Lo-Fi Artiklid Failid Galerii Viited Hosted Kus on Johnny? Kus on Kim? Paheliste rattaühing Guruhark Info Kontakt Foorum |
M U L T I K A D
Nii et kätte jõudis jälle jõuluaeg. Ega ma nurise, kuid ometi tähendavad jõulud seda, et kogu raadio- ja TV-eeter on täidetud tühjusega. Ja ega mujalgi pole parem, näiteks KO tahtis veel korra vaadata Kaurismäki filmi "Mees ilma minevikuta", kuid avastas kinosaalis, et see oli vaikselt asendatud hoopis filmiga "Jõulumees 2" - arvatavasti, nagu jõulufilmid viimasel ajal ikka, Arnold Schwarzeneggeriga peaosas. See pole iseenesest halb, sest idee metallist T1000-jõulumehe eest põgenevast Danny de Vito'st omab teatud perspektiivi küll. Siiski tundub mulle, et minu ettekujutus "Jõulumees 2" sisust pole päris õige.
Ega's midagi. Tuleb ise videvikutunniks meelelahutust otsida. Kuna jõulud on juba selline konservatiivne ja mõtlik aeg, siis pöördugem lihtsa ja leebe meelelahutuse poole. Ja mis võiks olla lihtsam ja nürim kui multifilmide vaatamine. Aga et oleks veidi lõbusam, lisagem sellesse kompotti veel natuke punki. Põhiliselt muidugi The Ramones'i. Just. Täna tuleb kõneks peamiselt animeeritud Ramones. Kohe pärast banaane.
Ahjaa, kuna Videvikutunni juurde käib lahutamatult ka söömine, siis on mul nüüd kohustus ära märkida, mis toidulaual on. Üks hetk. Juurviljavorm juustuga. Nii. Ilmselt see info ongi artikli kõige erutavam osa. Aga liigume edasi.
1. The Dickies ja banaanid
Multifilmide ja punk-muusika side on pikk ja valulik. Üks esimesi vägi(valla)tegusid selles valdkonnas oli teadupärast Ameerika lääneranniku bande The Dickies, kes seitsmekümnendate lõpus evis teatud edu lauluga "Tra La La Song", mis oli sellise lastesaate nagu "The Banana Splits" tunnusmeloodia. Seda näitas kunagi ka CNT. Ja-jah, saate peategelaseks olid rääkivad-kõnelevad banaanikostüümides näitlejad, kes hipivärvilises stuudios ringi jooksid, üksteise vastu pogotasid ja hirmsaid kõnedefekte kasutades lastele (sihtgrupiks oli ilmselt nii 3-5 aastased) igasugust jama ajasid. Vahepeal näidati multikaid. Põhimõtteliselt seega nagu "Kõige Suurem Sõber", väljaarvatud, et neid sõpru oli rohkem ja oma nooruse veetsid nad puu otsas rippudes. Seevastu Leopold oli ju läbi ja lõhki koopaelanik ning oranzh, mitte kollane. Banaanide ja Leopoldi ühisjooneks oli jälle see, et mõlemad olid karvased, hoolimata banaanide ilmsest taimsest päritolust. Pole kahtlust, et televisiooni leiutaja Dr. Mõngel on julmade inimkatsete abil kindlaks teinud, et lastepärane telesaade tähendab ennekõike suuri karvaseid elukaid ja pudikeelt. Nii "The Banana Splits" kui "Kõige Suurem Sõber" jälgivad seda kontseptsiooni 110%-liselt.
The Dickies' singel, nagu mainitud, oli edukas, kuigi pigem mitte sellepärast, et nad oleksid mingit erakordset geniaalsust üles näidanud, vaid kuna saate tunnusmeloodia on tõesti meeldejääv. Juba paari kuulamisega hakkavad sõnad meelde jääma.. "Tral la la, tra la la, tra la la la la la/ One banana two bananas three bananas go.." Parem kui te muidugi kunagi avalikult ei tunnista, et selliseid lugusid ümiseda oskate. Hiljem on seda laulu veel paljud teinud, nii samade sõnadega kui ka uutega, nt Helen Love'i "Cardiff City Superstars" on Banana Splitsi viisil lauldud ja sisse mängitud.
