Mis võiks olla parem kui film tapjazombiedest? Jällegi, enamus asju maailmas. Seega kindlasti ka film zombiedest *ja* punkaritest, koos edeva soundtrackiga. Teisisõnu, Return of the Living Dead (1985).

Muidugi on filmi tähelepanu keskendunud zombiedele, mitte punk-aadetele, sest Return of the Living Dead vastab täielikult vähetuntud ISO-standardile "SMR", ehk siis Sex, Monsters and Rock'n'roll. Ja siia lisandub Punk. Yay. On kaunis kummaline vaadata filmi, mille parim osa on hoopis lõputiitrid, täpsemalt selle taustaks mängiv muusika. Muide, kui te satute nägema Freddy Kruegeri filmide 6. osa "Freddy's Dead: The Final Nightmare" (mis loomulikult ei jäänud viimaseks..), siis kerige ka kohe lõputiitriteni välja. Nende taustaks on Iggy Popi "Freddy's dead". Hoiate aega kokku ja elamus garanteeritud.

ROTD on mitteametlik järg 1968. aasta teedrajavale filmile "Night of the Living Dead". Ja kui ma ütlen teedrajav, siis on see tee rajatud kummaliselt lonkavate elavate laipade vahele, kes kõik urisevad ja inimajusid süüa ihkavad. Muidugi, selle tee vajalikkuses võib kahelda.

Ning lähtudes SMR-standardi punktist 318931 "Kui zombie-film väärib tegemist, väärib ta ka ületegemist", on ka ROTD saanud endale juba 2 järge, ning kolmas on vist tegemisel.

Kui mustvalgena filmitud Night of the Living Dead oli veel selline suhteliselt tõsimeelne film ja tekitas kohati isegi kergeid võbinaid, siis ROTD on nagu tsirkus bartseloona. Võib-olla 1968. aastal oli lugu "Braaains!"-zombidest mingil määral erutav, aga aastaks 1985 olid kõik juba nii blaseerunud (ja "Evil Dead" ka nähtud), et vaataja tähelepanu hoidmiseks oli vajalik sündmustik farsiks keerata (ja palju paljast naiseihu näidata ka, muidugi). Tulemuseks on ohtralt klounaadi ja ajuvaba rabelemist, ja päris lõbus on kohati, ma ei nurise.

Monsters

Milline võiks olla selle filmi sügavam sõnum? Nojah, tegelikult on selle filmi sõnum tõesti päris sügaval, surnuaial kuus jalga maa all, kust ta välja ronib, koledat häält teeb ja inimesi pureb.

Saladuslik tünn

Aga, kui nüüd süzheest rääkida (kuigi selliste filmide puhul pole see eriti oluline), siis tegevus käivitub sellest, et ühes laos lüüakse kogemata puruks tünn, mille sees oli marineeritud zombie. Loomulikult oli tünni omanikuks kuri USA armee - kes siis muu -, kes kunagi saladusliku kemikaali trioxiniga kahtlasi eksperimente tegi. Selle tulemusena inimesed zombiestusid ja see oligi põhjus, miks 1968. a filmi Night of the Living Dead algsed sündmused aset leidsid. Aga valitsus salgas juhtunut.

Igal juhul tuli purustatud tünnist imelikku auru, mis selle ümber seisnud vennikesed oimetuks lõi. Ja kui nad üles ärkasid, oli tünn tühi mis tühi. Uh oh.

Ega see trioxin polnud midagi muud kui filmi väljendi kohaselt "spray-on marihuana, or something". Uimastid on kahjulikud. Pikemas pespektiivis tekitavad nad rigor mortist ja nälga inimajude järele. Trioxin, saadaval ainult retseptiravimina. Keemia on tõepoolest imeline ning mul on päris kahju, et ma koolis keemiatunnis mitte midagi tähele ei pannud.

Trioxin. Bad for you.

