Intervjuu praeguse SMG ja endiste UB liikmete kitarrist Joel Melasniemi ja trummar Antti Lehtisega

Scandinavian Music Group on võõrapärasest nimest hoolimata Soome bänd, kes mängib soomekeelset muusikat. Ja ta teeb seda väga hästi, ühendades kargekõlalised kitarrisoundid sametiselt selge naisvokaaliga.

Joel Melasniemi, Terhi Kokkonen, Antti Lehtinen, Anssi Växby ja Mikko Kosonen/Kössi Salokorpi on ligi aastavanuse bändi praegune koosseis. Seni on ilmunud vaid üks album, ent juba on albumi müüginumbrid ületanud kuldplaadi staatuseks vajaliku piiri – 20 000 ja populaarsus tõuseb.

Õigupoolest võib öelda, et SMG-s elab edasi osa legendist, mille taolist Soome pop-rockmuusikas polnud varem nähtud – legendi nimi on Ultra Bra, rootsi keelele viitav sõnaühend, mis märgib “ülimalt head”, samas on siingi teatud laadi ambivalentsust, sest “bra”-l on inglise keeles hoopis teine tähendus. [SMG? There can be only one. -toim.]

Ultra Bra tuli Soome popmuusikasse ja hiljem jäi rockskenele ainukordse sulamiga jazzist, bossanovast, heavyst ja folkmuusikast. Praeguseks on Ultra Bra minevik – bänd läks laiali siis, kui seda kõige vähem oodati; siis, kui nende nelja albumit oli müüdud kümneid ja sadu tuhandeid, kontsertidele oli peaaegu võimatu pileteid saada ja muusikavideod said üksteise järel auhindu.

Mis on saanud edasi?

Scandinavian Music Group'i võis sel aastal näha viimast korda Helsinki laval ühel juulikuu viimastest laupäevadest. Tavastia publik võttis SMG vastu allakirjutanu pilgule seletamatult jahedalt, soojenedes alles kontserdi teiseks pooleks. Milles asi, kas Soome publik on ära hellitatud?

Antti Lehtinen (AL): Kontserdiga jäime igatahes väga rahule. Olin super-rõõmus kontserdi üle - sellel oli super-ülesehitus: õiged lood õiges järjekorras ja me mängisime neid ka väga hästi. Publikut oli samuti piisaval hulgal ja näis, et ka neile meeldis.
Tõnu Karjatse (TK): Kas publik teile ei tundnud kuidagi liig külma suhtumisega?
Joel Melasniemi (JM): Külm on ehk veidi vale sõna - tegemist on sellise omalaadse Tavastia sündroomiga, et publik võtab alati teatud jaheda ja keskendunud poosi, mis rock-klubi jaoks on küll sobimatu.
AL: See on see Helsinki viga, et siin on inimesed alati väheke rohkem snoobid kui mujal. Aga sellega arvestades võib konsterdiga rahule jääda, sest Tavastia publik on teinekord üsnagi külma sorti - selle ohvriks langen teinekord isegi publiku seas olles, tabad end seismas käed puusas või taskus laval võimalikult kaugel.

TK: On see siis poosi küsimus või on asi selles, et siin on liiga palju igasuguseid kontserte ja kõike on liiga palju.?
AL: Jah, võib olla, et Helsinki publik on natuke ära hellitatud, kogu aeg käib väga palju bände ja sama publik on pea et igal kontserdil, seega on nad ehk kuidagi küllastunud.
JM: Kui aga vaatasin näiteks eile lavalt kitarristi koha pealt, nägi sealt ka baari poolele, ja seal polnud ühtegi inimest - seega kõik olid tulnud saali ja vaatasid bändi, ehkki võibolla käed puusas. Ja kui mitte arvesse võtta mõnda esirea joodikut, siis kuulati siiski valdavalt keskendunult ja tähelepanelikult, mis laval toimub.

TK: Teil on nüüd uus bassimängija Anssi Växby, kuidas temaga rahul olete?
AL: Väga rahul. ta on hea bassimängija, ja ehkki ta Rootsi kodakondsusega, on ta väga kena mees.

TK: Kuidas leidsite bassimängija Tommi Saarikivi asemele?
AL: Olen Anssit tundnud mitu aastat, ja mänginud temaga koos mitmetes gruppides. Kui Tommi teatas, et peab bänditegemise lõpetama, kuna tal sündis liiga palju lapsi ja õpinguid, siis mõtlesime üheskoos, keda asemele võtta. Ja ettepanekuid oli teisigi, aga mul oli Anssi ja lõpuks otsustab trummar selle bassisti asja, ja tuligi Anssi Växby.
TK: Mis bändides olete enne mänginud?
AL: Mängisime Hectori bändis paar kontserttuuri ja Anssi on olnud stuudiobassimängijana ja olen temaga tihti kokku sattunud.

TK: Kontserdi materjal oli peaasjalikult uuelt, seniilmumata plaadilt. Kas kogu plaadi materjal on nüüd valmis?
JM: Kõik pole veel päris valmis. praeguseks on valmis 7-8 lugu, üks on ka kokku miksitud "Letitä tukkani" singel, mis on juba ka välja tulnud. Tegemisel on kitarr, bass, trummid - viis lugu, aga tuleks teha teised viis veel, mida on seni niisama ümisetud akustilise kitarriga kontserdituuridel.
AL: Jah, tuleks ehk veel kirjutada neli-viis lugu juurde. Aga plaadimaterjalist on enam vähem pooled mingil moel olemas. Tuleb ainult juurde kirjutama asuda. Tegin ühe motiivi ja see lükati kõrvale, siis kibestusin ja ei kavatse enam midagi kirjutada.

TK: Miks nii? see üks lugu, mida eile kontserdilgi kuulda sai, oli ju väga hea.
AL: Suur tänu, on näha, et toimetaja on musikaalne, ja saab aru asjade tähtsusjärjekorrast. Mulle pole endale kunagi eriti lugude kirjutamine meeldinud, rohkem pean lugude viimistelmisest, seadmistamisest (arranzheerimisest). Kui aga tõepoolest ähvardatakse, eks ma siis kirjutan. Kuna aga sain isegi äsja lapse, siis pole suurt midagi jõudnud, pealegi kolisime korterisse, kus mul pole enam klaverit, seega pole mul õieti mingit muusikariista, millega lugusid teha, sest kitarri mängida ma ei oska. Pealegi, trummidega ühe hea poploo tegemine võib olla üpris raske.

