tüdruk Katrina istusid vestibüülis suht vaikselt laua taga, Mirja oli pisut õnnetu ilmega. Liiviste oli jõudnud juba omale 40-kroonise õlle tellida. Sama tegi Näss. Ja ka Margus kraamis oma ainsast reisikotist pooleteist-liitrise pooltühja Saku Rocki välja ja avaldas soovi seltskonnaga tuttavaks saada. Sain aru, et ta on juba pisut purjakil. Tunnen ennast peaaegu alati ebamugavalt, kui ma pean kedagi kellegile tutvustama ja seekord täiendas ebamugavustunnet esimene kahtluseuss - kas ma pole mitte teinud Marguse kaasakutsumisega väikese valearvestuse... Olin varem mõelnud peamiselt ta saksa keele oskusele ja juhilubade olemasolule ning vähemal määral tema flegmaatilisele loomule, mis mõningatest radikaalsetest vaadetest hoolimata tegi temast lepilku ja mõjutatava tüübi. Peaaegu üldse polnud ma mõelnud sellele, kuidas tema metal-mehe imago ja elustiil kombinatsioonis tagasihoidliku väljenduslaadiga võiksid sobida meie bändi sotsiaalsesse kliimasse - saksa keele oskus, valmisolek mikrobussi juhtida ja kaasatulekuks vajalik vaba aeg tundusid seni olevat piisavad argumendid. Kellelgi teisel polnud saksa keele oskajat välja pakkuda, et oleks muid variante ja Marguse sobivust olnud võimalik kaaluda.

Enne, kui ma oma mõttega lõpule jõudsin, oli tuvumine alanud juba ilma minu abitagi, kuigi ilma osapoolte vaheliste eriliste sümpaatia-avalduste ja entusiasmita. Võimalik, et Margus oligi seepärast üksjagu õlle sisse võtnud, et oma loomupärasest tagasihoidlikkusest üle saada ja paremini seltskonda sisse elada. Paraku keeras ta vindi pisut üle, nagu hiljem selgus.

Passisime veel veits aega ja läksime chek-inni või kuidas seda ja ka teisi formaalsusi eesti keeles kutsutakse - igatahes kulgesid need väga libedalt ja kiiresti (bassi ja kidrakohvrite pealt ei pidanud midagi juurde maksma) ning peagi istusime juba lennukis. Voss lasti millegipärast varem pardale ja ma ei näinudki, kuhu ta istus. Mina ronisin salongi lõppu, kus oli viimane vaba vahe ja Margus maandus minu kõrvale. Hilem istusin akna alla, et oleks rohkem ruumi jalgu sirutada - ridade vahed olid üsna väikesed. Lennu alustamine venis, sõitjatele tutvustati igasugu päästevahendeid ning Margus muutus kärsituks ja nõudis valjuhäälselt lennu alustamist, saades inimeste etteheitvate pilkude osaliseks. Kuna õhkutõusmine ikka veel venis, siis Margus võttis oma turvavöö demonstratiivselt lahti, mille peale tuli seletamist nii stjuuadi kui Nässiga, kes oli Marguse vastas Evelyniga ühes reas. Liiviste ja Katrina istusid nende ees. Pärast aeglast edaspidi ja ka tagurpidisõitu sai lennuk siiski tuurid üles ning lühikese kiirenduse järel rebis ennast maast lahti, kusjuures lennukiaknast vaadatuna tundus kiirus selleks üllatavalt madal. Seest võttis siiski õõnsaks ja kõrvad läksid lukku, aga hullemaid merehaiguse tunnuseid ei ilmnenud..

