Eelmisel pühapäeval käisin jälle SUPERmarketis ja ostsin prügikastivalikust allahinnatud filmi, nimega "Ring" (ehk "The Ring" või "Ringu"; Jaapan, 1998, R: Hideo Nakata, eesti keelde ekslikult tõlgitud kui "Telefonihelin"). Film ei ole mitte vähimalgi moel seotud Kitanoga, nii et väärtfilmisõpradel pole tarvis edasi lugeda.

Filmist teadsin ma ainult Interneti kaudu ja kommentaaride järgi tundus, et tegu on küllaltki ülehinnatud ja -kiidetud teosega. Aga odavalt filmitud "Ring"-i populaarsust ei saa eitada - talle on tehtud 4 järge (üks nendest, "Raisen" on mul kah samast supermarketi prügikastist üles korjatud), lisaks veel telesarjad ja mangad. Muide, seda filmi vaadates on teil võimalus end priviligeerituna tunda, sest ameeriklastele "Ring"-i originaali ei näidata. Nimelt hankis DreamWorks endale kõik filmi õigused USA-s ning väntas uue, värvilisema ja edevama gringokultuurse versiooni, mis hiljuti ka linastus.

Film ise on õudusfilm ja sisu lühidalt järgmine. On üks videokassett ja kõik, kes seda vaatavad, leitakse täpselt nädal aega hiljem surnuna, jubeduseirve näol. Ja üks uudishimulik reporter hakkab asja uurima ja vaatab lolli peaga ise ka selle kasseti ära. Tüüpiline. Sulle antakse selge vihje - neli inimest, kes seda kassetti üheskoos vaatasid, on täpselt ühel ajal ära surnud - ja niipea, kui reporter kassetile küüned taha saab, torkab ta selle makki ja vaatab.

Mitte, et ma teda süüdistaksin. Ma ise ei usu ka üleloomulikke asju. Kunagi, kui ma veel noor olin, vaatasin filmi "Candyman". Selle kohaselt - kui peeglisse vaadata ja kolm korda "Candyman" öelda, ilmub konkskäega kummitus ja veristab sind küllaltki märkimisväärsel, võiks isegi öelda, letaalsel, moel ära. Jube film oli, kuid see ei takistanud mind peeglisse vaatamast ja kolm korda "Candyman" ütlemast. Ma oleks reporteri asemel samuti videokassetti vaadanud. Eriti kuna me kumbki ei teadnud, mis edasi saab.

Ma ei hakka filmi sisu päris ümber jutustama, kuna seda võite isegi netist lugeda - ja veel parem, filmi ennast vaadata, muidugi. Film on muidu selline tagasihoidlik, selles mõttes, et verepulmi ja kolle seal pole. Põhiliselt vihjed ja ka kummitusi endid näidatakse ainult vilksamisi. Aga ega filmi õudsust mõõdetagi kasutatud ketshupi ja kanasoolikate hulga järgi. Anyways, vaatasin filmi ära ja noh, leidsin, et täitsa, ee.. vaadatav film oli, aga midagi erilist ka ei olnud.

Välja arvatud Sadako.

(NB Spoilers!)

Kõik arvukad tapmised paneb filmis toime teismeline tütarlaps nimega Sadako. Sadako oli üleloomulike võimetega tüdruk. Tema ema oskas tulevikku ennustada, aga Sadako oli veidi andekam ja tema leivanumbriks oli mõttejõuga inimeste tapmine. Praktilisema meelelaadiga inimesed leidsid, et inimeste surnuksmõtlemine on halb asi, lõid talle kirvega kuklasse ja kukutasid ta sügavasse kaevu. Ta püüdis küll välja ronida, aga sinna ta suri. Tollele saladuslikule videokassetile oli Sadako salvestanud oma mõtteid ja mälestusi ja kes seda vaatas, kutsus tüdruku tahtmatult välja. Brr.

Ja noh, filmi lõpus näidati, kuidas ta tuli. Videokassett hakkas iseenesest mängima. Lindistus oleks pidanud lõppema kaadriga Sadako surmakaevust, kuid see jätkus ja üks valges maani särgis tüdruk, pikkade mustade juustega, mis pahaendeliselt silmadele kammitud, ronis kaevust aeglaselt välja. Ja hakkas kaamera suunas liipama.

Millegipärast on elavatel surnutel alati probleeme motoorikaga. Kõik nad komberdavad väga imelikult ja mõnikord, nagu tol zombiel "Return of the Living Dead'is", liiguvad kõik käed-jalad korraga valel ajal vales suunas, nii et välja tuleb mingi purjus balletiartisti karutants. Hea küll, rigor mortis ja nii edasi, aga Sadako oli kummitus ja tal peaks ju sellest täitsa ükskõik olema.

Aga nad liiguvad alati üllatavalt kiirelt ja kindlameelselt. Muidugi, üks põhjus, miks nad alati ohvri kätte saavad, on see, et rünnatav ei põgene kunagi, vaid komistab oma jalgade otsa, kukub pikali, ei saa enam püsti, karjub hirmunult "Uuuuurrgghhhh" ning on üldse igati hõivatud. Ja kui tal on mahti jälle tähelepanu kummitusele pöörata, siis - üllatus, üllatus - too on juba kohale jõudnud, suitsu ette pannud ja ragistab paljutähenduslikult oma sõrmeliigeseid.

