1. september tähistab traditsiooniliselt kooliaasta algust. Samas pole enamikul Paheliste Rattaühingu liikmetest koolikohustusega enam midagi pistmist (õppelaen välja arvatud, muidugi). Nii, et sel ajal kui Villu Tamme pojapojad Schnelli tiigi ääres "Tere Kool" kontserti korraldasid ja alkoholi tarvitasid, kogunesid Paheliste Rattaühingu liikmed, et minna kaunisse sügismetsa, hingata värsket õhku ning omandada mõningane hulk metsaande seente näol. Ja samuti alkoholi tarvitada. Paraku osutuvad tervislikud eluviisid traditsiooniliselt ebapopulaarseks, ning kogunemispaika saabus ainult kaks seenelist - mina (koos oma huvilise webikaameraga) ja Ahti.

Ise ma suur seenelkäija ei ole, aga aeg-ajalt võib ikka telekas või ajalehes kohata mõnda isehakanud Sammalhabe, kes, kaitsevärvi puhvaika seljas ja mudaplekid aluspükstel, seenelistele hüva nõu annab. Nii pole mükoloogia mullegi päris tundmatu maa. Järgnevalt siis seenelkäimise ABC:

• A: Mürgiseid seeni ei tohi korjata ja süüa,
• B: Korjata ja süüa võib ainult neid seeni, mida sa tunned.

• C: Naljad teemal "Lenin on seen ja soomusauto tema niidistik" on ennast ammendanud juba 7 aastat tagasi, umbes kaks kuud pärast seda, kui vastavasisuline artikkel "Nelli Teatajas" avaldati. Ma tean juba, et Lenin oli seen ja ei vaja, et seda lõpmatuseni korrutataks. Tänapäeval loobitakse selliste naljade tegijaid kännumamplitega.

Mis puutub mükoloogiasse, ehk teadusesse teadmisest, et korjatav seen on ikka maitsev puravik, mitte panterkärbseseen, siis ka see lahenes lihtsalt. Nimelt otsustasime nimetada kõiki seeni, mida me ei tunne, kuid mis ei ole kärbseseened, ja enam-vähem söödavad välja näevad, "pilvikuteks". Pilvik, nagu me kõik teame, on täiesti väärt toiduaine, ehkki vajab kupatamist. Aga ega's kupatamise taha pole enne seenendus pidama jäänud.

Nagu näeme, ongi ülaloleval pildil tõenäoliselt "pilvik", kuna kärbseseen ta ju pole. Ehkki, mine tea.

Niisiis, kui teoreetilised vaidlused olid lõppenud ja esimene pudel veini üllataval moel tühjaks saanud, siirdusime Pääsküla rappa. Õigupoolest nõnda-nimetatud rappa, sest tegu oli täiesti tavalise metsaga. Kööginoad erutusest higiseks muutunud pihkudes, alustasime pingelist seenekorjamist. Hirm oli ka nahavahel, sest mets on ikka metsik paik ja ohtlikud mürgiseened võivad iga põõsa taga luurata.

Eriti suur edu meid just ei saatnud, kuna Pääsküla raba võib ju olla jumalaist, kuid mitte inimestest, hüljatud koht. Põhiliselt nägime vaid seenejalgu, mis andsid tunnistust, et enne meid oli siin juba palju-palju korilasi käinud. Siiski täitus kott aeglaselt, kuid vääramatult "pilvikutega", mis küll natuke räbaldunud välja nägid.

Mets on inimese sõber. Seda teavad nii vene vanamutid, kes tatikaid marineerida armastavad, kui ka skaudid. Ja ennäe - ei võtnudki kaua aega, kui jõudsime esimese autentse skaudionni juurde. Meisterlik kasvuhoonekilest ehitis oli ehitatud sõbralikku võpsikusse. Vanadest tellistest oli veel ka romantiline lõkkease ehitatud.

Pääsküla raba Nulljärv on üldiselt üsna räpane paik, mille äärde BMW-omanikud armastavad tina panema sõita ja surmapõlgavalt julged inimesed käivad vist seal ujumas ka, kuigi kurat teab, mis vanarauda see auk täis on. Paelussidest, koolerast ja tüüfusest ma ei räägigi. Kuid just selle järve ääres tegime seenelkäigu kõige erutavama avastuse - kruusa seest leidsime kummalised mügarikud. "Pilvikuteks" ei saanud neid kuidagi nimetada, aga kuna nad olid peidus kruusa all, võis neid loogiliselt pidada "kruusatrühvliteks" ja pistsime nad kotti "pilvikutele" seltsiks.

Ni! Kui teine pudel veini oli ka tühjaks saanud, otsustasime lahkuda. Nimelt oli päeva teiseks ürituseks planeeritud lihasöömine. Nagu ükski õige kalamees ei lähe jõe äärde ilma "Turisti Einet" kaasa võtmata, ei kavatsenud ka meie lootma jääda suhteliselt kesisele "pilviku"-saagile ja Ahti ning Helena olid varunud suuremas koguses väga ebatervislikku, kuid seda maitsvamat, liha. Perspektiiv süüa saada meid metsast välja ajaski.

Kohale saabus ka KO, kes saabus koos jalgrattaga Märjamaalt, kus ta käis Edy vastselt ostetud mõisa vaatamas. Kuidas ta tunni ajaga kohale jõudis, jäigi mulle arusaamatuks. Enne kui süüa sai, pidime aga kõigepealt kiiresti metsa tagasi kihutama, sest olin oma telefoni ära kaotanud. Nimelt olin ma korduvalt üritanud jääda seenega ühe pildi peale tema loomulikus kasvukeskkonnas, selleks ninaga sammalt kündes, et nägu seenele võimalikult ligidale pääseks. Eks ühel sellisel püherdamisseansil telefon taskust mättasse pudeneski. Aga kus häda kõige suurem, seal.. noh, üldiselt tuleb siis tegutseda. Telefoni leidsin üles, helises teine samblas nii, et mets kajas. Lõpp hea ja nii edasi. Ja liha oli ka hea.

Peale sööki tuli seeni puhastada. Pildi paremas alanurgas on näha ka nn "kruusatrühvlid". Paraku põlgas Helena nad ära ja nad maandusid solgiämbris.

Mina siiski nuga kätte ei võtnud, kuna mulle jäi täiesti arusaamatuks, millised jupid nendest seeneusside poolt puretud seentest just süüa sünnivad ja millised tuleks välja lõigata ning ära visata. Igal juhul on juuresolevad pildid väga õpetlikud, näidates meile, millist varustust on vaja seente puhastamiseks: ajalehti lauakatteks, kopsikut puhastatud "pilvikute" tarvis, nuge ja seenelise käsiraamatut. Ainus trükiteos, mis käeulatuses oli, paraku kuigi palju seenepilte ei sisaldanud.

Kõik oli ju väga kena, kuid enne kui seenesousti tegema hakati, otsustasin ma igaks juhuks lahkuda. Pagan neid "pilvikuid" teab.

Lugupidamisega,

Major Kõps