Algul vahtisin aknast välja, pärast polnud enam midagi vaadata - ühtlane sininaksavalge mass. Margust huvitas kangesti, kas ikka midagi süüa ja juua pakutakse. Vahepeal võttis kotist oma pooliku Rock-õlle pudeli, aga ei söandanud korki maha keerata, sest oli teada, et oma alko tarbimine on keelatud. Saabus juba närvi minev stjuuardess ja küsis, kas Margus jõi sealt ning oli valmis trahvi tegema. Õnneks tuldigi juba teiselt poolt jooke ja muud nänni sõitjatele määrima - 0,3-ne Kronenbourgi õlu maksis 4 eurot ehk umbes 63 kooni. Arutasime, et ikka päris kallis. Mõne aja pärast arvas Margus, et ta ikka võtab ühe. Ja varsti tellis ka teise. Näss teisepool võttis ka ühe. Vahepeal käis Margus kusel ja tagasi tulles ajas kohad sassi ja pidi eesistuvale saksa piigale peaaegu sülle istuma, siis vabandas ja tellis uue õlle. Neljas (kui mu lugemine vahepeal sassi ei läinud) pudenes kohe pärast ostmist vahekäigu põrandale vaiba peale ja mitte eriti rõõmsate nägudega stjuuardid ja stjuadessid käisid vaipa puhastamas. Proovisin toimuvast mitte end häirida lasta ja üritasin tukastada, aga muidugi ei tulnud sellest midagi välja. Seevastu Näss tukkus nigu miska, nagu see tal igal kellaajal õnnestub, kui on ainult tahtmist. Margus paitas magaval Nässil 2 korda pead, ajas ta sellega üles ja ütles, et ärgu ta kurvastagu, kohe jõuame kohale. Näss ütles ainult "mühühh" ja magas edasi.

Hilisõhtune Berliin võttis meid vastu sooja ja niiske õhuga.Vooderdatud jopega oli palav, aga kotti see ei mahtunud. Olin kaasa võtnud suht väikse seljakoti ja kõige vajalikumana tundunud asjad. Lennukist maha astudes ja tulede valguses lennujaama poole sammudes oli eriline tunne nagu mingisele ammuoodatud seikluslikule ettevõtmisele vastu minnes. Ma polnud varem läänepool Leedut käinud; 2 korda Helsingis ei näita just erilisi reisikogemusi... Lennujaamas sees kulges passikontroll jällegi libedalt ja läksime oma pagasile järele. Rahvas kogunes tihedalt eskalaatori äärde. Liiviste jõllitas oma seljakotti hulk aega, lasi selle peaaegu edast mööda sõita, siis kummardus aeglaselt nagu öökull hiirt jahtides ja rabas koti eskalaatorilindilt sedavõrd äkilise liigutusega, et kõrval seisnud ambaal sakslane ehmatas ja jäi lolli näoga vahtima, kuidas Liiviste rahulolevana sandaale lohistades suundus oma seljakoti nagu sõjasaagiga seina äärde istuma.

Naljatuju polnud kauaks, sest varsti selgus, et keegi polnud uurinud, millise ühistranspordi peale me minema peame. Ma panin enne kodust väljatulekut kirja kõik muu info, mis teada oli ja mida pidi järgmistel päevadel vaja minema, aga seda ei jõudnud enam netist üle vaadata - mõtlesin, et teised niipalju ikka vaatavad. Sittagi, passisid Nässi juures telekat enne tulema hakkamist. Uurisime busside ja S-bahnide plaane, aga targemaks ei saanud. Voss sai jutule ühe äärmiselt vastutuleliku saksa härrasmehega, kes tegi kõigepealt endale asja selgeks ja proovis seda siis ka meile seletada. Tema vastutulelikkus oli aga pöörvõrdelises seoses inglise keele oskusega ja ta jutt muutus sujuvalt saksakeelseks. Ärgitasin Margust, et tule nüüd siia ja tõlgi ära, aga Marguse vahepealne bravuur oli kadunud ja ta noogutas sakslase jutu peale ainult pead. Igatahes viis vastutulelik härra meid ühe bussi peale, seletas midagi bussijuhile ja ma vaatasin, et ta maksab meie sõidu veel kinni ka. Seda siiski ei juhtunud, kobisime tühja bussi ja sõitsime sellega päris kaua.Teeääres oli tüüpiline äärelinna maastik, suhteliselt kitsad teed, paari-kolme kaupa asetsevad paneelmajad (palju ilusamad kui Tallinnas Lasnamäel) ja autoteenindused, aga mitte midagi röögatult suurt, mis annaks aimu suurlinnast. Mingi 20 minuti pärast ronisime maha, sama tegi ka bussijuht, kes proovis meile selgeks teha kuhu me minema peame. Siis soovis meile head teed ja ta tegi seda kõike täiesti rahuloleva ilmega, mitte nagu mingit tülikat lisakohustust, millega kiirelt ühele poole saada....hämmastav külalislahkus....

