Üks nädalavahetus käisin Tartus ja astusin Nuksi poolt läbi. Selle tulemusena istusin maha, et kirjutada üks vägev arvustus pleikarimängule, kus paljad naised kaklevad. RRXX on just selline mäng ja põhimõtteliselt käib see nii, et kaks mängijat istuvad teleka ees ja kumbki mudib oma pulti nii mis jaksab - ikka selleks, et poolpaljas tsikk ekraanil saaks paremini hüpata, kükkida, rullida, vastast taguda, kägistada, tutistada, väänata ja piinata - aga kui juhtud komistama, siis on oluline kiiresti püsti saada. Väga emotsionaalne mäng on ja etteruttavalt olgu ka see öeldud - tulvil *kunstilisi väärtusi*. Oi jah.

Kõigepealt panin kirja sellised märksõnad nagu seks, vägivald, seks, jaapan, reiejudo, mpaa, remote control vibrator club, alukad, screenshot, pleikar, tilt, high kick, kawaii, Monbule Roses XXX, cosplay JAV, AV Idol, AVW, action figure, pinfall, humiliation, ultravixen, supervixen, hentai, submission hold, compromising positions, judopagarid, "ken sent me". See öeldud, võiks klaviatuuri nurka visata, ennast mõnusalt ära sättida ja nautida erakordselt suurt klikkide arvu võrreldes keskmise Sewercide Lo-Fi artikliga. Ainult et ilus oleks piltide vahele väheke teksti ka panna - muidu ütlevad veel, et "unfair use". Tegelt mul vist isegi oli midagi öelda.

Selle lingi tagant avanev lehekülg annab aimu, mis RRXX-st saaks teha ühe X lisamise teel.

Tegelt on RXX-s erootikat täpselt parasjagu. Fookuses kätsh, kunstilised väärtused seonduvad sellega vägagi delikaatselt. Poosid on võrratud, aga genitaale ei paista ja otseselt seksida ka ei saa. Siiski, vähemalt kahekesi mängides ja väikse veiniga tagab RRXX suurepärase mänguelamuse. Mulle küll meeldib naisi alistada ja samal ajal naerda, nii et kõht kõveras.

Loomulikult võiks RXX-st olla ka pornoversioon, stiilis Jaapani Adult Video Wrestling. Sellise mängu valmimine tundub siiski üsna ebatõenäoline, kui arvestada lääne mänguturul valitsevaid väärtusi. Samas, nõudlust ju oleks.

RRXX action figures Kawaii!

Selge, et RRXX on jaapani mäng. Seda võib öelda esimesest pilgust. Ja ongi läbi ja lõhki - Konami Computer Entertainment Tokyo ja kaklusmänguarendaja Yuke koostöö. Jaapanlaste arusaam erootikast on omaette maailm. Hentai koomiksid ja multikad, koolitüdrukute kantud alukate müük ja jaapani tüüpi wrestling - võitluslik seks poksiringis on ainult mõned näited sellest imelisest maitsest. Või võtame näiteks sellise reality-show nagu kaugjuhitava vibraatori klubi - whee! - kas te kujutate midagi sellist läänes ette? Ja teiselt poolt teatavasti on jaapanlased mänguhullud, nii et idee poolest peaks need kaks asja mingis punktis kokku saama. Noh, kahtlemata esineb huvi erootiliste mängude vastu ka läänepoolkeral, aga see on rohkem põrandaalune teema.

Kui asja vaadata sellises orientaalses valguses, siis RRXX näitab suunda, kuhu mängumaailm võiks areneda. Kui ainult meediatööstust ei valitseks puritaanid, kes otsivad igas asjas "obstsöönsust" ehk kõlvatust. Kurat teab täpselt mis see on, aga vähemalt Ameerika kohus suhtub asjasse täie tõsidusega.

Lääne mänguturul valitseb traditsiooniliselt seksipõud (ja dr KO pole ainuke, kes seda muret kurdab):

"Ühtki otsest mängus näidatud seksistseeni siinkohal ei meenugi. Vahel harva varjab sellelaadset tegevust must censored-kastike, enamasti aga on seksistseenid tegevusest “välja lõigatud” nagu nõukaaegsetes välismaa filmides."

