Täiesti teemakohaselt oli meie sihtpunkti minek ise väike seiklus/ülesanne, kuna Punane Klooster asus linna serval, seal kus lõppes metrooliin ja oli enamikel turistikaartidel üldse märkimata jäänud.

Punane Klooster - kõlab ju põnevalt - isegi pahaendeliselt - või kuidas? Olgugi, et sõna "Abbaye" on harjumuslikum lugeda mõne kohaliku õlle pudelisildilt, sellel real, kus märgitud pruulimispaik. Mungad Vesipruul, Kaljapruul ja Õllepruul teotsevad.

Punane klooster

Kuna teed ei leia, siis lõikame diagonaalis läbi pargi. Lapsed on õudsast ilmast hoolimata kogunenud jälki, määratlematut - see-eest väga mudast - spordiala harjutama. Porikätshi. Kuid ennäe - mäeküljelt alla, tiigi äärest mööda ja sisenemegi Punasesse Kloostrisse kavalalt tagavärava kaudu.

Abdij van het Ro-Klooster osutub väikeseks majade kompleksiks vaikses pargis, kõverakujulise tiigi ääres, millel ujuvad kaks ehtkeskeuroopalikult rasvasöönud parti (nagu varsti selgub, täiesti endeline märk). Neid ei tohi toita - mitte linnugripi pärast - vaid, kui nende kõhud veel natuke raskemaks muutuksid, vajuksid nad põhja kui tellised. Olemegi kohal - Belgia päritolu koomiksi- ja muidu kunstniku Benoit Sokali isikunäitus "Kümnes kunst". Ilmselt ainuvõimalik koht sellise ürituse jaoks.

*

Kohalikel on ütlemine, et koomiksid, see on üheksas kunst. Kes ei ole just kaunite kunstide ekspert, kindlasti küsib, et millised on siis esimesed kaheksa? Kohalikke olusid arvestades ilmselt õllepruulimise ja -joomisega seotud, arvatavasti. Üsna kidur ja stereotüpiseeriv nali, aga kindlasti juba mõni frankofiilne lugeja pahandas ja vehib just praegu kirjutada:

"Musjöö!! Mina põlgan Teid! Belgia, see on Horta, Rubensi ja Jacques Breli kodumaa. Belgia ongi ise üks kaunis kunst, seda näitab ka tema nimi, mis tuleb sõnadest belle (ehk "ilus") ja gia (ehk "õudsalt"), kokku seega "õudsalt ilus".

Paha lugu küll siis, et minu jaoks on siinne kant vaid ääremärkus Euroopa kaardil ning igavlev aju otsib meelelahutust, mistõttu nürid assotsiatsioonid ("Belgia - õlu - LOL") on kerged tekkima.

Samamoodi, kui öelda "koomiks", mõtleb enamus inimesi "koomiks - disney - öök". Mis ei ole samuti eriti adekvaatne, kuid parata pole midagi. Benoit Sokal, kelle näitusele ma suundusin, ongi koomiksikunstnik, mistõttu minu soov tema näitust külastada kutsus esile vaid kaaskondsete viisaka, kuid kiirelt kustuva ümina. Mis on ka arusaadav, sest just paar päeva tagasi esines Emma Peal, mingi kõva electroclashivärk, nii et igavuse all keegi ei seal linnas kannatama ei pea.

Aga. Mitte koomiks pole praegu oluline. 1999. aastal nimelt astus Benoit Sokal julge sammu ning alustas tööd hoopis arvutimängude kallal, täpsemalt valis ta zhanriks seiklusmängud (loe nendest nt siit), leides, et niimoodi on veel parem lugusid jutustada kui lihtsalt joonistades. Ja "kümnes kunst" tähendabki antud juhul arvuteid ja multimeediat.

