Nii, siit tuleb minu elu esimene plaadiarvustus. Tegelikult tahaksin kirjutada surmast ja matmiskommetest, aga pole hullu, võib ju ka mõtteid avaldada instrumentaal vokaalansamblist Shelton San.

Alustada tuleb ikka algusest. Kunagi ammu ammu sattusin üritusele Teenage Kicks (17.01.2004) Von Krahlis. Naljaks oli seal see, et enne algust käisid mitmed sõbrad ja tuttavad äraseletatud nägudega ringi ja rääkisid, et kohe kohe hakkab esinema uus bänd, millesarnast pole Eestis varem kuuldud. Et siis kole hea pidi olema ja tulema. Ega ma ikka oma sõpru-tuttavaid eriti ei usu, sest ega neil seda va õiget muusikalist maitset pole ega tule. Jõin siis vaikselt nurgas koos oma eelarvamuse ja Väärtnõuga, kes rääkis lugusid, kuidas ta Elas Saksamaal ja kuidas ufod tema pärast Saksamaa ära varastasid ja et nüüd on seal tühi koht.

Noh, seal kontserdil elasin kuidagi Pia Frausi üle (ega ma ikka indit eriti ei kannata) ja see va rootsi bänd 1999 polnd ka suurem asi. Aga kaks muusikalist kollektiivi jäid meelde küll. Üks neist oli vennasrahva Cosmo! Jones! Beat! Machine!, mis rokkis bluusi nii et vähe polnud ja teine meie kodumaine Shelton San, kelle esinemisest saadud elamust kirjeldas EVOL tabavalt: "Nad mängisid nii energiliselt ja kiirelt, et kogu nende laiv jäi mulle meelde üheainsa hiiglasliku kitarrikriipena ja üksikuid lugusid ma ei jõudnudki eristama hakata. Täpselt nagu pistaks näpud noolega kappi ja kui pärast keegi küsib, et kuidas oli - vastad, et võimas tunne oli. Ja avastad, et juuksed seisavad peas püsti."

Rõõm oli suur, mis seal salata, sest ega meil siin Eestis kuulatavaid bände niipalju polegi, tore kui midagi uut juurde tekib. Mis mulle selle bändi juures ei meeldinud, et kogu nende looming oli vällamaakeelne. Ja kuigi mulle kontserdi ajal tundus, et vähemalt üks lugu oli neil eestikeelne (kes seal müra sees ikka aru saab). Ma arvasin, et see lugu on pealkirjaga "Traktorist" ja räägib traktoristist. Võta näpust, esinemise lõppedes tehti mulle selgeks, et loo nimi on "Platonist" ja lugu räägib kurat seda teab millest (loodetavasti mitte Plaatonist).

Kurb.

Aga nüüd asja kallale. Mu nina ees on uhiuus Shelton Sani EP. Õigemini selle EP plaadiümbris, sest plaat on arvutis.

Nii, plaat on hea aga...

Tegelikult on päris mitu aga (lugupeetud bänd, palun nüüd mitte pahandada):
- jätkuvalt on kõik lood vällamakeeles;
- muusika on küll hea ja vali (nagu olema peab, aga ma ei saa jätkuvalt bändi sõnumist aru, et miks nad seda head muusikat mängivad ja miks oli seda vaja plaadi peale kõrvetada?);
- laulja on väga nõrk ega sobi üldse.

Tegelikult on nii, et need agad ei olegi niiväga agad, äkki need tänapäeva rokibändid peavadki olema sellised sõnumivabad (vähemalt minu kõrvade jaoks) ja vällamakeelsed? Minu nägemuses peab igal rokibändil olema selge idee ja sõnum. Selline, mis koos muusikaga läbi luu ja liha läheb. Ebamäärasust ma ei salli.

Kokkuvõttes see plaat mulle meeldib (vähemasti Eesti kontekstis) ja kui nad endale korraliku laulja ja liidri leiavad, siis võib tast kõva asi saada. Sest muusikaline pool on tugev.

Lohutuseks võin öelda, et mul endal tuleb ka varsti ansambli "Harvad Persekarvad" plaat välja ja siis on Walteril võimalik minu plaati kritiseerida.