Kemikaal hakkas kohe oma kurjust levitama, äratades üles koeratopise, aga ka ülakorrusel külmkambris puhanud laiba, kelle mehed olid sunnitud ära tükeldama. Aga zombie raisk keeldus vait jäämast, vaid isegi tuhandeks tükiks raiutuna muudkui niheles ja ähvardas. Meenutab muistsete eestlaste vabadusevõitlust, kus isegi põlvepikkune poisike pidi ristirüütlite vastu võitlusse astuma. Samamoodi olid filmi zombied nõus inimesi ründama senikaua, kuni neist vähemalt põlv järgi oli.

Ega's midagi, otsustati jupid ära põletada. Krematoorium asus mugavalt otse lao kõrval. Matusebürood juhatas ei keegi muu kui Ernie Kaltenbrunner, amatöörbalsameerija ja muidu leebe, kuldsete kätega inimene.

Tegu on halbade filmide tavapärase kangelase - reformeerunud natsiga. Meenutage kasvõi joviaalset Bormanni "The Great Rock'n'Roll Swindle"'is või veterinaarist natsi filmis "Braindead". Nad on alati lõbusad sellid, kelle tumedast minevikust annab märku vaid ohjeldamatu armastus marsimuusika vastu ja kohatised hõiked "Schneller! Schneller!".

"Panzer Rollen in Afrika Vor"

Ka Kaltenbrunneril on omad kompleksid, mida demonstreerib tema armastus igal võimalikul juhul sokisäärest suur revolver välja tõmmata ja kellelegi nina alla torgata. Siiski laabub kõik õnnelikult ja zombie aetakse krematooriumi ahju.. ja teadagi millega see lõpeb.

Krematooriumi korstnast tulev suits läheb koos kurjuse kemikaaliga otse vihmapilve sisse. Siis hakkab sadama ja vesi ujutab üle kohaliku surnuaia, kus punk-noored parajasti oma prallet pidasid. Tulemus: 1000 zombiet, kes kibekähku hauast välja ronivad, punknoori taga ajavad ning krematooriumi piiravad. Ning Linnea Quigleyl, kelle mängitud kangelanna nimega Trash esimesena zombiede hammaste vahele satub, on kahtlase väärtusega au olla esimene alasti naiszombie filmikunstis.

ROTD zombied ei ole päris nii uimased kui Night of the Living Dead'i zombied. Vajadusel oskavad nad päris kiiresti edasi liikuda ja isegi lühemaid, kuni kolmesõnalisi lauseid moodustada. Näiteks kui zombied kiirabiekipaazhi ära söövad, teatab üks zombie autoraadio teel mõtlikult: "seend moore paarameedics". Yum. Aga muidu on nad lollid, kuid järjekindlad ning võitlevad innukalt oma õnne nimel - õigus teha palju "aaargghh"-hääli ja vabadus inimesi peast pureda ning ajusid imeda. Sest ajude söömine, nagu meile selgitatakse, kõrvaldab surnuksolemise valu. "It maakes the paiin go awaaaay".

Edasi ma ei viitsi jutustada, sest järgneb üldine verepulm, vapper võitlus ning vältimatu õudne lõpp (millest tuleb küll juttu edaspidi).

Sex

Nagu teada, on iga B-õudusfilmi kohustuslikuks komponendiks paljaste naisterindade näitamine, ehk titshot ("Tädi Jane, näita tissi", nagu Atwist laulis). Tavaliselt käib naispeategelane korra dushi all. Miks just täpselt, ei olegi teada. Üks põhjendus on see, et see aitab vaatajal ärkvel püsida. Kui paljas naisterahvas on nähtud, võib rahulikult unne suikuda ja alles filmi lõpuks virguda. Titshot on B-filmide ISO-standardisse sisse kirjutatud sama kindlalt nagu põhiõigused ja vabadused Eesti põhiseadusesse. Ja enamasti seda järgitakse ka, isegi Resident Evil, olgugi et märgatavalt suurema eelarvega film, ei julgenud tavast irduda.