Sajandivahetusel võis see isegi hea mõttena tunduda, kuid pärast seda vajus seiklusmängude turg ära ning pärast LucasArtsi ja Sierra Online'i tegevuse lõpetamist on seiklusmängude sektor veidi tühi - kõik vanakooli tegijad on kasumi maksimeerimise püha ürituse nimel mängust välja lülitatud ning sõna "multimeedia" äratab vaid ebameeldivaid mälestusi. Seda enam lugupidamist on mul Benoit Sokali vastu, kes kangekaelselt on oma asja ajanud ning seejuures üldist tunnustust leidnud zhanris, mida vahepeal juba surnuks kiputi nimetama. Sest seiklusmängude turul ebaõnnestumisi endale lubada ei saa - kaotajad kukuvad lihtsalt mängust välja. Vast ainult Ragnar Tornquist ("The Longest Journey") võiks oma haardelt Sokaliga võistelda.

Sokali debüüt "Amerzone" oli keskkonnakaitselise alltekstiga seiklus väljamõeldud floora ja faunaga dzhunglimaastikul, kus peategelane üritab taastada harmooniat kolonialismist räsitud indiaanlaste külas. Tänapäevaks juba graafiliselt veidi aegunud mäng jääb peamiselt meelde väljamõeldud fantastiliste loomade poolest. "Syberia" ja "Syberia 2" on juba kaasaegselt 3D-s lahendatud seiklusmängud. Peategelane Kate Walker läbib mammutite legendi lahendamiseks terve Euroopa, alustades Shveitsi külast, külastab erinevaid linnu ja lõpetades kaugel Syberias (ehk siis Siberit meenutavas paigas). Kõik need linnad on väljamõeldud ja fantastilised, kuid ometi usutavad ja tuttavlikud. Justkui asuks meie maakera sees, teine, palju suurem, kuid eelkõige põnevam maakera.

Ja see kümnes kunst ongi Sokali jaoks nüüd põhiliseks saanud ning väidetavalt on ta oma kunagisest leivanumbrist, detektiivpardist Canardo juba kaunikesti tüdinenud.

Naljakas lugu, aga olgugi, et Belgia ja Prantsusmaa on täiesti koomiksihullud riigid, ei levi nende koomiksid eriti väljapoole. Võrreldes minu eelmise kohaliku koomiksipoe külastusega 2003. aastal, on inglisekeelsete tõlgete valik hoopis vähenenud. Uusi trükke pole tehtud, ning näiteks seesama kuulus Schuiteni "Brüsel" on juba mitu aastat läbi müüdud ning kordustrükki pole. Kas puudub huvi välismaal, või mis tõenäolisem, puudub kohalikel huvi välismaa vastu. Pole midagi parata, prantsusekeelsel turul on oma reeglid. Samas poleks Sokal saanud oma kompaniid "Microids" üleval pidada ning nii pikalt oma mängude kallal töötada ilmselt ei kusagil mujal, kindlasti mitte USA-s, kus arvutimängudelt oodatakse kiiremaid tulemusi ja suuremat tulu.

Amerzone'i kägu

Sokal ja tema mängud meeldivad mulle samal põhjusel, kui Schuiteni koomiksidki (muide, Sokal ja Schuiten pidid koos hakkama filmi tegema). Äärmuslik detailsus, justkui tuttavad vaated, kuid ometi selgelt väljamõeldised. Kõik toimub paralleelmaailmas, mille muudab eriti ligitõmbavaks petlik deja vu. Sokal ja Schuiten krutivad teie ajusid sellega, et näitavad teile olematuid paiku, mida te justkui näinud oleksite. Lisaks avaneb mängijal/lugejal võimalus sellesse maailma sisse elada ja uskuda hetkeks, et see on päriselt. Ometi on nende maailma asukate mured ja rõõmud igati sarnased meie omadega, nii et mingist eskapismist pole just mõtet rääkida. Vastupidi. Sokali eripäraks on veel tema loodusearmastus - kui enamasti lastakse fantaasial ikka lennata igasugu urbanistlike ulmeprojektide teostamisel, siis Sokal keskendubki tihti just nimelt floorale-faunale. Tema kangelased on poolmüütiliste lindude (Amerzone) või mammutite otsingul (Syberia). Ikka ja jälle tõuseb tähelepanu keskpunkti ootamatu grotesk või antropomorfsus, mille avastab pahaaimamatu looduseuurija. Dzhunglis ei peida end mitte ainult nunnud karvakerad vaid ka käod (le coucou d'Amerzone) ja lihasööjad kibedas olelusvõitluses. Tema uus projekt "Paradise" on selle kire järjekordne väljund. Siiski, samapalju armastab Sokal ka igasugu masinaid, hammasrattaid ja kange. Üks Syberia peategelastest ongi "automaton", mehaaniline mehike, kes on peaaegu nagu inimene. Aga mitte päris.