TK: Nüüd tahaks küsida aga kergelt ajaloolist laadi küsimuse - esimene SMG singel tuli välja 2002 alguses. Kuidas on vahepealne aeg läinud?
AL: Minu arvates on see olnud küllaltki perioodiline - kui läheme stuudiosse, tuleb palju proove teha. Ja on ka selliseid ajavahemikke, kui teeme midagi hoopis muud, kuid mulle tundub, et Joel ja Terhi pühendavad oma vaba aega bändi jaoks rohkem kui näiteks mina, kes ma pole lihtsalt jõudnud sedavõrd palju. Aga see aeg pole olnud nii väga kiire minu arvates. Pigem on see olnud küllatki paindlik, Joelil on vist küll hoopis teine arvamus..
JM: .. noh, võib öelda, et rahulik käimistempo.
AL: .. jah, rahulik käimistempo, ei lähe higiseks.

TK: Kas üks plaat aastas on paras periood?
JM: Just, nii ma arvan. See on piisavalt pingestatud aeg. mitmed artistid venitavad seda - lastes laisaks minnes välja ühe plaadi kahe või pooleteist aasta peale. mInu arvates peaks plaadiga aastas ikka hakkama saama.
AL: See on natuke ka nii, et kui plaat tuleb näiteks välja sügisel, siis.. no plaadi tegemiseks läheb nii pool aastat..Siis on vahepeal suvi, kui plaati on raske teha, sest suvel peab käima mööda festivale mängimas. Kui plaat tuleb välja, tuleb selle järel teha turnee, plaadimaterjaliga. Ja ega suurt vaba aega siis küll ei jää. Aga teisalt, kuna plaadi tegemine selle orkestriga on suht lihtne - sellele suurt aega ei kulu, pealegi mängime me küllaltki hästi kokku. mõnel teisel bändil võtab plaadi kokkumängimine hoopis rohkem aega ja vaeva. Seetõttu pean aastast plaaditsüklit vägagi mõeldavaks.

TK: Sõltub ju see ka loost - mõni lugu on raskem, teine kergem, kuid milline on keskmine loo valmimise periood?
JM: Loo kirjutamisele kulub nii 15 minutit. Sõnadele teist samapalju, seade - üks proov. .
AL: .. ja stuudios kaks päeva. Ja loomulikult sõltub see loost endast, mõni lugu valmib nagu iseendast, pole vaja teha muud kui kõrvalt vaadata, kuidas lugu ise end valmis teeb. teinekord tuleb seetarvis ohverdada rohkem aega, kui ilmneb, et see ei toimigi soovitud viisil. Näiteks kui oled teinud vale seade, mis ei kõlagi nii hästi. Mis on aga minu arvates kõige imelisem ja ka ärritavam, et kunagi ei või ette teada, kuidas läheb. Mõnigi võib mõelda, et see on nii lihtne lugu, mängid läbi ja ongi kõik. Siis tuleb aga seda miksida mitu koda, toimetada, lõigata ja uuesti sisse mängida, kuna see kõlab sedavõrd sitasti ja.. siis on vahepeal selline lugu, mida arvad, et tõepoolest kõva pähkel, siis lahendub see aga sedavõrd lihtsalt. Seetõttu on see ka põnev.

TK: Milline on ses mõttes raskeim, keerulisim lugu?
AL: Kindlasti "Onnelliset kohtaa" oli üks selliseid, selle pidime uuesti sisse miksima ja sellega oli tegemist ,kuna selles olid näiteks viiulid ja muid instrumente.. Siis veel "Sä" - vähemalt mulle oli selle tegemine keeruline, sest mängisin ta esmalt sisse kuidagi halvasti, siis püüdsin arvutiga asja parandada ja selle tegemine stuudios nõudis nii higi kui pisaraid ja ma pole siiani sellega rahul. Aga ma suutsin mängida nii kehvasti, et isegi arvutiga ei saanud seda enam parandada. Et see on saavutus omaette.

TK: Plaadil ja konsterdil pole sel ju häda?
AL: Kontserdil lähebki hoopis paremini. Kuid see oli just need viletsad 15 minutit, kui ma neid trumme sinna sisse mängisin, seda oli raske pärast poole parandada. Seevastu näiteks "Ei mun oo hyvä olla yksin" oli põrgulikult lihtne.
JM: Kui läksime sellest loost alles plaadifrima tarvis demovarianti tegema, tuli lugu juba siis sedavõrd hästi välja, et seda tuli hiljem ainult uuesti sisse laulda.

TK: Kas kõige raskemad lood on ka kõige armsamad?
JM: Tihti jah, ja siis hakkad neid vihkama. Näiteks mul on raske kuulata "Onnelliset kohtaa" lugu, ehkki olen tõepoolest selle looga rahul ja ta on hea lugu, aga kui kuulad seda plaadilt, siis mulle kogu aeg tundub, et seda peaks kuidagi enam tagant ajama, olema agressiivsem või midagi sellist..
AL: Tommi Saarikivi (UB ja SMG endine bassimees) ütles kunagi, et iga bänd peaks saama võimaluse teha plaat kahe aasta pärast uuesti. Sest kahe aasta jooksul on seda mitmeid kordi mängitud tuuridel, ja lood alati natuke muutuvad. Kui oled neid lugusid mänginud mingi 50-60-el kontserdil, on nad veidi teistsugused ja paistavad nagu paremad. Kui aga kuulad plaadiversiooni, siis mõtled, miks see on nii tehtud, miks ma siis ei mõistnud, et neid tuleb hoopis nii mängida..Ja just seetõttu tuleks igale bändile anda võimalus, teha plaat uuesti kahe aasta möödudes. Kuid mulle tundub, et see pole eriti tarbijasõbralik, et peab ostma uue plaadi sellepärast., et seal on mõni rada natuke teisiti. Versioon 2.0.

