21. septembril toimus Tartu linnas kultuurisündmus. Tegelikult oli sündmusi isegi kaks. Sügisene korvpalliturniir oli neist esimene, mida külastasin. Ja kuigi rakverelased said lätlaste käest tappa, ei olnud lugu siiski lootusetu. Hämmeldust tekitas küll asjaolu, et rakverelaste vahetusmängijate pink oli täis noormängijaid (prespektiivikaid? - no ei!), kelle pikkusest ei piisa isegi mitte ülemiselt riiulilt katkise kõrvaga kruusi alla toomiseks.

Igatahes kella seitsmeks õhtul olime jõudnud (mina ja Inga) Tampere majja (Jaani tänav number neli), mille uksest sisse astudes hakkas silma noorluuletaja Jürgeni rõõmus nägu ja üsnagi äsja avat viin, millega siinkirjutaja ka kohe tutvust tegi. Teise peaesinejana oli kohal üks taasiseseisvusjärgse Eesti pikim noorkirjanik Wimberg.

Esialgu võttis hoogsalt sõna tuntud kunstiinimene Mati Milius. Inimesi ei olnud teab, mis palju, peamiselt nooremat sorti kontingent, kuid oli ka vanema generatsiooni esindajaid. Mis aga torkas silma, oli keskealiste kultuurhuviliste puudumine. Taolist nähtust olen tähele pannud ka varem. Mida see tähendab, ei hakka ma siinkohal lahkama.

Ja siis see algas. Sissejuhatuseks väike laul ja minutiline leinaseisak, sest alles siis sain ma Wimbergi suu kaudu teada suurest õnnetusest, mis Eestimaa rahva peale on langenud. Nimelt, oma 73 eluaastal sai njah ... ei hakka värsket haava lahti kiskuma.

Tuleb öelda, et tegemist ei olnud klassikalise kirjandusõhtuga, kus noored luuletajad oma loomingut loevad. Esimene poeem, mis kõlas, oli Vares-Barbaruse poolt juba üsna ammu kirja panud. Jah, ohjeldamatu luuletuste lugemise asemel arendasid Jürgen ja Wimberg ning kuhu aega-ajalt sekkusid Mati Milius ja keegi tundmatu vanem naisterahvas minust vasakul, dialoogi, mis puudutas Eesti kultuuri. Kaunis igav mõtlete ehk? Üldsegi mitte. Erilise kriitika alla langes tänapäeva Eesti kujutav kunst. Ja tõepoolest, tuleb tunnistada, et ei ole seal näha sotsiaalsust. Rohkem sotsiaalsust, härrad kujutavad kunstnikud!

Peale seda, kui Wimberg oli rutanud viimase Mäos peatuva bussi peale, esitasid Jürgen (tekst) ja noor muusik kollektiivist "Hea elu" (miski puhkpill, klarnet vist) tsükli "Hakit Eesti" (kui mu mälu ei peta), mis oli kõrvale kena kuulata.

Aga siis sai üritus otsa ja mina läksin ära koju. Nõnda lõppes kultuurisündmus.