Automaton

Ja kummaline on, kui abitud ning hoolimatud tunduvad Tallinna kesklinna justkui-moodsad projektid Sokali ja Schuiteni terava pliiatsitöö kõrval. Võrdlus on ikka päris piinlik kohe. Siin on mehed, kes istuvad aastaid joonistuslaua ja arvuti taga (Syberia kahe osa tegemine võttis aega 4 aastat) ja kujundavad oma maailmu. Meil saaks selle ajaga umbes 20 Viru Keskust teha. Aga valmis töödest paistab nähtud vaev (või selle puudumine) välja ka.

*

Näitus ise üsna ootuspäraselt ootamatusi ei paku. Kuulutuse kohaselt on teemaks mängu loomine - kuidas esimestest eskiisidest kujuneb lõpuks detailirohke 3D-maailm. Siiski on väljapaneku korraldus üsna traditsiooniline - pildid raamis ja asi vask. Joonistused "Amerzone'i", "Syberia" ja Sokali uue, veel valmimata mängu "Paradise" arendamisest. Sokal, võimalik, et oma koomiksikunstniku päritolu tõttu, armastab igasugu jooniseid ja sketshe lausa lollimoodi. Neid on täis ka tema mängud ja siinsamas on müügil koguni eraldi raamat "Syberia: Esthetique du Jeu". Raamatus räägib Sokal oma disainifilosoofiast ja kindlasti väga põnevalt, ent prantsuse keeles. Mida ma ei oska. Siiski ostan raamatu ära, lihtsalt illustratsioonide pärast.

Nii et midagi kümnendakunstilist siit niiväga ei leia. Tõsi küll, saali keskel on kaks arvutit, mis pakuvad võimalust "Syberia 2" mängimist proovida, ning ühes nurgas näitab videoprojektor videoklippe Sokali mängudest (teada-tuntult vapustav animatsioon). Lisaks on veel väike saal, kus vist lastele mingit joonistustegevust pakutakse, aga mitte praegu ja külastajaid on hetkel vähe.

Teisel korrusel on valik Sokali koomiksitöödest. Canardo, melanhoolne duck noir - paksunokaline part, kes Sokaliga ilmselt elu lõpuni kaasa käib. Veidi ägedam on mingi erootiline koomiks. Nurgast jõllitab üks väga pealetükkiv kassipilt. Kuna valvur püsib esimesel korrusel, eeldan, et pildistamine on lubatud (küsida pole ju kelleltki) ning teen mõned võtted. Õieti ei oskagi enam väga kaasa elada, sest noh - joonistused on joonistused ja ei anna tegelikult edasi asjaolu, et arvutimänguga saab nii tõepoolest lugusid jutustada ning tegelasi elama panna. Ka allkorrusel videokahurist näidatavad arvutimängude vaheklipid tunduvad üsna kohmaka vahendina ekspositsiooni elavdamiseks.

Rohkem ei oskagi siin midagi peale hakata, nii et küsin, et kus kurat see metroo siis on. Valvur - kuna ta minu keeli ei oska ega osata taha - vastab sõnatult, rahvustevahelise käeviipega. Tundub, et vist "Nord-Ost". Kloostrist lahkudes hakkab lund sadama. See, et Merje jääb haigeks, on ka täiesti selge. Aga näitus oli seda väärt ka.

PS: Sokali uus projekt viib meid jälle tagasi sügavale loodusesse: Paradise.