Regulatsioonihuvilisena uurisin asja ja koostasin referaadi teemal, kuidas toimib meedia enesetsensuur, milline on ESRB (Entertainment Software Rating Board) roll mänguturu reeglite kujunemisel ja miks alaealiste kaitseks ehitatud süsteem tsenseerib sisuliselt kogu Ameerika mängutoodangu. Vihjeks veel, et hiljuti nägin dokfilmi "This film is not yet rated", mis räägib analoogilisest reitingusüsteemist filmiturul (MPAA). Väga selget keelt räägib - anonüümsete hindajate ja alaealiste moraali kaitse sildi taha on peitunud suurfirmade kokkulepe, millega ühelt poolt kontrollitakse turgu ja teiselt poolt seatakse filmidele sisupiirangud, ilma et keegi saaks otseselt rääkida filmitsensuurist. Aga see jutt ajab muidugi haigutama. Referaati seekord üles ei pane, sest korraga liiga palju regulatsioonist rääkida on tervisele kahjulik. Keda väga huvitab, võib lugeda - aga omal vastutusel.

Seksist. Kõige parem näide lääne mängudes valitsevast seksipõuast on muidugi Lara Croft. Kuidas on võimalik, et selline tegelane saab olla küberruumi seksisümboliks. Tegemist on täiesti ebaseksika tegelasega. Kõik ju teavad, aga ei tunnista. Kui mõni poiss teistele ütleb, et Lara Croft on kole, siis tõenäoliselt järgneb reaktsioon stiilis: kamoon - sulle ei meeldi Lara Croft - mees sa ei ole normaalne. Sama lugu nagu vahepeal oli silikoonrindadega - valitsev suhtumine ei salli vastuvaidlemist - big boobs rock. Kui ei meeldi, järelikult oled pedofiil või impotent. Kaldu vähe peavoolust kõrvale ja oled pervert. "Kirik keset küla" on lääged kompromissid nagu Playboy-erootika. Good for you.

Ameerika on tuntud oma moraalses silmakirjalikkuses: kui kuskil on mõni paljas keha, siis pistavad lapsevanemate nõukogud kohe lõugama. Seevastu vägivalda üldiselt tolereeritakse, seksiga võrreldes on see lapsemäng.

Algupärasest Ameerika moraalist annab pildi viiekümnendatel ellu rakendatud produktsioonikoodeks, nn Hays code. 1968. aastal produktsioonikoodeksit reformiti ja MPAA (Motion Picture Association of America) filmihindamise süsteem sellisel kujul, nagu ta praegugi on. Sai juba mainitud, et selle vaste mängutööstuses on ESRB. Mitte ERSP, eks - see on Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (tegevuse lõpetanud).

Et mäng saaks reitingu M (alla 17 keelatud), piisab juba vihjest seksile või mõnest neljatähelisest sõnast. Sama reitinguga on ka enamus surmtõsiseid tapmismänge, mis on enam-vähem kõige populaarsemad mängud. Näiteks Halo ja Kurjajuure lemmikmäng Return To The Castle of Wolfenstein, mis sisaldab küll ultravägivalda, aga (erinevalt RRXX-st) pole seal erootika varjugi. Sisuliselt mitte sugugi armutum tapmismäng - Medal of Honor (teema: liitlasvägede kuulsusrikas Normandia dessant; tegevus: tapmine, tapmine, tapmine) pääses muide M reitingust sellega, et nad tegid tapmisest veretu (sarnast suhtumist on täheldatud filmide hindamisel - vägivald ja tapmine läbivad hõlpsasti MPAA sõela, kui ainult verd ei ole). Hoolimata vere puudumisest nautis patriootlik vägivallamäng väga soliidseid müüginumbreid.

Kindel retsept, kuidas saada M-st kangem märgistus AO ("adults only") on kujutada mängus midagi, mis hindajate meelest võiks liigituda sobimatu erootika või porno alla. Sest sellega võrreldes on vägivald lapsemäng. Hea näide on Grand Theft Auto (GTA) seeria, kus GTA3 ja Vice City sisaldavad tegelikult kõike, mida vägivallast huvitatud mängija hing ihaldab. Kõike saab teha, alates inimeste allaajamisest kuni nende jäsemete otsast rebimiseni, nii et verd pritsib. Ainus mida siiani ei olnud, on seks (seda oli kujutatud ainult kaudselt, nt auto hakkas seistes rappuma, kui naine sisse istus). Siin väheke kirumist ESRB aadressil seoses viimase GTA reitingu karmistamisega (M-st sai AO).