TK: Kontsertesinemised või kontsertlindistused annavad ju selleks võimaluse?
AL: Tõsi, kuid kontsertlindistustega on see probleem, et kontserdiga käib kaasas palju muudki kui ainult mingi loo maha mängimine - juurde tuleb bändi ja publiku vaheline suhe, helitugevus, valgus, suits, higilõhn.. ja kogu see rokivärk. Ja seda on pagana raske lindistada plaadile, kui seal pole juures lõhna ja valgust ja omalaadset massihüpnoosi olekut. Seega ma ei teagi, kas olen kunagi kuulnud ühtegi head kontsertlindistust.
JM: - Iron Maideni "Live After Death".
AL: Ok, Iron Maiden saab sellega hakkama, aga live-plaadi tegemine on igatahes paganama raske. Sest selle kaudu peab edasi andma kogu fiilingu. Ja pealegi, tavaliselt ei mängita ju kontsertidel kuidagi eriti hästi..
JM: ..rohkem keskendutakse mingisuguse poseerimise ja show peale..
AL: ..jah, ja täpselt plaadi järgi mängimine polegi kontsertidel prioriteet - vastupidi, peab tegema midagi muud, loo tempo võibki minna kiiremaks ja selles peab olema hoopis rohkem elu.
JM: ..ja kui kuulad asja pärastpoole lindilt, tuleb tunne, et küll neil oli vist kiire kõrtsi, et mängisid kõik lood nii kiiresti ära.
AL: Jah, kuid see on just see, et seetõttu ei võigi stuudios mängida kitarri jalad harkis või trummi mängida vahepeal sülitades ja õlut rüübates vaid see on hoopis kontrollitum tegevus. Need on lihtsalt kaks väga erinevat asja. Ja on väga raske teha sellist live-plaati, mis oleks hea.
JM: Oleme ka mitu korda proovinud lugusid teha kiiremas tempos juba stuudios, et proovida, kui lugu hakkab siiski kontserdil minema kiiremalt. Sestap proovime seda juba demona kiires tempos ära mängida, et hilisem plaadiversioon ei tunduks lohisev.Aga ikka see ei toimi, sellest mängimisest tuleb siis lihtsalt selline rahutu katsetamine.
AL /elutargalt/: Jah, see muusika tegemine on küllaltki raske ja keeruline asi.

TK: Uuelt plaadilt on praegu tulnud mitu singlit?
JM: Üks. Kahe loo singel "Levitä tukkaani" ja "Nää aamut". Neist esimene pääseb plaadile, "Nää aamut" vaevalt küll.

TK: Remiksid. kas on keegi tahtnud teha ka remikse SMG lugudest?
JM: Akku nimelise bändiga on olnud juttu juba nii paar aastat, kuid sellest pole tulnud ei liha ega kala. Kuid, ehk kunagi ikka..
AL: Jah, remiksid on head asjad. Mind erutab see mõte, et anda oma lugu kellegi teise kätte ja teine saab seda ümber teha oma nägemuse järgi. See mõte on minu arvates täitsa huvitav. Vahepeal aga tundub, et kui bändid teevad niiöelda inside-tehinguna üksteise lugudest remikse ja panevad koos müüki, on see nende inimeste endi vaheline lõbu. Seega peab olema ka mingi point, miks tarbija peaks seda kuulata tahtma, mitte ainult see, et küll on huvitav, nad tegid remiksi ja tahan seda osta, vaid ka see peaks mängima nendesamade popmuusika saladuste reeglite järgi - et peab olema ka hea muusika.

TK: Rolling Stones on hakkama saanud mitukümmned aastat ilma remiksideta. ..
AL: nüüd tuli .. kuulasin ja minu arvates see Neptunesi versioon oli päris lõbus. Aga kui seal on sama lugu kolm korda järjest, siis ei jaksa neid kuulata, hakkas väsitama, aga rollarid on päris hästi hakkama saanud ja oleksid nüüdki hakkama saanud ka ilma nende remiksideta. Aga Rolling Stones on sedavõrd mammut, et paar remiksi ei vähenda nende populaarsust ja ei tõsta ka.

TK: On veel üks võimalus, kuidas omalugusid uuendada - internet.
AL: Jah, see on vägagi võimalik aga mul endal on suht vilets tehnopark, et ma isegi ei tõmba sealt midagi alla, sest see on nii aeglane ja kõlarid on kahesentimeetri paksused, seega sealt õieti ei kosta midagi peale sisina..ja ma pole kunagi internetti selles mõttes kasutanud, aga võimalik see on, jah.

TK: Kaubanduslikult pole see aga kasulik?
AL: Kaubanduslikus mõttes mitte. Kuid üleüldse singlite müüginumbrid on siin väga väiksed, enamuses teenivad nad promo-eesmärki. Vaevalt et singlitega miljonäriks saab, raadios ette mängimine jah, mingit raha annab, kuid singlimüügiga ei teeni, see vaid reklaamib tulevat plaati.

TK: Millest bändi nimi - Scandinavian Music Group?
AL: Olime just Porvoos demosid tegemas, magasime stuudio teisel korrusel ja mõtlesime, et mingi nime peab välja mõtlema. Enne seda olime mõelnud nime juba pikemat aega.

TK: See oli 2001?
AL: Jah, 2001. Meil oli mitmeid variante, ja tegime keerulise punktilugemise süsteemi - raskema kui Ühendriikide presidendivalimistel. Eri variandid said erinevalt ka punkte ja näiteks viie parima hulka pääsesid näiteks: Queen Terhi & The Mutants, Oslo, ja DC 10, ja veel Mexico ja Scandinavia. Ja nii palju kui ma mäletan, DC 10 võitis demokraatliku punktilugemise süsteemis. Kuna see oli minu väljamõeldis. olin rõõmus, läksin koju, mõeldes, et yess, bändil on nüüd nimi ja siis, järgmisel päeval vist Terhi helistas ja ütles, et see küll nimeks ei tule. Seega pidi demokraatia alluma oligarhiale, ehk vähemuse ülevõimule. Siis olime taas hädas, et bändil pole nime, olime Porvoos ja siis ma ütlesin, et - Scandinavian Music Group. Ja kuna see oli siteim võimalik, siis muidugi Murphy seaduse järgi see ka jäi.
  Bändi nimi on inglisekeelne, bänd esitab soomekeelset muusikat ja Soome pole sealjuures Skandinaaviamaa. Seega ei liitu see nimi mitte kuidagi mitte millessegi. Ega enam pole põhjust selle peale pahane olla, aga tookord oli kuidagi imelik, et kõige sitem idee, mis isegi ei osalenud hääletusel, sai lõpuks bändi nimeks. Aga see tõestab ainult, et maailm on üks ebaõiglane koht.

