Mis meenutab üldse sfääride muusikat? Käratsev värvulind, kes istub pesakastil ja siristab Buzzcocksi "Boredom"'i introt, kuni kuld nokal mõraneb? Võib-olla. Aga vaevalt. Tegelikult, kindlasti mitte. Välistatud.

Või uskuda hoopis ekspertide õpetussõnu, kelle meelest sfääride muusika võib avastada erinevate mõnuainete ja -jookide (üle)tarbimise läbi? Paraku selle tegevuse ainsad kindlad resultaadid on kirjas vaid Karistusseadustikus, ja sfääride muusikast pole seal juttugi; Märt Raski ja Cosa Nostra allkirjastatud Karistusseadustiku salaprotokollid vahest välja arvatud.

Aga kindlasti on sfääride muusika midagi motiveerivat ja hüpnotiseerivat. Ja kõige hüpnotiseerivam lugu, mida ma hetkel tean, on The Modern Lovers'i "Pablo Picasso", vaikne jorutamine selle just-nagu-punkbändi saatel:

"Well the girls would turn the color of an avocado
When he would drive down the street in his Eldorado
He could walk down the street and girls could not resist the stare
Pablo Picasso never got called an asshole
Not like you"

Nagu näha, suurtel kunstnikel on teatud privileegid. Mitte nagu Alex Coxil, kes ise ka tunnistab, et tema filmib ainult neid filme, mille tegemiseks keegi ka raha annab. Ja tema saatuseks on minna filmiajalukku kui tegelane, kes kirjutas Fear And Loathing In Vegas stsenaariumi ja pidi selle realiseerima ka, kuid tähtsad stuudiotegelased otsustasid teisiti.

Kuidas tagada siis, et keegi ei kutsuks sind ässhõuliks, kui sul pole raha või vägevat kunstnikupintslit? Aga tahad Eldorado'ga ringi sõita. Vastus on muidugi

THE REPO MAN

Repo Man'i privileegid on:

1. Olla kuri inimene ja võtta ebameeldivatelt kaaskodanikelt ära kõik see, mis on neile kallis ja armas, kogu Reaganismi ja kapitalismi olemus, ehk teisisõnu liisitud autod, mille eest nad võlgu on (sest "Repo Man" on kõlaliselt täpselt nagu vikatimees, kas pole).

2. Kanda inetuid detektiiviülikondi ja viibida väljaspool igasuguseid moevoole ning kaubamärke. Juua õlut "Beer" ja viskit "Whiskey".

3. Sõita Eldoradoga? Vabalt. Aga igapäevane töö pakub veel lahedamaid masinaid. Näiteks Chevy Malibu'd, mille pagasnikus on tulnukalaibad.

4.Kuulata laulu "Pablo Picasso", mis on selle filmi heliribal.

5. Ja muidugi võtta Pablo Picassolt tema Eldorado ja kutsuda teda ässhõuliks. Just like you.

Repo Man on seega Alex Coxi esimene täispikk mängufilm. Filmi peategelane on Otto, noor ja lootustandev punkar, kes ühel õnnetul päeval ühineb Repo Man'idega. Repo Man'id on, nagu mainitud, tüübid, kes võtavad inimestelt ära liisitud autod, kui nad oma maksegraafikust kinni ei pea. Järgneb pikk episoodide sari kummalistest inimestest LA tänavatel. Pinget lisab hull teadlane, kes kruiisitab oma masinas L.A. poole, tulnukalaibad pagasnikus. Kes pagasniku lahti teeb, sureb radiatsioonist ära nii kiiresti, et ainult suitsevad saapad jäävad järgi. Teadlast jälitab kuldse tehiskäega FBI agent. Ja on täiesti võimatu filmi sisu ühes lõigus ümber jutustada. Alex Cox ise on oma intervjuudes seda minust paremini selgitanud.

THE REPO CODE

Bud

Repo code on Repo Mani eetikakoodeks, ehk nõuded, kuidas tuleb käituda tagasivarastatava autoga jne. Aga mitteformaalne Repo Code on hoopis midagi muud ja seda väljendatakse järgmiselt:

Bud (Repo Man) ja Otto teevad speedi --

Bud: Look at those assholes over there! Ordinary fucking people. I hate them!
Otto: (sniff) Me too!
Bud: What do you know? An ordinary person spends his life avoiding tense situations. A Repo Man spends his life getting *into* tense situations.

PS "I don't want no commies in my car! (paus) And no Christians either!!"

Filmivaatamist teeb veelgi mõnusamaks tore heliriba, kus on klassikalist punki (sh ka Black Flag) ning kus The Circle Jerks väänleb eriti imelikult kõrtsilaval ja mängib täiesti segast lounge-muusikat ("When the shit hits the fans"). Muide, Otto sõber ja töökaaslane Kevin (aka Zander Schloss) ühineski pärast filmi The Circle Jerksiga. Üllatus, üllatus, nii aasta tagasi nägin ma teda SubTV-st turvapungisaates "The Punk Show". Selgus, et The Circle Jerks on endiselt koos ja ex-Kevin The Nerd istus ka põllu peal maas ning irvitas reporteri üle. Võrreldes kõigi noorte kolledzhipunkaritega oli ta eriti lahe tegelane. Ausalt, on suur asi, kui muusik suudab ka intervjuud anda nii, et seda huvitav kuulata on; enamus selleks võimelised pole.

Ja Iggy Pop ning tema "Repo Man" theme, võimatu on seda unustada.

Nii et - vaadake seda filmi.

"Repo man don't go running to the man. Repo man goes it alone."