Nagu anonüümseks jääda soovivate mänguarendajate jutust selgub, ei olnud põhjuseks vägivald, vaid episood "Hot Coffee", kus seksitakse ja tissid on näha.

Rockstar Games (GTA tootja) allus survele, "kuum kohv" roogiti mängust välja - ja AO reiting vahetati tagasi M vastu.

Siit saab näha klippi sellest "rajust" kohast (päris lõpus) ja ülekannet USA Kongressist, kus selle klipi küsimust tõsimeeli arutati.

Aga nagu teleonud tabavalt märgivad, "ei pruugi teie lapsed mängida päris sedasama mängu, mis nad poest ostavad". Episood on veebis saadaval ja selle mängule lisamiseks ei pea olema l33t häkker.

Vaatame nüüd hoopis pilti sajaviiekümne aasta tagusest Heinrich Hoffmanni(mitte segi ajada raamatu "Hitler ja lapsed" autoriga) koomiksist - õigem on küll öelda "traagiks", sest kõik lood selles raamatus lõpevad iseäranis õnnetul kombel. Nagu esikaanel kirjas, oli see hirmuäratav teos mõeldud kolme- kuni kuueaastastele lastele. Kõik jutud selles raamatus järgivad eeskujulikult kriminaalõiguse normi struktuuri: hüpotees - sanktsioon (kui teed seda, siis juhtub sinuga nii). Need pidid aitama lastel keerulises maailmas hakkama saada. Näiteks saab siit teada, mis juhtub siis, kui laps koju jäädes pöialt imeb. Või "pöialt imeb", eksole. Brrr.

ZOMG. Vot see on õudne minu meelest.

Õnneks lisaks Kolumatsile ja ESRB-le on olemas ka hoopis meeldivamad meediumid, mis kujundavad noorsoo arusaamu arvutimängudest.

Näiteks Tilt TV ja Jaana Pelkonen on paljudel aidanud keerulises mängumaailmas hakkama saada. Kindlasti mitte ainult selles mõttes, et valida sobivat mängu. Jaana Pelkonen oli lihtsalt selline saatejuht, keda vaadates loksuvad väärtushinnangud kuidagi iseenesest paika. Kahjuks tänapäeval ta enam Tilti ei juhi, sest ta läks ülikooli. Oeh. Ja mina mõtlesin, et kool on lollidele.

Niisiis. Mis on kirutud seksitabu taga, see on omaette tõsine jutt ***. Moraali võtab päris hästi kokku keegi John oma blogipostituses pealkirjaga "Playing guilty pleasure video games".

John: "Where to begin with this game…let’s see…if you were to put a bunch of horny teenagers together to brainstorm a killer game, it might come out a lot like Rumble Roses. How else would you describe a game whose only raison d’etre is to get scantily clad virtual vixens to writhe around in various grappling positions?"

KO: Eeee.. Fun?

John: "At some point while playing through story mode, you’re going to say to yourself, “I am so *sick* of watching these ladies wrestle in mud.”

KO: We are really sorry for you, John.

John: "So, that’s how I spent my weekend: indulging in a rather ephemeral, pointless video game".

KO: So, that’s how I spent my weekend: having a real good time playing Rumble Roses XX.

John: "This is not exactly a game you’d feel proud to have played through [...] When asked, “You’ve spent a weekend playing that game. Haven’t you had enough of it?” I might reply, “No, not yet.” For though I don’t think I’d find it interesting to keep playing the game repeatedly, I could see myself playing it again at some point…but I’d feel guilty about it."

KO: "Guilty pleasure", my ass.

Pärast sattusime veel Janno korraldatud kontserdile ülikooli kohvikus, kus Vainola Erki Hyvat jahutas. Edasi siirdusime Playtechi peole, mis toimus Narva 25 ühika all. Seal oli tegelt ka päris mõnus. Võtsime dringid, istusime maha ja ei lasknud ennast eriti tehnomuusikast häirida. Vahepeal vaatasin ringi, tagapool oli terve saalitäis snuukrit mängivaid nohikuid. Päris naljakas oli, aga kõva häälega naerma ei hakanud, respekti mõttes. Ikka hoopis teine asi kui Club Tallinna paha vibe. Noh, aga varsti ikka hakkasime nihelema ja tõmbasime Playtechi peolt uttu. Tagasi Nuksi poole Rumble Rosesi mängima.