TK: Esimene plaat ilmus 2002 sügisel, see tähendab, et 2001, kui Ultra Bra lõpetas, oli juba materjal valmis?
JM: Plaat valmis suvel 2002. Esimesed demod tehti 2001 kevadel, ja ehk juba sügisel 2000. Ei teagi. 2001 sügisel lõpetasime Ultra Braga. See oli oktoobris ja juba enne seda olime teinud Porvoos juba esimesed salvestused.

TK: Seega uue bändi idee oli juba vanem?
JM: Jah, sest mõte UB lõpetamise mõte sündis juba 1999 sügisel, just enne bändi viimase plaadi "Vesireittejä" avaldamist. Või, siis otsustati kindlalt, et nii läheb - "Vesireittejä" turnee, järgmine suvi kontserttuur, ja siis lõpetame. Tõepoolest rääkisime sellest uudisnäljas meediale ja muule rahvale alles 2000 kevadel aga ise teadsime juba kindlalt, et nii läheb.
AL: Mõte uue bändi tegemisest sai alguse ühest saunaõhtust Joeli vanematekodus. Kohal olime Joel, mina, Terhi, Tommi ja Joeli sugulane Antto.

TK: Mäss laevas?
AL, JM: Ei .. ei olnud mäss laevas.
AL: Ei mingit mässu, sest teadsime, et UB lõpetab ja me tahtsime jätkata muusika tegemist mingis vormis.
JM: Ma ei mäleta kogu saunaõhtut. Ja pealegi polnud ma purjus.
AL: Igatahes olime täitsa kained ja olime saunas. Rääkisime, et teeme bändi aga midagi täpsemat seekord ei räägitud ega mindud otse stuudiosse. Läks veel kaua aega, enne kui Joel teatas, et esimene lugu on valmis, siis läksime Joeli ja Terhiga Joeli juurde Kapteenikadule seda kuulama. Siis alles otsustasime, et teeme paar tükki veel . Kas siis tegin mõne loo ja siis Jumal tänatud, neid pole rohkem mängitud.

TK: Mis oli kõige esimene lugu?
AL: Seda pole plaadistatud. või vist ikka on?
JM /Anttile/: Oli see see punklugu?
AL: Ei, ei olnud. See oli pealkirjaga "Mennään alemmas". Selle lindistasime esimeste demosessioonide käigus. Ja sellest ei tulnud kunagi midagi välja. Me vist oleme seda isegi paar korda mänginud...
JM: Bändi algus oli sedamoodi nagu teaksid, et pead hakkama tegelema teivashüppega ja esmalt on parem latt üldse maha võtta, et mitte häbiväärselt alt minna. Seda enam, et alguses polnud mingit vastutust, vaid ainult tahe hakata tegema - lugusid ja sõnu kirjutama, sest see on sama nagu hakata ühtäkki juuksuriks ja siis on parem harjutada ennem nuku peal.
AL /Joelile/: Sa näed juba niimoodi välja, et su pea on juuksuri katsepolügon, kuna sa lõikad ise oma juukseid.
JM: Nii see on. Aga öeldakse, et ükskõik, kes igal ühel end heliloojaks pidaval või heliloojaks pürgival on hinge taga mitusada sitta lugu, mille peab enne eest ära saama, kui head tulema hakkavad.

TK: Miks mitte teha mingi nn paska-EP, kuhu publikuüllatuseks panna kõik sellised lood?
AL: No kui soovida säilitada mingisugustki kunstniku mainet, siis on ehk parem, et selliseid ei avalda.
JM: See on nagu teismeeas kirjutatud päevikuid avaldada romaani pähe.
AL: Jah, siin on tõesti oma põhjus, miks neid lugusid kunagi ei tehtud lõpuni ja ehk ongi see niimoodi parem. Sest, jah, tõsi, selliseid paska-antoloogiaid võib teha ja avaldada kõik, mis kunagi on tehtud. Mõned bändid nii ka teevad, aga nende kuulamisest ei saa ma küll midagi.

TK: Kuidas lugu sünnib? Kas esimalt tuleb rütm, meloodia, sõnad või mingi meeleolu, mida tahad edasi anda?
JM: Ei tea, teinekord on omamoodi ettekujutus, et peaks tegema sellise ja sellise loo või sellist ja sellist muusikat, ja kust see inspiratsioon siis tuleb..
AL: Mis?
JM: Mis? - seda ei tea. Aga siis tuleb võtta kitarr oma rumalate käte vahele ja äsada. Või siis pole mingit ettekujutust sellest, mida teha, lihtsalt mängid ja kui tuleb midagi, mis ei lähe meelest ära, võib see olla ka hea. Ja kui seda hiljem korrata, võib ka kogemata sündida täitsa valmis loomaterjal. Teinekord teen loo otse Terhi sõnadele - nii, et on vaid sõnad ees ja hakkan oma mäda, õhukese ja ebapuhta häälega klaveri või kitarri saatel midagi ümisema.

TK: Seega siis Terhi kirjutab sõnad enne valmis. Tal peab siis olema mingi luuletuskogu vms?
AL: Nii see on. Tal on vihik sõnadega, ja aeg-ajalt sealt ka midagi võetakse. Aga tavaliselt suhtub Terhi sellesse üsna armukadedalt ja eriti neid enne kellegile ei näita. Seega ega ma eriti ei tea, kuidas ta neid sõnu teeb, kuid aeg-ajalt on tehtud nii, et on olemas lugu ja Terhi kirjutab sellele peale. Aga ta enda arvates on mugavam siis, kui tal on eelnevalt olemas sõnad, ja neile kirjutatakse viis. Need on kaks eri viisi lugude valmimiseks ja mõlemad on väga head.
JM: Ja tihti tuleb neid sõnu hiljem kohendada. Sõnade või värsside pikkust või muud sellist, ühest kohast ära võtta, teise juurde anda. Aga see on enam vähem 50-50 kuidas nad sünnivad, aga kui sõnad on juba olemas, siis ta omamoodi ka aitab, sest sõnades on juba olemas teatud rütm ja järjestus . Mitu värsirida, kui pikad need on, mida korrata, milline võiks olla refrään jne, siis ehkki teinekord on tulemus hoopis teine, kui Terhi oli mõelnud, annab see esimene tõuke – inspiratsiooni -”mille?” kogu protsessi.