Siiski, kuigi The Dickies on tänu oma Banana Splits coverile saanud ühe-loo-ime ansambli renomee (ja bleh, kui nõme on, kui mõne bändi muusikat defineeritakse kui "cartoon-punk" -- seda tegi cock-rock ajakiri "Q"), on nad ka muidu päris kuulatav - nende 1979. aasta LP "The Incredible Shrinking Dickies" just praegu mängib mul masinas ja paneb kaasa elama küll. Igal juhul kiirem ja lõbusam kui Toy Dolls, kui neid just millegagi võrrelda. Ja ansambel, kes mõtles välja laulu nimega "Stuck in a Pagoda with Trisha Toyota", väärib vähemalt mingitki tunnustust. Mina, igatahes, tunnustan neid. Just praegu mängib The Dickies' versioon laulust "Silent Night", muide. "Paranoid" oli natuke enne seda.
Aga see The Dickies' värk on rohkem nagu sissejuhatuse asemel.
2. The Ramones ja Spiderman
1990.-te esimesel poolel, ajal kui termin alt-rock ei ajanud veel kedagi nina kirtsutama, tabasid globaalsed meelelahutuskompaniid valju muusika võimalusi ka väljaspool plaadimüüki. Selle üheks väljenduseks oli 1995. aastal ilmunud kogumikalbum "Saturday Morning: Cartoon's Greatest Hits", millel tolleaegsed rockbanded multifilmide tunnusmeloodiaid mängisid. Bändidest, kes mulle aegade jooksul huvi pakkunud on, esinesid siin Violent Femmes (looga "The Jetsons" multikast), Reverend Horton Heat ("Stop That Pigeon" tunnusmeloodia, kuigi "Wacky Races" oleks minu arust parem valik olnud), Tanya Donelly (ansamblist Belly ja lauluks "Josie & The Pussycats") ning muidugi tuleb ära märkida The Ramones'i "Spiderman". Ülejäänud bände ma ei mäleta, ei tea või ei taha teada.
Ah, Spiderman, Spiderman, friendly neighborhood Spiderman. Jõuludest veel nii palju, et punases liibuvas kostüümis Spiderman näeb välja täpselt nagu akvalangistide jõuluvana. Tuleb tunnistada, et see on üks lahedamaid punkvideosid, mida ma kunagi näinud olen. Ja Spiderman tundub ka väga lahe tegelane olevat. Vähemalt selle video põhjal.
Is he strong?
Muidugi, väga võimalik, et see on natuke eksitav mulje. Video põhjal on raske asju hinnata. Hea lugu muudab sita video paremaks ja hea video teeb jälgi loo kuulatavaks. Kas keegi mäletab Billy Oceani (või oli see Billy Joel.. või mõni muu tisko-billi) "Ghostbusters" laulu ja videot, mis tuli välja üheaegselt samanimelise filmiga? Ka see laul tundus mulle aastal 1984 kohutavalt edev popmuusika suursaavutus, kuigi järgi mõeldes on tegu muusikaga, millest ma tavaliselt kauges kaares ringi käin. Aga tänu videosse lõigatud filmistseenidele hakkas ka laul meeldima - "There's something weird in the neighborhood, who're you gonna call? GHOSTBUSTERS!" - ja-jah, mul on ka selle laulu sõnu siiamaani meeles. Üldse tundub, et see prügikast, mida ma hellitavalt oma peaks kutsun, on suures osas täidetud fraasidega vanadest poplugudest. Olenemata sellest, kas nad meeldivad või mitte. Ja "Vikerraadio" 80.-te alguse playlistist pole mõtet rääkima hakatagi. See kõik kokku on väga valus.
Nii et selle väljaselgitamiseks, kuidas The Ramones'i "Spiderman" laul tegelikult kõlab, tuleb kasutada teaduslikku lähenemist. Ehk teisisõnu panin silmad kinni ja kuulasin siis, et kuidas on. On küll, hea kiire ja rahustav laululugu.
Animatsioon ise on selline lihtne ja karikaturistlik, bändimehed on põhiliselt edevates poosides paigal ja uhavad muusikataktis. Jäädes truuks klassikalisele odavale multifilmitoodangule on nad muidu täiesti liikumatud, ainult käsi ja juuksetukk võnguvad hästi kiiresti. Ja taustal vilguvad psühhedeelsetes värvides ämblikuvõrgud. Ning vahepeal näidatakse Spiderman'i vägitegusid tegemas.
Ja Spiderman ise? Kas on nii, et kõik mida The Ramones puudutab, muutub kullaks? Kõigest hoolimata, Spiderman'i enda vastu mul erilisi tundeid küll ei ole. Tegelikult arvasin ma vanasti, et kui Spiderman leiutati, ilmus "Daily Planeti" esilehel suurte tähtedega pealkiri "Spiderman Invented - Artists Completely Out Of Ideas". Et kuna nahkiiremees juba leiutatud, siis oli hädasti tarvis veel mõnda elukat, kellele inimlikke omadusi külge keevitada ja kõik teised loomad olid juba reserveeritud (DC ja Marveli bestiaarium on ju ilgelt lai). Siiski on Spiderman kurjal Ameerika-maal tegelikult vana ja respekteeritud koomiksikangelane.