S-bahni peale oli umbes 200 m astuda ja Voss oli oma kahe raske kotiga päris hädas. Metrootreppi mööda üles rühkides nägime meest, kes pesi käsitsi kaltsuga trepiastmeid. Vahepeal loputas lappi pisikeses kausis. Jäi mulje, nagu ta peseks oma kodu akent, mitte suurt avalikku treppi... Muidu oli kõik suhteliselt inimtühi. Enne tunnelit oli katusega rattaparkla, iga jalgratas väikse trosslukuga oma posti küljes kinni. Mõtlesin, et siin vist eriti rattaid ei varastata, kuna inimesed julgevad oma ratta niimoodi jätta. Kell võis mingi 23.30 olla ehk siis pool üks eesti aja järgi. Kergelt müstiline tunne jätkus, kaugusest metroorongi teed ääristava puudealle tagant kostis öise linna hääli. Läksime S-bahn nr 9 peale. Rongis ikka inimesi oli, isegi 1 araablase-moodi mees. Margus teatas, et talle ei meeldi mustad mehed ja kopredas kellelegi otsa, kuigi S-bahn sõitis sujuvamalt kui Tallinna troll.

Umbes 10-15 minuti pärast väljusime Warschauer Str-nimelises jaamas. Seal oli ajaleheputka kus müüdi ka igast muud nänni, ning muuhulgas umbes 7-t erinevat marki õlut pluss veel teist samapalju veine ja kangemaid jooke. Tüdrukud ostsid mingit limonaadi, Liiviste ja Näss ostsid kumbki ühe õlle, Margus lõi 5-eurose letti, et andke, kui palju selle eest saab. Türklase välimusega müüjal polnud parajasti tagasi anda ja Margusele anti 5 pudelit tumedat õlut, tegelt oli ühe hind vist mingi 1,25. Hakkasime astuma ja jõudsime suuremale tänavale, mis osutus suureks sillaks üle raudteede. Siin liikus juba rohkem inimesi. Ei mäleta, kas olin see mina või hoopis Margus, kes ütles, et näed, isegi neegreid liigub siin. Igatahes sellele järgnes manitsus Vossi poolt, et enam pole vaja selliseid asju kommenteerida. Läksime üle tee ja avastasime, et kõnnitee on must ja jälgrattatee punast värvi ning sellel ei kõnnita, sest see segab jalgrattaureid. Ei tea, kas oli see soovist vastupidist tõestada või protestivaimust, igatahes hakkas Margus kõikudes sammuma just rattateel ja jäi kohe ühele rattale ette. Nüüd kostis juba Nässi päris etteheitev hääl, et palun ära enam niimoodi tee.

Pärast väikest ekslemist jõudsime Helsingforser Strassele, kus pidi asuma meie hostel. Ühel pool tänavat olid meeldiva arhitektuurilise lahendusega 5-kordsed majad ja teisel pool betoonsein, mida katsid roheliste rippuvate puhmastega ronitaimed, muutes elutu betooni nagu mingiks rippaiaks. Seina taga võis olla 10 või enam paari raudteerööpaid (olin kodus hosteli kodulehelt näinud fotot, mis oli kõrgelt võetud), aga tänaval kõndides polnud seda kõike õnneks näha ja Helsingforseri tänav tundus täiesti koduse ja ilusana ning võiks isegi öelda eksootilisena.

Hostel Sunflower asus tänavanurgal ja selle ümmargune valgustatud silt jättis mulje, nagu tegemist oleks stripibaari või lõbumajaga. Astusime nurga sees olevast uksest sisse ja sattusime baari, mille laudade ääres istusid mitmesugused seltskonnad. Baarmen, kelle välimus oli kummaline segu hipist, punkarist ja prillidega soliidses eas sakslasest, täitis ka valvelaua-töötaja kohuseid. Ta suhtles ka inglise keeles ja 1 tuba sai Vossi ja teine Nässi kui keeleoskajate nimele. Tagatisraha eest anti meile puhad voodipesud ning läbi toa, kus asusid pesumasinad, internetipunkt ja mänguautomaadid ning läbi koridori ja vaheõue jõudsime hoone teise 5-korruselisse tiiba, milles asusid meie toad. Läksime trepist üles, Voss, Margus ja Evelyn jäid pidama kolmanda korruse ukse taha, ülejäänud marssisid kõik edasi neljandale. Toad osutusid tegelikult kaheks 1-toaliseks korteriks, mõlemas köök, wc/vannituba ja magamistuba 3-4 voodi ja ühe lisamadratsiga. Varsti tuli Evelyn alt üles, kuna avastas ühtäkki, et talle sobiks ülemise korruse seltskond märksa paremini ja mina kolisin alla, et üleval liiga kitsaks ei läheks ja kõik voodites magada saaksid.