TK: Terhi pole ise veel lugusid kirjutanud?
JM, AL: On
JM: Tegelikult on. Ta on unes komponeerinud ka eilsel konsterdil kõlanud "Elena" refräänikoha. Ta nägi und, nagu SMG oleks esinenud mingisuguste missivõistluste vahepalana ja me mängisime lugu, mida polnud õigupoolest olemaski, ja selle refrääni ta unes kuuliski, helistas hommikul mulle ja ümises selle ette. Pärast kirjutasime selle bändi tarvis lahti ja oligi. Muidugi seda algupärast varianti tuli teha aeglasemaks.
AL: Jah, sest algupärane versioon kõlas nagu ragtime. Aga jah, Terhi on unes komponeerinud, paljudel heliloojatel nõuab see suurt tööd ja vaeva, ärgata vara hommikul, et kogu päeva saaks heli luua. Ja kratsib ta kukalt, joob kohvi ja kirjutab noote aga kuna Terhi on musikaalselt mitmekülgne..
JM: ..mitmevõistleja..
AL: ..jah, mitmevõistleja, siis on ta võimaline ka unes komponeerima. Tubli, Terhi!

TK: Milles see mitmevõistlejalikkus veel väljendub?
AL: No muidugi on see nali, sest Terhi on teinud vaid ühe loo meloodia, mis on muidugi väga hea algus. Aga minu arvates on Terhil erakordselt lai muusikaline nägemus oma mänguoskusega võrreldes. Ja võtab aktiivselt osa, kui me proovidel mingit lugu harjutame.
JM: Jah, ta on väga vihane, kui me sitasti mängime.
AL: Ja väga rõõmus, kui hästi mängime, sellest saame ka teda, kus suunas minna. Aga jah, tal on väga aktiivne osa kõigi lugude valmimisel ja viimistlemisel.
JM: ..suusõnaliselt.
AL: Jah, suusõnaliselt, sest ta ei oska mängida ühtegi pilli, ega lugeda või kirjutada noote, seega on tal end raske nende vahenditega väljendada. Aga jutuga saab ka asjad korda.

TK: Kas tuleb lugude juures teha palju kompromisse?
AL: No see on alati kompromiss. Heliloojal on peas üks variant loost, olgu see siis täpne või hägune aga heliloojal on idee olemas. Stuudios ei lähe aga kunagi nii, nagu ise oleksid tahtnud. Inimesed mängivad alati veidi teisiti, ükskõik mida sa ka ei püüaks. Midagi saab teha alles kokkumiksimisel. Oluline on komponeerimise juures aru saada sellest, et antud loost ei tule nagunii sellist nagu sa soovid, ja sul tuleb uskuda, et tulemus on hea nii või teisiti.
JM: Ja kui me teeks kõik eraldi plaate, kui realiseeruks igaühe enda isiklik kunstiline nägemus, arvan, et tulemus oleks küllaltki õudne kuulata. Seega, jumal tänatud, et neid kompromisse peab tegema, see võimaldab teiste halbadest ideedest need teemandid välja lihvida.
AL: Sellel bänd ka põhineb, et kui tehtaks nii nagu helilooja tahab, siis ta võib selleks palgata mingid robotid või teha ise kogu asja. Selles ongi bändi idee, et selles on neli või viis aktiivset liiget, kellest igaüks toob midagi enda poolt kaasa ja tulemus on nagu supp, mis loodetavasti ka hästi maitseb. Muidu võiks teha ju sooloplaate.

TK: Inimesed on erinevad, erinevad ka muusikalised mõjutused. Sealt see tuleb..
AL: see teebki asja põnevaks - et näiteks mul on õudselt hea muusikamaitse, Joelil väga sitt maitse. Ja kui need kaks kokku panna, saab keskmiselt hea.
JM: Väga hea supp, aga maitseb siiski natuke imelikult.
AL: Muidugi, kui ma ise sooloplaate tegema hakkan, on nad hoopis paremad kui need SMG plaadid.

TK: Trummiplaadid?
AL: Jah, kindlasti trummiplaadid - iga lugu algab trummisoologa, siis keskel on trummisoolo ja lugu lõpeb ka trummisoologa. Ja väga keerukad rütmivaheldused ja kokkuvõttes täitsa kuulamiskõlbmatu trummisitt. Selle poole pürgin, et kui sellest bändist ära lähen, hakkan sooloplaate tegema.

TK: OK. muusikalised eeskujud. Millised need on, mis teevad su muusikakaitse sedavõrd heaks?
AL: Toto. Ütleme, et mul on väga lai muusikaline maitse. mulle meeldib jazz, heavy-metal ja kõik see, mis sinna vahepeale jääb. Aga kuna mul on muusikaline kõrgharidus - olen õppinud konservatooriumis noorest peast, siis on mul selline sünge minevik, et mulle meeldivad näiteks Chick Corea elektroonilised plaadid, Toto, Ja isegi mingil määral meeldib mulle Michael Bolton.

TK: Väljanägemise pärast?
AL: Jah, tal on hea soeng. Jah, selles mõttes on mul teatud luukere kapis aga usun, et mina ja Joel oleme näiteks kuulanud rohkem raskemat muusikat kui Terhi ja Anssi. Anssil on igasugused vastikud basskitarri plaadid. Näiteks Stanley Clarki plaate - "If Only This Base Could Talk" - see on veel õudsam kui minu muusikaline minevik.
JM: Praegu kuulab ta kantrit. Sellist USA alternatiiv-kantrit, mida on kohandatud popesteetikale.
AL: Meie miksija kuulab aga karmimat võimalikku - Faith Hilli, Shanya Twaini ja mingit Evansit. Sel on täitsa mäda maitse. Vist kõige sitem kõigist. Mul on ehk teiseks siteim maitse. Või siis Anssil. Mullle tundub, et Joelil on niiöleda tänava-usutavaim maitse, sest talle meeldeib näiteks My Dying Bride..ja mis veel?
JM: Sonic Youth.
AL: Jah, Sonic Youth on minu arvates ka hea. Aga Jomppul on sitt maitse, ja Terhi kuulab mingit Stingi ja sellist iiri hüplemist. Seega ega meil kellegil selles suhtes väga hästi ei lähe.