Eks ole varemgi nii kahevõitluse mänge taotud, Evol ükskord isegi kirjutas sellest.

Seda tuleb ka öelda, et mängude väljanägemine on viimasel ajal kõvasti edasi arenenud. Nuks korraldas oma korteris väikest viisi Playstation 3 presentatsiooni, tõsi küll, Playstation 2 pealt, demodega. "Elu läheb väga ilusaks", muheles korteriperemees veinipudelit avades. Vaatasin tõesti suu ammuli ja olin sunnitud oma pensionipõlve unistustes väikseid korrektuure tegema. Lisaks matile, radiaatorile ja transistorile tahaks nüüd ka mängukonsooli, millega näiteks, noh, paljaid naisi alistada. Ei, kindlasti saab sellega ka midagi kasulikku teha. Või noh.

Ja kui varem ma tahtsin võrri, siis nüüd võtaks lisaks vibreerivale mängupuldile üle-keha-vibreeriva kombenesooni, mis lisaks reaalsele kakluskogemusele toimiks ka rasvavõdistajana. Seda ma juba ostaksin. Voh! TV-shopis veel ei ole, aga passin peale.

***

Lõpetuseks - veel moraalist. Ma ei hakka tsiteerima valitud kohti Max Weberi suurteose "Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim" joonealustest. Seda võite ise kodus uurida. Temaatiline lisalugemine võiks olla Michel Fucault' "Hullumeelsuse ajalugu" ja Julia Kristseva "Jälestuse jõud". Refereerin siin hoopis ühte "Maalehe raamatu" sarjas avaldatud teksti mitte nii nimekalt, aga kahtlemata väga asjatundlikult ja mõjukalt autorilt. Eriti arvestades, et esmakordselt nägi kõnealune teos eesti keeles ilmavalgust juba 1911. aastal - ilmselt oli see käsiraamat juba meie vanavanavanemate padja all, kes salamahti omandatud teadmise kandsid edasi oma järeltulijatele jne. Raamatu nimi on *"Argtus, kohmetus, ärevus. Nende põhjused ja põhjalik parandamine",* autor Dr. med. G. H. Berendt.

Heinrich Hoffmanni klassikaline komblusõpik Struwwelpeter a.k.a. Kolumats.

/../ Veidrused ja vastuoksa viisid. Selle nimetuse alla langevad kõik veidrad ja naeruväärilikud viisid, nagu näituseks asjata "soso", "aha", "hmhm", "teate" ja muude kõrvahaavavate sõnade tarvitamine igas kõnes, tung küüsi närida või sõrmesi muljuda, mõne kehaosa või lihakse liigutamine ilma otstarbeta ja nõnda edasi. Ühed ei taha mõnda teatud toitu süüa, teised jälle tunnevad iha mitmesuguste ainete järele, mis iseenesest sugugi söödavad ei ole ja teistes koguni jälkust võivad äratada. Kõik need vastuoksa viisid, olgu nad külge harjutatud või mõne haiglase nähtuse tagajärg, näivad üsna tähtsuseta olevat ja ongi ka seda, aga nad saavad hädaohtlikuks, *kui asi hiljemine suguelu valda ulatub.* /../ Väga pentsik on ka viis, kehakarvu ja küünealuseid korjata, söögi ajal keelt laksutada, hingates nina kärtsutada, hambaid plaksutada, ja palju muid ebavoorusid. Kõik niisugused vead vaja kindlalt ära võita. Inimestel, kes endi üle valitsema on harjunud, pole raske ebavoorustest lahti saada. Ka tõstab niisugune enese üle valitsemise püüe iseenesest inimese kõlbelist väärtust. Ta aitab inimest *üleüldise paremakssaamise sihis edasi*. Siin peab juhlgelt enese üle võitu püüdma, et oma muid häid omadusi tumestavast plekist vabastada. Mis puudulik on, seda näevad teised kohe ja heidavad veidruse põdevja üle nalja ning kaks head omadust ei suuda kunagi ühte halba omadust maailma silmis üles kaaluda. /../