Kuna osadel oli kõht tühi ja mõned tahtsid lihtsalt enne magamaminekut pisut ringi vaadata, siis läksime välja. Margus kadus alla baari ja võttis siis meie toa võtme oma kätte. Jalutasime mööda tuldud teed tagasi Warschauer Strasse ja rongijaama juurde viiva silla nurgani, seal oli järelhaagis või putka, kus müüdi suupisteid ja jooke. Enam-vähem kõik peale minu võtsid midagi söödavat - võileibadeks neid ei saanud nimetada, pigem võisaiadeks ja pirukateks. Kuuldavasti maitsesid pisut keemiliselt. Õlu oli kallim kui ennist rongijaamas ja ronisime treppidest alla. Seal võtsin juba tuttavast putkast ka ühe Sternburg Expordi nimelise õlle, mis polnud küll soe, aga oli täitsa joodav. Tuju hakkas tõusma - korralik peavari leitud, kõht täis ja ilm soe. Kell võis olla ühe paiku öösel ja jaam ning tänavad olid peaaegu inimtühjad. Vaatasin perroonide vahel asuvat jaamakorraldaja majakest ja süda läks soojaks - tundus, nagu ma oleksin sellist pilti varem mõnes laisalt kulgevas välismaa filmis näinud. Ovaalse põhiplaaniga majakese või õigemini toakese uks oli lahti ja võis näha, kuidas keskealised ametnikud sirutasid tugitoolides jalgu ja valmistusid teed jooma, nagu nad poleks mitte kesklinnas tööpostil, vaid oma suvemaja trepil. Ei mingit mahajäetuse-tunnet, mitte jälgegi hirmust kuritegevuse ees - siin näis kõik kulgevalt pingevabalt ja mõnusalt oleskledes. Linnaosa elas oma sumedat ööelu, kusagil kaugel sõitis rong, kusagilt kostis autokummide sahin asfaldil ja siis jäi jälle kõik suhteliselt vaikseks, ainult soe tuuleõhk paitas juukseid....

Tagasiteel hakksaime arutama järgmise päeva peasündmust ehk intervjuud RBB radiomultikultis. Algselt oli raadiojaamaga kokku lepitud, et Margus tõlgib meie jutu otseetris saksa keelde ja saatejuhi küsimused tagasi eesti keelde aga Näss arvas, et küllap nad seal ka inglise keelest aru saavad. Sellele oli ka raske vastu vaielda, sest mu eelnev kirjavahetus music magazine "Meridian 13" saatejuhiga oli ingise keeles; samuti võis üsna julgelt ennustada, et Margusest pärast sellist õllekogust hommikul vara tõlkijat ei ole. Raadio ise soovitas, et võtke takso, siis leiate selle koha lihtsamalt üles ning me maksame nii sinna-kui tagasisõidu kinni. Kuna takso peale mahtus ainult 4, aga kõik 5 kohalviibivat bändiliiget tahtsid kaasa tulla, siis tegime tikkudega loosi, mis näitas, et Voss saab hommikul kauem magada. Vaikselt jalutades ja nalja visates jõudsime hosteli tagasi.

Valvelauas öeldi, et Margus võttis võtme ja läks juba magama. Kui Vossiga oma toa ukse taha jõudsime, siis oli uks lukus. Koputasime ja kolkisime mitu korda, aga ei midagi. See krdi wänker oli ennast täiesti lolliks onaneerinud, ukse seestpoolt lukku keeranud ja magas nii, et teda ei suutnud ükski vägi äratada. Logistasin ukselinki ja prõmmisin jalaga vastu ust, nii et trepikoda kajas. Valvelauast varuvõtit küsima ka ei viitsinud minna - võimalik, et sellest oleks veel mingi jama tulnud. Voss oli juba varem loobunud, ronisin ka teiste juurde üles, heitsin põrandale pikali, panin tühja õllepudeli pea alla ja üritasin magama jääda. Katrina viskas mulle oma magamiskoti, sellega oli küll mugavam, kui palja põranda peal, aga vähkresin sellegipoolest hulk aega, enne kui magama jäin.