TK: Joel, kas need raskemad kitarrisoundid on pärit Sonic Youthilt?
JM: No mitte need kõige raskemad, need on pärit Anthraxilt või My Dying Bridelt, Iron Maidenilt. Selline sünge alatoon ja ..Olen kuulanud igasugu heavyt nooruse Kissist alates System Of The Downini, aga ka rap'i - Public Enemyt ja..
AL: -...ja Primust ja. Kui tutvusin Joeliga, olime veel väga noored, kuulasime koos Primust, Public Enemyt ja mida kõike.
JM: ..Army Of Lovers'it.
AL: ...ja vanat Janitat. Aga Joeliga on meil mõnes suhtes sama tüüpi muusikamaitse. Selle vahega, ehk, et mul on mingil määral südames ruumi ka ameerikalikule michaelbolton-tüüpi paatosele. Minu arvates on see huvitav, smas kui mulle meedlib selline Toto stuudiokekutamine, ehkki pole sellest kunagi liiga innustunud.
JM: Mul on jälle riiulitäis sellist Warpi tugitoolitechnot.
AL: ..jah, ambience-muusikat. Ka minu arvates on näiteks William Orbit täitsa tegija..
JM:.. ja Aphex Twin ja Future Sound of London..
AL: ..ja Autechre..
JM: Autechre, kelle Radiohead tegi moodsaks.

TK: Kui valida välja kolm aegade parimat albumit?
JM: Kumb on parem - Public Enemy "It Takes A Nation Of Millions To Hold Us Back" või "Fear of The Black Planet"?...
AL: "It Takes A Nation.."
JM: Jah, siis see on See album. Siis kindlasti Sonic Youthi "Goo" ja .. kas sel kolmandal ongi nüüd tähtsust?
AL: Eva Dahlgreni "Jag Vill See Min Älskande Komma Ut Fran Den Vilda", Jah Wobble & In The Feathers of The Heart "Becoming More Like God" ja Slayeri "Raining Blood".

TK: Millal oli see hetk, mil otsustatsite hakata tõsiselt tegelema muusikaga?
AL: olen juba väga väikesest lapsest peale mänginud trummi, ja klaverit. Isagi on mul muusik ja ta ostis mulle trummid, kui ma olin veel väike poiss. 11-aastaselt läksin konservatooriumisse ja seal ma Joeliga tuttavaks saingi. Olime koos me esimeses bändis, mille nimi oli "Runaway Pois".
JM: Halvad bändinimed on meid ühendanud juba aastaid.
AL: See tuligi nagu loomulikult, esmalt harrastus, siis hakkasid meeldima konsterdid ja ühtäkki märkasin ,kui kool oli läbi, et sellega saab ju ka raha teenida. Kõik tuli nagu kogemata, ma pole endaga kunagi nõu pidanud, et otsustaks, et Antti, nüüd hakkame muusikuks. Siis oleksin vastanud, et : jah, Antti.. Et kõik tuli nagu kogemata.
JM: Mind ajas ema klaveritundidesse juba kuueaastaselt, jalgpallitrenni läksin ise, seega pidi vanem mind hella käega spordi juurest kultuuri juurde juhatama.
AL: Muusika päästis sind spordi käest.
JM: Võiksin siis praegugi olla Sami Hyypiön meeskonnapartner või Jari Litmanen. .. aga kümneaastaselt läksin üle kitarrile, kuna nende klassikaliste etüüdide saagimine hakkas juba ärritama.
AL: Ja eks tüdrukutele meeldivad kitarristid ka rohkem kui klassikalised pianistid.
JM: .. ei meeldi.
AL: Kuna Joel on kole ja tal on viletsad juuksed, siis ainuke viis tüdrukutele meeldida, oli kitarri mängida.

TK: Joel on teinud ka graafikat. Näiteks on SMG plaadi graafiline lahendus samuti Joeli poolt tehtud. Kas bändi tegemise kõrvalt jääb aega ka graafikaga tegelemiseks?.
JM: See on pea et elamistingimus, kuna raha tuleb ja läheb sedavõrd kõva tempoga, et paneb muretsema.
AL: Pigem et raha läheb murelikukstegeva kiirusega.
JM: Jah, raha tuleb häirivalt aeglaselt ja läheb häirivalt kiiresti. Seega on peaaegu hädavajalik teha muusika kõrval midagi veel, et kulutamisharjumustest mitte taganeda. Peale selle on mul ka vastav koolitus, sest esmalt oligi plaan, et hakkan graafikuks ja muusika jääb harrastuseks. Et rahad ei sõltuks kunstilistest kompromissidest.
AL: Seda kuuleb ka su mängust, sest su kitarrimäng on väga amatöörlik..
JM: Jah, olengi diletant.

TK: Teed siis regulaarseid tellimustöid?
JM: Jah, vabakutselisena pole ma seotud mingi ettevõttega aga aastate jooksul on tekkinud kontakte teatud kirjastustega, millelt plaadifirmad tellivad ka plaadiümbriseid. Ja kui taas läheb vaja mu käe tagasihoidlikku puudutust, kujundan ka Demi nimelist noorte tüdrukute ajakirja. Ja kõik mu kursusekaaslased on praegu töös mingites graafilise disaini firmades ja reklaamiagentuurides ja peavad tegelema sellega iga päev, minust on aga tulnud selline omamoodi hulkur ja hanke-tööline, aga kui vaadata, mida nad tegema peavad, siis kadedaks kah ei aja. Sest kui pead ikkagi tegema mingisuguseid Lindströmi pesulateenuste reklaami või pead end vaevama wc-paberite seksikamaks muutmisega vms, olen oma otsust muusika kasuks siiski kiitnud.

TK: Kas Terhil on aega moedisainiks?
JM: Jah, ta on teinud ka UB sõnadekirjutaja ja praeguse rahvaesindaja Anni Sinnemäe kostüüme Vabariigi aastapäevaks presidendi vastuvõtul. Nüüd, kui Anni valiti taas parlamenti, siis kindlasti ka see traditsioon jätkub. Terhi õppis paar aastat moedisaini aga see kooliskäik oli sedavõrd igav, et ta sellega lõpuni ei läinud ja ega siis sellist päris moedisaineirt temast ei saa, aga mingisugust koolitust on ta siiski saanud ja muidugi on tal ka silma. Sest kenasid ürpe on ta teinud.