Aga Sadako, jah.

Kui Sadako oli kaamerani jõudnud, ei rahuldunud ta sellega, vaid hakkas hoopis telekast välja ronima. Maandus otse vaibale ja hakkas vaipa mööda edasi roomama, täpselt nii nagu ta kaevuseinast üles ronis, veritsevad, murdunud küüntega sõrmed vaibalõngadesse klammerdunud. Lõpuks ajas ta end püsti ja suunas oma, ee.. kurja pilgu ohvrile. Too andis nüüd lõplikult otsad.

Muide, kui Google'isse toksida nimi "Sadako", siis saate vastuseks liigutava loo Jaapani tütarlapsest, kes pärast aatompommi plahvatust haigestus leukeemiasse ja selleks, et terveks saada, hakkas tuhandet paberkurge voltima. Umbes 950 jõudis ta valmis ka, enne kui suri. Üsna nukker lugu - eriti see asjaolu, et kellegi viimased elupäevad meenutavad käsitööringi. Mina oleks selle asemel küll igavlemist eelistanud. Igavlemine tuleb mul hästi välja. Muidugi, tuleb arvestada, et videomänge polnud siis veel leiutatud ja paberkurgede tegemine tundus sel ajal märgatavalt erutavama tegevusena. Aga too tütarlaps oli hoopis üks teine Sadako. [Aaargh, Sadako: rusikaviibutus USA imperialistide suunas (neetud aatompomm ja Spielbergi "Dream Works")!! - KO märkus]

Ma ei tea, miks mõned filmid ajavad hirmu naha vahele, ja miks mõned mitte. Üldiselt on muidugi selge, et väga ülepingutatud õudusfilmid erilist hirmu ei tekita. Eriefektide üle naermine tavaliselt segab kartuse tekkimist. Pealegi, on kuidagi raske hirmuda zombide ja vampiiride vallatustest, kui on ilmselge, et zombiede vastu aitab mootorsaag ja vampiiride vastu Buffy. Aga kummitustega, nagu Sadako, on kuidagi keerulisem. Neid ei saa tükeldada. Ainus võimalus on nad kuidagi maha rahustada, ka "Ring"-is otsiti Sadako luukere üles, et ta kombekalt maha matta. Aga sittagi see aitas.

Ja tasapisi hakkas film mõjuma. Läksin hambaid pesema, ja kõhe tunne oli. Justkui keegi seisaks selja taga. Ja peeglisse oli imelik vaadata, et äkki keegi, keda seal olema ei peaks, vaatab vastu. Ja ma ei mõtle midagi sellist, nagu Gunnar Graps Hansapanga pangaautomaadi ekraanilt vastu vaatamas, kuigi ka see on täitsa jube. See oli hoopis Sadako, kes meelest ära ei läinud.

Sadakol oli üks vastik omadus, ta nägu oli kogu aeg juuste all varjus. Filmi lõpus näidati ainult tema silma, ei midagi enamat. Ometigi surid inimesed teda nähes paljast hirmust. Mis seal juuste all ikkagi on? Mitte, et ma seda tegelikult teada tahaksin.

Ja kui magama läksin, siis mida oligi arvata - pool neli öösel äratasid mind ilged painajad. Õnneks ma ei mäleta, millised just. Hea seegi.

Muidugi, kõike seda tuleks võtta mõistusega, et kummitused blah-blah, neid pole olemas ja, et see oli lihtsalt mingi Jaapani f'n B-film. Ainult, et pool neli öösel, kui sa võngud une ja ärkveloleku piirimail, võimetu magama, võimetu ärkama, ei saa rammestusest tingituna väikest sõrmegi liigutada ning sul on kahtlane tunne, et kohe tulevad Sadako ja tema ema sind sakutama - siis on hilja raamat "Ateist tegi ahvist inimese" välja võtta ja uurida, kas inimene põlvneb ikka ahvist, või vähemalt lambast, ja kas tal on surematu hing või mitte. Hilja oma hariduse vajakajäämisi heastada ja vaimselt kirgastuda, tuleb väriseda.

Ja nii ma siis värisesin. Lõpuks kui olin ometi üles ärganud, tekkis küsimus, et mis edasi. Tahaks nagu rahus magada. Kes kaitseks mind ja päästaks mind kurjade vaimude küüsist? Ja siis langes pilk...

..Pikachule.

Lapsepõlves oli üks hea võimalus öiste hirmude mahasurumiseks. Kaisuloomad. Seltsi ja moraalset tuge, mida pakub eelkooliealisele lapsele üks äbarik kaisukaru või -jänes, eriti vahetult pärast Baskerville'ide koera vaatamist, ei ole võimalik üle hinnata. Ja sestap minagi, eriti kuna ma nii ilgelt väsinud ja painajatest trööbatud olin, otsustasin parema idee puudumisel sama asja katsetada. Piinlik muidugi oli, sest ma olen juba suur poiss jne, aga tühja kah, kedagi nigunii nägemas ei olnud. Ühtegi teist mänguasja peale Pikachu mul paraku toas polnud. Võtsin ta siis enda peopesale ja katsusin uinuda.