Ka ROTD rezhissöör Dan O'Bannon on selle kontseptsiooniga hästi kursis. Keegi paraku ei selgitanud talle, et titshot ei pea tingimata kogu läbi filmi kestma.

Vaevalt 10 minutit pärast filmi algust koorib Trash (Linnea Quigley) end paljaks ja lööb surnuaial alasti tantsu. Ja kogu ülejäänud filmi vältel on ta ka alasti. Siis hakkab vihma sadama ja ta peab veel kaua aega porgandpaljalt läbi vee ja muda sumpama. Sa vaene laps.

Muide, tantsu vehib ta kohutava 80. aastate disko-pala saatel (või vähemalt nii ma seda lugu nimetan). On minu paindumatu eelarvamus, et punk ja disko välistavad teineteist. Olgugi, et mul puudub igasugune pädevus kedagi õpetada (käige mu sõnade, aga mitte mu tegude järgi), aga - punkarid ei kuula diskot. Nad lihtsalt ei tee seda. Täpselt nagu taimetoitlane ei kaksa kukel pead küljest ja ei joo otse arterist punast kuuma mõnujooki. Neil pole see kombeks.

Väike paus kirjutamisse, sest mu sisemine mina oli sunnitud ropsima minema. Vabandust.

Rock'n'roll

Nagu mainitud, on filmis oluline roll kanda punkaritel, olgugi et see piirdub rohkem või vähem zombiesöödaks olekuga. Filmi alguses kohtume 6 punkariga, kelle nimed on Chuck, Casey, Spider, Scuz, Trash ja Suicide. Punkaritel on filmides alati sihukesed lühikesed nimed, kuna filmimaailma konventsioonide kohaselt ei oska nad lihtsalt pikemaid nimesid välja hääldada. See kõlab nagu nimekiri mu vana- ja muidu vanemate kassidest: Liisu, Miisu, Tondu, Pätu, Kitu, Bella ja vaga Il Duce, hiiglaslik kohitset ex-kõuts. Võib olla täiesti kindel, et punkarit nimega Herbert von Karajan juba üheski filmis ei kohta.

Tõele au andes, ega nad kõik punkarid olegi, mille põhjuseks on ilmselt ameeriklaste tahtmatus vahet teha mõistetel "punks" ja "punk-rockers" (selle kohta vaata täpsemalt seda artiklit). See-eest Suicide (on aga nimi, ah) on tõeline über-punkar (ameerika keeles uuber-punkar), kõigi punk-stereotüüpide koond, ohtra naha, kettide ja närvitõmblustega varustatud angry young man. Ehk nagu ta ise ütleb: "You think this is a fuckin' costume? This is a way of life!!" Right on. Enamus ülejäänud tegelastest on rõivastatud tavapärase 80.-te kolemoe kohaselt, kuigi tuleb mainida, et Casey on üks kõige koledamini riietatud naisterahvas filmikunsti ajaloos ja tema juuksurilt tuleks ära võtta nii pügamislitsents kui käärid.

Casey

Ja oma vabal ajal teevad noored seda, mida neilt ikka oodatakse. Ehk siis sõidavad Suicide'i äraräsitud autoga ringi, kuulavad valju muusikat ja joovad surnuaias õlut. Ja vahepeal räägib Trash, kuidas ta unistab surmast ning Suicide kurdab, et olgugi tal vinge tagi ja kõrva ning silmahammast ühendav kett, ka temal on tunded, aga miks ütlevad kõik, et ta on "spooky".