Muuseas leiavad äramärkimist veel sellised argtust, kohmetust ja ärevust põhjustavad viisid nagu suu lahtihoidmine, näotuksumine, näomoonutamine, halb kehahoidmine, ülearune higitsemine, pahaste haisev hingeõhk, ökitamine, haigusline inimesekartus, pilgu eest kõrvale hoidmine, kirjutusekramp ja värisemine teiste juuresolekul, haigusline punastamine, klaveri- ja viiulimängu kramp, kirjutuse-, kõnelemise- ja kuulmisvigade tung, segadus ja vaimline nõutus, segadus avalikul etteastumisel, eksamihirm, kõnepalavik, kõne- ja lambipalavik ja muidugi kohmetus käsikiimalikkuse (onanismuse) tagajärjel. /../ Kirg ajab inimestes nagu taim juuri; käsikiimalikkude (ehk onanistide) juures leiduv väga põhjendatud tundmus, et nad alatust teevad, alaline mõtlemine ülivägeva tungi ning kõlblise kohuse vahel mõjub niisamuti väsitavalt ja kurnavalt. /../ Onanismuse ravitsemiseks laste juures soovitatakse teatavaste tervet rida abinõusid. Nii on otstarbe-kohased eemalehoidmise-apparadid käte ja jalgade ning kaitsevööd suguosade tarvis üles leitud. Õige otstarbe-kohased on püksid ilma avausteta, särgid, mis mitmesugusel viisil kinni köidetakse jne. Suurt rõhku pandakse valju ning kestva järelevalvuse peale, ja selles mindakse õigusega nii kaugele, et onanisti tarvis vaht määratakse, mis temast mingil tingimusel ei lahku, temale isegi salakambrisse kaasa tuleb ning igat ta liigutust tähele paneb. Ka võib mõne kangekaelse lapse juures ihunuhtlust tarvitada, kuna vanemate juures autundmuse äratamise läbi rohkem eesmärgile jõutakse. (Dr. med. G. H. Berendt, "Argtus, kohmetus, ärevus". "Kunsti ja Teaduse" kirjastus, 1911).

Retsept:

Quassiatinktur .......... 20,0
Aloetinktur ............. 5,0
Bernsteinöl ............. 1,0.

Ja autori kommentaar: "Selle vedeliku vastik maik mõjub nõnda eemalepeletavalt maitseorganide peale, et ainult tõsine kangelasemeel küüntenärimises temale vastu suudab seista".

Samas viitab doktor Berendt sellele, et küünenärimise vastu on ka teisi mooduseid. Näiteks Inglismaal vaadatakse koolides sagedaste laste käed järele ja "nail biters" (küünenärijad) karistatakse valjuste.

Vali kord ja nulltolerants, need meie vanad tuttavad. Just nii, nagu graffiti ja kanepisuitsetamine viib paratamatult mõrvade ja riigireetmiseni, saab küüntenärimisest kiiresti onanismus, mis toob kaasa isiksuse lõpliku. moraalse. hävingu. Punkt.

Muidugi ei sea ma kahtluse alla Dr. med. G. H. Berendti retsepti tõhusust ega Hoffmanni moraalijuttude kasulikkust. Kuid ühe asja lisaks siia siiski juurde. IMHO aitab küünenärimise vastu päris hästi ka mängukonsool, selle puudumisel arvuti või kasvõi mobiiltelefon.

Mu jutt võib natuke imelik olla, sest mul oli väga raske lapsepõlv - vähe minu lapsepõlves oli päiksekiiri, sest mul polnd playstation 2te ja mobiili, pidin kandma väljavenind põlvedega dresse ja ei saanud sõpradele saata smsse (aitäh, Kurjam - ma ise ei oskaks oma kogemust paremini sõnastada). Veel meenub lapsepõlvest, kuidas mulle ei müüdud piletit nõukogude *seksfilmi* Väike Vera seansile. Olin väga löödud, sest Eesti NSV-s valitses kohutav seksidefitsiit.

Aga noh, Rumble Roses XX soovitan igatahes julgelt.. küüntenärimise vastu. Mängida nii vähe kui vajalik ja nii palju kui võimalik - uskuge mind - vajadused ületavad tunduvalt võimalusi.

Dr KO

Illustratsioon artiklile "Personaalarvuti - mängupartner".
Autor: füüsika-matemaatikakandidaat Peeter Lorents.