/kahjuks pidi trummar Antti minema vahepeal oma perekondlikke asju ajama, seega jäi Ultra Brast rääkimise raskus ainuüksi Joelile./

TK: Tagasi minevikku - UB lõpetamine oli üllatus. Miks ikkagi UB lõpetas?
JM: Ultra Bra pandi alguses kokku sellistest inimestest, kellel polnud see üleüldse kõige suurem soov ja tahtmine; inimestest, kellest ei oleks pidanudki saama lauljad; inimestest, kellest keegi ei osanud mõeldagi, et sellest saaks sedavõrd kõrgelennuline muusikaline kollektiiv nagu see oli. Kui kõik hakkasid asjaga kaasa minema, oli väga lõbus, ja ehk lõpuks määraski bändi elukaare ta enda formaat. Kui kogu aeg oli viis, siis neli lauljat lisaks tavalise rockbändi koosseisule, klahvpillid, klaver, puhkpillid - määras see selle, et selle bändiga võis teha vaid seda laadi muusikat, milles on kogu aeg kõik need elemendid; et kontsertidel oleks tegemist kõigil, mitte et mõni peaks esinemise ajal küüsi viilima, kuna midagi pole teha. Kui see formaat, või muusikaesitamise ja -tegemise viis: seaded ja kogu tehniline ning heliline kuvand oli sellises koosseisus läbi käidud, tekkis tunne, et kas hakkamegi sellega end ära elatama või lõpetame. Ehk siis, oleksime võinud teha veel viis plaati ja siis 40e aastaselt, nagu on Yö ja Dingo ja need teised pikaealised nagu Neljä Ruusua või CMX vms, kellele see, mida nad teevad, ongi leib ja leivakõrvane... Siis variant, et UB-st olekski saanud su elukarjäär, paistis kuidagi masendavalt. Ja kuna olime veel noored, siis mõtlesime panna pillid kotti, kuna muusikaliselt oli kõik nagu öeldud, mida tahtsime. Ehk siis - "Vesireittejä" oli plaat, milles neid piire juba venitatigi - seal oli isegi lugusid, milles polnud ü-l-e-ü-l-d-s-e pasunaid. Kui sul on selline formaat, kus pead kogu aeg, ilmtingimata kasutama pasunaid, ja viiuleid ja muud, siis läheb see natuke raskeks. Teisalt jälle tundub tobedana teha plaat, millest on kõik need taustakoorid, pasunad, löökpillid ja klaver ära võetud ja nimetada seda seejärel veel Ultra Bra plaadiks.. Seega, neid piire venitati nii palju kui võis, kuid seal vahepeal tekkis tunne, et see on about that, et oleme veel noored inimesed ja jõuame teha veel igatsugu asja. Et see pole küll see, millega me elu lõpuni tahaks tegeleda.

TK: Teie lähete muusikaga edasi, ka Kerkko Koskinen (UB peamine viiside kirjutaja) jätkab soolokarjääri, mida teevad teised?
JM: Vaskpillimängijad - Markku Bortin, UB saksofonist, teeb kaasa Kemi või Oulu sümfooniaorkestris, ta on pealegi veel väga teenekas klarnetist lisaks oma saksofonioskusele; Kari Pelttari elatab end kontserdi- ja stuudiomuusikuna, trompetistina, on mänginud muuseas Jari Sillanpää taustabändis; Ilmari Pohjola oli samuti teenekas jazzpuhkpillimängija, aga siis kui kuulis esimest korda Garbage't Provinssirockis, siis kaotas südame Shirley Mansonile ja rockile ning asutas Ultra Bra lõpumeetreil rockbändi nimega Silvio, ta ise laulab seal ja teeb seda üsna angstilikult- Silvio muusika on selline pessimistlik, veidi progelik, selline raske rock, ehk veidi Radiohead'i mõjudega, aga oma hääl on kuulda; siis löökpillimängija Jan Pethman tegutseb Maija Vilkkumaa trummarina, ja trummar ta tegelikult ongi, löökpillide peale jäi ta nagu kogemata - oskas tambureid ja gonge mängida, kuid ennast ta löökpillimängijaks ei nimetanud; - tegelikult UB lõpumeetreil mängis mitmeid kordi löökpille Mikku Sirén, kui Jan oli hõivatud Maija bändiga, praegu mängib Mikku Apocalypticaga.
  Siis on lauljate rida: Terhi Kokkonen laulab ühes Scandinavian Music Group nimelises bändis; Vuokko Hovattal on selline grupp nagu Tekniikkan Ihmelapset, mis annab plaadi välja vist nüüd, sügisel või talvel - see on selline reibas, ja rõõmus ja haarav ja tempokas poprock, ja ootan väga nende plaati; Arto Talme, teine laulja, on fotograaf, kes pole kunagi mõelnudki laulmisest, nooruses mängis mingil määral saksofoni, that's it, ja siis sai tast Soome populaarseima bändi laulja, aga praegu on ta fotograaf ja pildistab kindlasti mingeid plakateid, puhkusereklaame, täpselt ei saa aru; Olli Virtaperko, kes on tegelikult tshellist, mitte laulja (ja ega Terhigi mingi laulja ole, Vuokko Hovatta on samuti näitleja, mitte laulja), Olli Virtaperkol on bänd nimega Ensemble Ambrosius, mis teeb väga kaasaegset kammermuusikat barokkinstrumentidele; Anna Tulusto töötas pikka aega YLE-s toimetajana, praegu teeb kaasa YLE Radio Ainos, töötanud ka kolumnistina ja on kahe lapse ema.
  Kerkko Koskinen tegeleb oma sooloprojekti kõrval ka filmimuusikaga. Film linastub sügisel ja kannab nime "Hymypoika", rezhissööriks J-P Siili; Kerkko muusikaga on ka "Nousukausi”, mille rezhissöör on Johanna Vuoksenmaa.

TK: SMG-lt pole filmimuusikat tellitud?
JM: Ei, oleme küll kaasa teinud mõnel soundtrackil. Soome soundtrack-poliitika on selline, et suured plaadifirmad ise vaatavad, mida tahavad sinna panna. SMG on olnud BMG all - õigel ajal, õiges kohas ja sealt me oleme filmidesse sattunud.