Kahe minuti pärast magasin ma nagu süüta laps. Toas võis vaid kuulda vaikset norinat ning vulinat, kui sülg suunurgast padjale voolas. Ja hommikul ägasin, kui avastasin, et voodis teist külge keerates oli Pikachu minu alla sattunud ja oma teravad kõrvad läbi mu kõhunaha puurinud.

Yay for Pikachu! Mõni võib muidugi küsida, et mis teeb Pikachust säherduse osava kummitusepeletaja. Esiteks muidugi see, et tal on rahustav, sõbralik-uimane näoilme. Justkui ütleks ta vaikselt sulle "Zen!" Või pigem "Nez!" Muide, see mulje on eksitav, sest kui tema punnis kõhu peale vajutada, käivitub Pikachu sisse ehitatud võlumasin, mis toob kuuldavale hüüatuse "Pikachuuuu!!" Ja põhiliselt meenutab see marduse kriisatust.

Tuleb tunnistada, et Pikachust ja üldse Pokemonidest ma midagi ei tea, sest ma pole ei neid mänge mänginud ega multikat näinud. Küll aga olen ma Pikachuga kohtunud NGC mängus nimega "Super Smash Bros. Melee". Ja-jah, see on Nintendo mäng, mis meeldib mulle peamiselt selle tõttu, et ta on üsna täpselt absoluutselt mitte selline, nagu viimastel aastatel kuidagi üheülbaliseks muutunud PC-mängud. Ja ta on värviline. Ja lõbus. Ja maitselage. Ärritab intellektuaale. Igal õhtul kui ma mängin "Super Smash Bros. Melee-d", valab kusagil mõni kultuuriajakirjanik järjekordse palava pisara õhtumaa allakäigu pärast. Ja järgmisel päeval ilmub lehes artikkel pealkirjaga "Kõik on mokas, maailm on hukas". Mis on talle paras.

Anyways, tegu on kaklusmänguga, kus kokku saavad Nintendo erinevate mängude esindajad, et üksteist peksta - võimalus seada vastakuti Donkey Kong ja Peach, Mario ja Link, või Pikachu ja Yoshi. Usun, et paljud vanemad Nintendo tegelased ootavad kannatamatult võimalust Pikachule pasunasse anda, kuna ta nii populaarne on. Populaarsem kui Mario. Donkey Kong peab Pikachut kindlasti vastikuks uustulnukast tõusikuks. Arvata võib, et Mariol on Pikachu vastu minnes kinnastesse hobusrauad peidetud. Revenge.

Igal juhul on Pikachu selles mängus üks mu lemmiktegelasi - ta tulistab elektrit ja niidab oma sakilise sabaga teiste tegelaste varbaid. Ta näeb mängu tegelastest välja kõige kahjutum ja peksab ka kuidagi sõbralikult. Näiteks, Peach, kes on printsess ja puha - niipea kui ta areenile pääseb, satub ta täitsa pöördesse, huilgab, peksab jalaga ja valab kõigile, kes ette jäävad, panniga vastu vahtimist. Või golfikepiga, olenevalt olukorrast. Väga ebadaamilik käitumine, või mis. Ise veel printsess. Pikachu aga võitleb vaguralt, kuid väga efektiivselt.

Nii, et minu mõnevõrra surematu hinge päästis seekord Pikachu. Mis on hea. Samuti on selle artikli avaldamine mind igaveseks blameerinud. Mis on halb. Ükski vaimseid huvisid esiplaanile asetav inimene ei teagi, mis asi see Pikachu on. Ja vaimset turvatunnet pakuvad talle hoopis teised asjad. Piibel, Borges ja Kalev Vapperi veiniteemalised artiklid. Aga ma püüan end parandada.

Ent ainult positiivseks saab pidada asjaolu, et sõna "ring" ei seostu mul enam eelkõige "Sõrmuste isandaga", vaid hoopis selle filmiga. Samuti, "the all-seeing eye" - mis on Sauroni silmamuna Sadako jälgi vaatega võrreldes? Sadako rules, Sauron drools.

Seda ka, et varsti tuleb Pimedate Ööde Filmifestival, ja kes tahab näha kummitusfilmi, sel soovitan vaatama minna Guillermo del Toro filmi "The Devil's Backbone". Ilmtingimata. Tegelikult ma soovitan seda vaadata isegi siis, kui te kummitustest midagi teada ei taha (nagu mina praegu, näiteks). Tähendab, siis kui teil pärast "Revengers Tragedy" pileti ostmist veel raha üle jääb, muidugi.

Parimat,
Evol
"Let's all be f'n retarded"

PS Mõne tunni pärast saab mul täpselt nädal "Ring"-i vaatamisest täis. Telekas on mul igaks juhuks kinni. Aga elame, näeme. Pikachu, ae!

Pikachu?

Oh pagan.