Aga filmi soundtrack - see on päris edev, segades punki ja rock'n'rolli just õiges koguses. Ei hakka väitma, et ma 80.-te USA punk'iga just väga tuttav oleks, aga banded nagu Tall Boys ja T.S.O.L. peaksid kõigile tuntud olema. Ja neile sekundeerivad Roky Erickson (ex-13th Floor Elevators, looga "Burn the Flames", vanamoeline aga tore muusikapala) ja muidugi The Cramps. Iga film, kus on The Cramps'i muusika, on minu väikeses mustas märkmikus märgitud "P"-tähe alla. P nagu "Puhas rõõm". Seekord tuleb esitamisele pala nimega "Surfin' Dead". Kaks korda isegi, st teist korda võite seda täies hiilguses kuulata lõputiitrite veeremise aegu. Isegi kui te leiate, et ROTD ei vasta teie kõrgetele väärtfilmi-standarditele, siis soovitan vähemalt seda filmi kuulata. Ja valjusti.

Õudne lõpp

Filmi alguses tutvusime me Maailma Kõige Igavama Mehega, USA sõjaväe kõrge ohvitseriga, kes elas ideaalses lossis, kus valitses täiuslik ordnung. Ainuke loss maailmas, kus baarikappi on installeeritud sidepidamiskeskus. Tema janused külalised olid kindlasti väga pettunud.

Aga tal oli mure. Juba palju palju aastaid tagasi läks kaotsi hulk tünne, mille sisuks oli.. teadagi mis. Neid ta nüüd otsis ja edutult. Seetõttu oligi ta nii sünge. Muudkui kibrutas laupa-kulmu ja juuksed langesid ta kiilanevalt pealaelt nagu Bikini atolli majakavahil.

Nendesamuste tünnide peale oli kirjutatud tema telefoninumber. Kui zombied olid enamuse filmi tegelasi ära söönud, taipasid ellujäänud talle lõpuks helistada.

Nii kaamelt rahulikku meest pole enne nähtud, kui meie kolonel Clover. Ta kirjutas kõik üles ja rahustas helistajaid. Kõik saab korda. Siis läks ta oma sidebaarikapi juurde, võttis telefoni ja helistas. Toru võttis Maailma Kõige Suurema Kahuri operaator. Talle anti koordinaadid ja põmm! lendas tuumamürsk zombiede rünnaku alla sattunud linna poole teele ja tuhastas selle. Ning linna põlemisest tekkinud suits läks jälle vihmapilvedesse. Ja film saigi otsa.

Väga õpetlik lõpp, sest ameeriklastel on ju minevikus olnud palju põhimõtteid. Monroe doktriin, isolatsionism, doomino-teooria, mis iganes. Tänapäeval, nagu käivast sõjastki näha, domineerib aga Lindgreni doktriin. See põhineb nendel ridadel raamatust "Väikevend ja Karlsson katuselt":

"Krister ütles mulle: "Ma võin sulle tuupi teha," ja siis ütlesin mina, "Tühja sa võid..." Kas sa oskad mulle öelda, kuidas me oleksime selle asja aruka mõttevahetuse abil lahendanud?"

Hea küsimus. Ehk siis ei ole ühtegi probleemi, mida ei aitaks lahendada üks tõhus pommitamine. Ja ka ROTD demonstreerib seda elavalt.

Nii et kokkuvõtvalt on filmil järgmine moraal:

1. USA armee on kuri.
2. Kõike annab õhku lasta.
3. We are so fucked. Beyond fucked, even.
4. Abstinence. Cooler than drugs, hipper than hip-hop.

***

Kokkuvõtvalt, minu arvamus zombie-filmidest on kehvapoolne, aga ometi, "White Zombie" on huvitav oma ea tõttu (Bela Lugosi, yay), "Night of the Living Dead" oma klaustrofoobse õhkkonna pärast, ja "Evil Dead" triloogia on lihtsalt lõbus. Ka Return of the Living Dead'i päästavad eelkõige mõned kummalised stseenid ning tore soundtrack. Siiski, kuna filmis on ohtralt tükeldamis- ja raiumisstseene, mis - ehkki teostatud kaunis kohmakate eriefektide abil - igal patoloogil silmad kilama lööksid, ei julge ma seda kellelegi vaatamiseks soovitada. Ise teate.

Kui midagi jäi filmis arusaamatuks, helistage sellel numbril.

Parimat,
Evol