TK: Mida UB periood teile tähendas?
JM: Muidugi oli see kordumatu ja tõesti meeldiv aeg. Isegi nagu jätkatud noorus selles mõttes, et kui teised hakkasid me ümber keskenduma õpingutele, siis meie õpingud hakkasid venima ja me sõitsime õppimise asemel hoopis mööda Soomet, andsime täissaaslidele kontserte ja tegime ühtäkki plaate, mis müüs kümneid ja kümneid ja kümneid ja lõpuks sadu ja sadu ja sadu ja tuhandeid.. Eks ilma selleta oleks olnud meil kõigil hoopis teistsugune elukaar või noorus ja olen muidugi paganama rahul, et see just nii oli. Olen ise alati mõelnud, et mängin mingis bändis ja olen seotud muusikaga aga sellist reisi poleks kunagi osanud ette kujutada.

TK: Kas oled mõelnud, miks UB sai sedavõrd populaarseks?
JM: kui mõelda, millised olid toona (1995-6) valikuvõimalused Soome muusikaelus, siis ehkki neid oli, oli Ultra Bra oma muusikaliste lahenduste poolest vägagi unikaalne nähtus. Tuleb mõelda ka sellele, et kui tavaliselt kerkib Soomes pinnale mingi artist või nähtus, mis ruttu läbi lööb, siis asuvad plaadifirmad vorpima samasuguseid - nagu näiteks, kui praegu on Anssi Kela müünud ziljoneid, miljoneid plaate, siis plaadifirma vorbib samasuguseid poeete- lugudekirjutajaid mingi buumitabamise lootuses, või näiteks kui kerkib esile mingi spicegirls, siis vorbitakse tüdrukute-poistebände.. UB puhul oli aga tegemist sedavõrd unikaalse või parem öelda, raskesti teostatava asjaga, et ma pole seni kohanud ühtegi teist bändi, mis oleks suutnud seda asendada või kasvõi järgida.
  Ja kui mõelda 90ndate Soome kontserdibändide ja -esinejate muusikalist üldpilti, siis oli UB midagi hoopis muud. Toona oli teatud rock-puriste, kes kuulutasid, et see pole meie asi, teiselt poolt olid me vastu humppapublik ja ka popmuusika andnud fännid, aga kõigist neist leeridest suutis ehk enamus meid siiski oma maailmapilti vastu võtta. Alguses olimegi rohkem tudengite ja kooliõpilaste lemmikud, sealt hakkas aga publiku eapiir laienema ja meid hakkasid kuulama ka teised, mitte ainult humanitaarnoored. Ja kui on tehtud muusikat juba sedavõrd laiahaardeliselt, leidsid kõik sealt ka endale omad lemmikud ja lemmikstiilid, kuna UB skaala ulatus heavy-metal kitarrist shiki ööklubi jazzini ja ballaadideni, võib seda pidada kas täitsa vastumeelse supina või leiab sealt oma lemmiku.

TK:Milline on Su enda lemmiklugu UB päevadelt?
JM: Kindlasti "Vesireittejä” albumi nimilugu "Vesireittejä”, mis on minu arvates UB-le kaunis tipptähis. Mitte mingi suur hitt aga arvan, et tähendab päris mitmele UB fännile hoopis rohkem kui mingi "Jäätelöauto"-tüüpi pala. Alles "Vesireittejä" ja "Kalifornia" albumitel hakkas kujunema selline teatud karisma, mis muutis asja paremaks. Ja minu arvates "Vesireittejä" on just SEE lugu.

TK: UB osales ka Eurovisiooni lauluvõistluse eelkonkursil. SMG sellesse suunda ei lähe?
JM: Ei, ei. SMG on selles mõttes hoopis traditsioonilisem rockbänd. Kui UB oli selline segane moodustis, mis võis endale midagi taolist lubada, siis SMG puhul on tegemist teatud mõttes hoopis konservatiivsema kontseptsiga, et ei kavatsegi teha mingeid crossover asju.

TK: kontserdid või stuudio, mis meeldib rohkem?
JM: Stuudios on teinekord väga sitt, teinekord paganama lõbus.. Kontserdid teinekord natuke masendavad aga teinekord taas pagana lõbusad.. Ütleks, et siin on muusikul nagu kaks naba - üks teisele tasakaaluks: kui oled kaua aega koltunud stuudioseinte vahel ja midagi ära teinud, siis tuleb tohutu tahtmine seda kogu rahvale livena maha mängida. Kui oled aga kaua juba ringlenud kontsertidel, hakkab see ringlemine omamoodi ajudele, et alati kui lähed uude kohta ja esitad seal samu lugusid, siis lõpuks märkad, et see on seesama koht, kus sa juba olid nendesamade lugudega. Siis tunnedki juba, et nüüd on aeg uue materjali kallal tööle hakata. Ja kontsertidel on alati hea see, et sinna võib lisada uusi lugusid, nagu oli ka Tavastia kontserdil. Muidugi tuleb ka seal pidada piiri, sest publik reageerib paremini nendele lugudele, mis on juba varem tuttavad, seega toimib kontserttuur mõnes mõttes ka järgmise plaadi valmimisprotsessi esimeste sammudena- et ei lähe mitte kohe stuudiosse. Esimese plaadi tegimegi nii, et läksime otse stuudiosse ja plaat oli about valmis, sest olime noote kogunud juba UB kontsertite jooksul. kuid minu arvates on ergutav mängida uusi asju publikule kasvõi väheke tooremas vormis, enne kui lähed neid stuudiosse lihvima. See annab pildi, kuidas nad hakkavad livena toimima.

TK: Sel sügisel, talvel teid siin Helsinkis enam ei näe, mujal Soomes on veel mõned kontserdid. Seejärel aga lähete stuudiosse uut materjali salvestama?
JM: Jah, Helsinkis meid sel aastal enam ei näe. Nüüd, hilissuvel ja sügisel, kui mingit kirjutusblokki ei tule, siis kirjutaks veel mõne juurde ja saaks plaadimaterjali kokku. Enne jõule loodame kõik ära miksida ja siis kas veebruari alguses või jaanuari lõpus välja anda. Loodame, et kõik läheb kõige paremini.

TK: Aitäh, Joel. Jääme ootama uut plaati.