Aitäh! Täna kuulasin ma raadiot. Tegelikult ma teen seda kogu aeg, sest sealt tuleb aeg-ajalt päris head mula ja musa. Ei teagi, kas mulle meeldib rohkem mula või musa, selle peale pole mõelnud. Aga nüüd juhtusin ma kuulma tõsist saadet. Ja oi! kui tõsine saade see oli. Väitlusringis reklaamiinimesed. Mõtlevad nagu reklaamiinimesed, räägivad nagu reklaamiinimesed. Pidzhin romääns. Mu kurvad kõrvad vajuvad päris lonti juba, sest väga vähe on aru saada.

Ja siis - mis ma kuulen. Tuleb välja, et Eesti brändit hakatakse välja töötama. Nonii. Mis seal's ikka, mõtlen mina, kalamehe pojapoeg. Kuigi, ma ei saa päris hästi aru, mis belii aistil nüüd äkki viga peaks olema. Kuigi, Eestis olla ju peale salapiima ja -viinaajamise koguni avalikult maisi kasvatatud. Muide, oleneb, palju selline brändi maksma hakkab, välgatab esimene mõte läbi pea. Mis siin ikka salata - brändi on ju vaese mehe Cognac. Ai polloi ashcore! Võib see olla, et nii saavutatakse veel kõige parem suhe Eesti kroonide ja Alkoholi protsentide vahel, lahendatakse alkoholiprobleem ja antakse maamehele lõpuks juua? Midagi joodavat, ma mõtlen.

Reklaamiinimesed toovad Eesti brändit maale

Aga sittagi. Siis ma sain aru lõpuks. Välja töötamisel on "Eesti Bränd TM", mitte brändi! Köhatasin hääle puhtaks ja helistasin kohe diktaator Stroessnerile. Tähendab, inimeste mõnitamine on nüüd niikaugele jõudnud siin Eestis. Magusa brändi asemel pakutakse rahvale - ja pange tähele, meil tuleb see pauk veel alla neelata - bränd'i! Need Eurovisiooni ilgused ajavad mulle judinad peale.

Ja kas teate, mis aus diktaator mulle selle peale kostis? Morena! Aga teil on ju juba ammust ajast oma brandado - kas sa siis tõesti ei mäleta seda? Ausõna, ei mäleta, vastasin mina. Kõik, mis ma oma vanaisalt päranduseks sain, on kala mälu - 5 sek.

Aga siis ma panin silmad sulgu ja vajusin sügavasse unne. Esivanemate tarkus vajus minu peale. Ma nägin.. ookeani ja seal olid laevad. Palju laevu. Ja laevade pardal - musttuhat roosat lihakeha, igaühel külje peal uhke märk, mis nägi välja nii:

"Tempel sisaldab ülemisel äärel sõna "Estonian", alumisel äärel sõna "Inspected" ja keskel tapamaja registreeritud numbri. Iga seakülg varustatakse nelja sellise templiga. Peale nimetatud eristusmärgi varustatakse peekoni küljed erimärgiga, milleks on ESTONIA." ("Riigi Teataja")

Ma ruigasin rõõmust! Tõesti. Just nemad, isuäratavad pekised eestimaalased, kutsusid kõikjal esile rõõmsa matsutamise ning üksmeelse aplodismendi! Nemad esindasid meid Euroopas, nemad viisid meid maailma. Meie mark, palun väga!

Kes ei tahaks olla Tallinna vaba kodanik? Aga pidage, kallid kaasmaalased. Kas te siis aru ei saa, et selleks tuleb sigu kasvatada, muidu saavad meist kõikidest kapitalistide orjad. Uh! Räpased taimetoitlased - käed eemale Eestist!

PS: Pärast sellist vaimset pingutust püsis minu raadionupp Radiomafia kanalil (91,9 FM), nagu oleks see sinna naelaga kinni löödud. Aga mõtlemisest ei säästnud mind seegi. Cafe Veijon Baari, mis esialgu tundus olevat vägagi meelelahutuslik raadiosaade kergemuusika ja kohvitasside klõbinaga, lõhestas tõsine mõttekäik. See läks umbes nii, et Soome naised ei olevat siiamaani meestega võrdsed. Et nad teevad tänapäevani rohkem kodutöid kui nende mehed. Ja selle peale kostis saatejuht, haavunud noot hääles, et kes nii väidab, ei arvesta ühte väga olulist asja. Nimelt kulub märkimisväärne osa tänapäeva Soome meeste energiast oma naiste majandusliku, sotsiaalse või siis seksuaalse rahulolu tagamisele. Ning märkimisväärne osa tänapäeva Soome meestest ei ela oma naisi üle ja hukkub, pahatihti saab infarkti, püüdes oma naisi majanduslikult, sotsiaalselt või siis seksuaalselt rahuldada.

See pani mind sootuks mõtlema.
Kes naerab, see ei tea.

Moi,
Sika