Selle loo eellugu ulatub kusagil aasta-paari taha, kui ilmus uudis Eesti MTV asutamisest. Mäletan, kuidas ma oma entusiastlikult meelestatud toakaaslase välja vihastasin, öeldes et MTV on pask. Üsna mitmed panid kunagisele maailma nabakanalile suuri lootusi, näiteks nähti selles hüppelauda, mis paiskaks eesti bändid maailmaareenile.

Siis kui kanal ekraanidele ilmus, selgus, et omatoodang on täiesti marginaalne, kohalik VJ puterdab piinlikkust tekitavalt ja hiilgeaegade (Ameerika) MTV-d meenutab see kanal ainult kaudselt. Ühesõnaga pask.

Siiski, MTV veeb paistis elavat kuidagi natike teistsugust ja huvitavamat elu. Näiteks ilmusid seal kuulutused underground ürituste kohta, mida korraldasid iseenesest nii MTV-kauged tegelased nagu Janno Zõbin või Tauno Maarpuu. Üldist profiili arvestades tundus see kummaline, aga kindlasti rõõmustav. Hiljem kuulsin, et seda veebi tegid Mart "Ramone" Niineste ja Ingrid "Glorious Ingrido" Kohtla. Parafraseerides Lembitu Kuuset võiks küsida - kas tõesti on asi inimestes? Ajaloolise tõe huvides olgu öeldud, et MTV Eesti veeb on marginaalne anomaalia, mida tehakse rohkem tegemise rõõmust. MTV keskus ega selle Baltikumi peakorter Leedus ei pane veebile rõhku. Ilmselt elatakse endiselt teadmises, et "video killed the radio star" ja keeldutakse tunnistamast, et 90-ndate "video star" on ise ammu surnud ja tema laip lahustunud uue meedia meres.

Igatahes lasi Mart MTV-st varvast, aga Ingrid tõusis havi tahtel Eesti kontori direktoriks. Ma tõesti ei tea, kas kõnealune telekanal on sellest ajast ka paremaks läinud. Sest ma ei vaata üldse eriti telekat, mis siis veel MTV-st rääkida. Aga rääkima hakkasin ma sellest hoopis teisel põhjusel. Nimelt juhtus selline asi, et käisin sel aastal MTV Eesti egiidi all Järvakandis. Firma oli seal kinni pannud väikse maja otse festivaliplatsi kõrval. Ööbisin seal, samas kohas kus oli eelmisel ööl pikutanud Piret Järvis. Kui ma Rabarocki teise päeva õhtul kohale jõudsin, pikutas ta juba aiamaja ees peenramaal, õunapuu all. Täiesti kaine - ausõna. Okei, nüüd sai Rabarocki mainitud ja olgu siis öeldud, et muusikafestivalina jättis see üritus mulle see aasta küll täiesti masendava mulje. Kava oli nõrk ja igast august paistis välja korraldajate ahnus.. ja lollus. Näiteks ei lastud tüdrukuid öökluppi sisse, kuna see oli "välja müüdud". Samal ajal oli saal pooltühi, nagu preilid korra sisse lipsates veendusid. Ma ise magasin sel ajal juba õiglase und, nii öelda. Üldiselt on asi jõudnud üsna samale levelile nagu õllesummer, ainult selle vahega, et rabakal oli ainult rocki ja lapinkultat ja teisel päeval lõppes õlu üldse otsa. Ah jaa - võileivad ja küpsised võeti ka inimestel väravas ära, sest kehtis oma söögiga sisenemise keeld. Ja korraldajad pidasid sellest ka kinni, et kallid lepingupartnerid platsil renditud müügikohtades saaksid joodikutest viimase välja pigistada. Kokkuvõttes on see muidugi külastajate endi huvides nagu Tallinna alkomüügipiirang ja muud toredad piirangud.

Sellega tuleb meelde veel üks asi. See on Schilling, mis toimub sel aastal 7. juulil jällegi Kilingi-Nõmmel. Eelmise aasta festival jättis igatahes nii õhulise ja hea tunde, et seda on raske üle pakkuda. Kusjuures see aasta on superkava, nii et mine tea.. Sewercide Lo-Fi toimetusel on igatahes piletid taskus.