Kuid peamine põhjus, miks mulle Spiderman ei meeldi, on justnimelt tema side ämblikega. Arakhnofoobia all ma küll ei kannata, kuid tuleb tunnistada, et see kuidas ta käerandmest oma kleepuvat võrku välja tulistab, on -- öäkk. Selliseid näärmeid ma endale ei soovi, tänan ei. Muidugi, kui järgi mõelda, ega Batman ka parem pole. Mis te ise arvate, mille poolest Batman'i Batcave eriline on? Kummikud tuleb külla minnes kaasa võtta. Guaano, just.
Igaks juhuks märgin ka, et Ramones on oma surematu hinge müünud multika-Spidermanile, mitte sellele Sam Raimi filmi-Spidermanile, mis hiljaaegu kinos linastus. Erinevalt filmi-Spidermanist, kes muudkui nukrutses (mille tõttu film 2,5 tunniseks venis) on Ramones'i Spiderman rõõmus enesekindel võitleja, kes pikalt ei seleta, vaid
Wealth and fame
Hiljem ilmus "Spiderman" peidetud lisaloona Ramones'i "Adios Amigos" plaadil ja on ka "Greatest Hits Live" albumil.
Spiderman võib küll kiiresti lipata või hüpata nagu Tarzan, aga.. pääsu pole tal kuhugi. Nimelt meenus mulle eile kalendrit lehitsedes selline asi, et aastatel 1958-1966 jagasid ühiseid tööruume Steve Ditko ja Eric Stanton. Stanton joonistas, Ditko värvis. Tellimustöö, noh. Kui Ditko ise joonistas, siis ei tulnud pildid üldse nii ahvatlevad välja. Aga ajapikku leidus neilegi oma publik. S. Ditko on nimelt Spidermani - koomiksi - autor. Hiljem, kui Ditkost sai suur staar, eitas ta sootumaks sellesisulist koostööd Stantoniga. Mis on muidugi vale. Isegi Spidermani võrk (seesama, mille eritumist kõnealuse vägilase käelabadest Evol ei või kannatada) olevat Stantoni vaimutöö vili. Tegelikult tundubki see ülimalt tõenäoline, vaadates neid pilte - Stantoni tegelased esinevad reeglina ebaloomulikes poosides kinniseotult, lae alla vinnatult vms - nagu putukad ämblikuvõrgus. Just. Bondage!
PS Kujutate ette - hommikul 7.45 lülitan teleka sisse - TV3, "Batman & Robin" nagu ikka, aga ilma pikema sissejuhatuseta astuvad areenile paljad naised, seovad Batmani kinni, tõmbavad Robinil püksid maha ja siis jätkub kõik juba vanas heas Eric Stantoni stiilis. KAPOW! BOFF! KAYO! BIFF! BLAM! KAPOW! OUCH! Ohh ei. Gotham City Dünaamilist Duot ei saa küll keegi süüdistada vägivaldses seksis. Holy Uppercut! Hey, there! There goes the Spiderman.
3. Ramones ja "The Simpsons"
Tuleb tunnistada, et selle artikli kirjutamisega olen ma järjekordselt sattunud libedale teele. Kuigi Eestis vist The Dickies'-eksperte ei ole (vähemalt ma loodan, et keegi pole oma elu pühendanud paari LP jagu cover-lugusid teinud unustatud punkbändi finesside väljaselgitamisele), siis ramonoloogia ja simpsonistika on täiesti tunnustatud distsipliinid ja kindlasti on Eestiski mõnes keldriülikoolis vastavad õppetoolid olemas. Paraku minu teadmised mõlemast valdkonnast on kaunis pinnapealsed. Aga noh, julge hundi rind on rasvane. Kui just okastraadistatud lehmakoppel jooksutrajektoorile ei satu. Siis on ta verine (duh).
Kui Te ei võtnud just tõsiselt Ronald Reagan'i naljaviskamist "We'll start bombing in five minutes" ja selle peale viimaseks kahekümneks aastaks tuumavarjendisse ei sulgunud, siis "The Simpsons" ilmselt mingit tutvustust ei vaja. Kõik on seda näinud. Jutuks tuleb episood "Rosebud", mis esilinastus 1993. aastal.