Aga Eesti MTV kaadriga on mul vist tõesti soojad suhted, sest miks muidu kutsuti mind 26. juunil Die Hard uue osa esilinastusele. Mis osutus mitte eriti üllatuslikult patriootlikuks bullshitiks, eriefektide soustiks. Täiesti tüüpiline Hollywoodi toodang, mitte midagi erilist. Aga ikka oli uhke käia MTV kutsega esikal, Bruce Willisega peaosas ja puha. Saal oli täis, järgmised hilinejad pidid juba kohtade puudusel tagasi minema, selg uhkelt sirge, aga nutuklomp kurgus. Film algas pool seitse, kusjuures sisse minnes märkasin, et 19:50 oli samal korrusel teises saalis Tarantino uus linateos "Death Proof". Ja kui Die Hard hakkas kiskuma oma ettearvatava finaali poole, hiilis nende ridade jutustaja koos oma väikse sõbraga esika saalist välja ja vupsti! teise saali sisse, kus ekraanil vantsis parasjagu pisike lõvipoeg, sümboliseerides vanusepiirangu hoiatust. Tegelikult läksin Tarantino uut filmi vaatama juba teist korda ja soovitan seda teha ka kõigil teistel, kes millegipärast peaks armastama kinos samu asju nagu mina. Saal oli pooltühi ja kõik toimis. Selles filmis tõesti kõik toimib. Tarantino on teada tuntud tempomeister ja igast kaadrist õhkub mõnuga läbimõeldud katsetamise rõõmu. Kontrast Die Hardiga oli ikka päris kõva ausalt öeldes. Sest on ikka vahe, kas ülemakstud staarid käivad võtteplatsil igavlemas või ekraanilt suriseb vastu tegemise rõõm ja tõesti säravad tüübid, kellel on loodud võtteplatsil tingimused selleks, et ennast väljendada.

Oi jah. Film möödus lennates - teine kord oli sama hea nagu esimene - ja grande finale. Woo-hoo!

***

Evol:
Kui mina hakkasin eelmisel aastal Schillingu suunas liikuma, olid mul muidugi kõige paremad kavatsused õigeks ajaks kohale jõuda. Aga esimene esineja Allan Vainola ja tema lauleldused jäidki kuulmata (millest polnud lugu, kuna Janno Zõbin kutsus mõni kuu hiljem Koplisse kultuurimajja peole, kus esines nii Allan Vainola kui ka breikarid, nii et täismäng), sest juba teekonna alguses tõmbas tähelepanu endale "Pootsi Jõle" nimeline rallikross, mis põhimõtteliselt ongi Eesti Death Proof.

Nagu näha, oli tegu suhteliselt vabameelse ja vabalt veereva tehnoloogiaga. Eelsõite täpselt nii mitu kui autod vastu peavad.

Ei oskagi öelda, mis bänd Kilingi-Nõmmel kõige lemmikum oli, sest väga võõras muusika oli üldiselt. Aga noh, seda huvitavam oli ka. Kõige meeldivam mälestus jäi millegipärast soomlastest (udune pilt tuleb kusagil tagapool) ja Galaktlanist.

Ka muidu ei läinud rallikross tühja, sest vähemalt ühe üle katuse käimise nägin ära. Pärast sõitu tilkus ja susises siit-sealt päris mitmel autol.

Schillingu lisaväärtuseks on jällegi vaba õhk (mida Rabarockil ei ole) ja kohisevad puud ning kui ka juhtub, et mõni ansambel tundub liigselt eksperimentaalne, siis tuleb hakata festivaliplatsilt üldjoones ja -suunas Läti poole minema, ning varsti leiate looduslikult kaunis kohas väikese tiigi, kaks pahast parti ja seal on päris mõnus supelda. Loodetavasti seal ikka tohtis supelda.

Mulle meeldis ka Death Proof. Arvatavasti umbes samadel kaalutlustel nagu KO-legi. Eelkõige kunstilised väärtused. Ja sära ning tempo tuleb kohe nende järel.

"Pootsi Jõle" death proof lõpeb alati sellega, et roosa auto võidab (kui just enne ära ei lagune). Schillingul finisheeris viimasena ansambel Galaktlan. Kuigi tegu klahvpille (kuri)tarvitava ansambliga, oli see pimenenud pargis musitseerimine täitsa elamus.

Siin on siis ainus pilt, mis ma Schillingul tegin. Minu arvates on tegu soome-indie grupiga "Goodnight Monsters". Kes teab.

Kohtumiseni siis 7. juulil 2007.