"The Simpsons" tegijatel oli kombeks saatesse kuulsaid külalisesinejaid organiseerida, mitte elusal kujul muidugi, vaid ikka joonistatult. Kuulsused pidid lihtsalt teksti lugema. Muide, 1996. aastal osales multikas ka Sonic Youth. Nad sõid arbuusi. Comedy gold, või mis. Ahem.
Ramones'i osalus multikas kestab 40 sekundit. "Rosebud" räägib meile sellest, et Montgomery Burns'il on sünnipäev ja loomulikult on organiseeritud ka meelelahutus. Ja kesse siis esineb? Lavale tuleb Smithers:
"Here are several young men who I'm sure are gonna go far. Ladies and Gentlemen, The Ramones".
Hm. Noored mehed, kes veel kaugele jõuavad? Midagi nagu ei klapi, eriti kui jutt käib nii 15 aastat tegutsenud ansamblist. Siin oleks vist paras koht oma eruditsiooni üles näidata ja interdistsiplinaarselt seletada, et miks Smithers just nii ütles, seda nii Ramones'i kui "Simpsons"-i aspektist, aga kurat temaga, pealegi on parematki teha, sest..
Eesriie avaneb ja ennäe imet, The Ramones ongi laval.
Kui Spiderman'i videos jäi bändi osaks vaid taielda ja nägusid teha ämblikmehe taustal, siis siin on neile ka päris dialoogi võimaldatud, nii et on lootust sügavaid mõtteid bändimeeste suust kuulda saada. Ka Burns on valmis, ohkab mõnusasti ja laseb püksirihma lõdvaks: "Aaah, these minstrels will soothe my jangled nerves." Mis neil siis öelda on?
Joey: "I'd just like to say this gig sucks!"
Uued elujuhised. Kus mu must märkmik on?
ONE TWO THREE FOUR, läheb lahti. The Ramones mängib "Happy Birthday To You", kuraasikalt nagu ikka, ja nad saavad sellega maha 15 sekundiga. Lõpuks hõikavad veel: "Go to hell you old bastard". Burnsi nägu vägu venib pikaks nagu, nagu üks väga pikk asi (kirjutamine on mind märkamatult kella poole kolmeni öösel üleval hoidnud ja kõik mõtted on otsa saanud). Pikk nagu päkk? (f'n jõuluhooaeg) Tegelikult, kõige pikem asi, mida ma tean, on Terry Pratchetti "Kettamaailma" sari. Et see ka ometi ära ei lõpe. Kuigi, tee Tallinn-Valga vahel on ka päris pikk. Ja "Once Upon a Time in America" on lausa hirmuäratavalt pikk, 4 tundi vist.
Kui ma eelmise lõigu üle loen, siis tundub, et kõige pikem asi on praegu hoopis minu juhtmed. Jõulud tallavad nende peal.
Burnsi nägu on igal juhul veel pikem.
The Ramones'i see igal juhul ei morjenda ja trummar särab: "Hey, I think they liked us!"
Samal ajal..
Burns krigistab hambaid: "Have The Rolling Stones killed."
Hey, up yours, The Rolling Stones. Üks-null iroonia kasuks, muide. Kui The Ramones laiali läks, selgitas Johnny Ramone, et targem on ansamblil enne pillid kotti panna kui nad nii vanaks jäävad, et oma lugusid enam mängida ei jaksa. Ja ühe hoiatava näitena tõi ta just "The Rolling Stones'i". Ja kolm aastat pärast "The Simpsons"-live'i lõpetaski The Ramones oma tegevuse.
Tjah. Ma ei söanda küll kellelegi soovitada multikaid vaadata, sest animatsioon, see on ju lastele, või kuidas, kuid ometi vähemalt minu vedas animeeritud The Ramones jõuluajast õnnelikult läbi. Mida oligi tarvis.
Viited eelmistele videvikutundidele: koos Kõusaarega, Man... or Astroman'iga?, saunaga, seapraega ja Gombrowicziga.
Sewercide Lo-Fi, 2002
|
|
Stanton: "I like women in boots and corsets". Soovitavalt käeraudade ja piitsaga varustatult, jääb vaid lisada - mehed Stantoni piltidel üritavad tavaliselt põgeneda, aga asjata - see ei õnnestu kunagi ja neile saab osaks midagi.. hoopis erutavamat. Kes siis ei tahaks langeda selliste ilusate, vintskete ja äärmuslikult erudeeritud (hm..) naiste seksuaalse vägivalla ohvriks? "Men are ugly. Who wants to see a man?" Just. Who wants to see a spiderman?! Beat the shit out of him!
