Pahesid on mitmeid. Peabki olema. Küsimus on ainult definitsioonis - mis on pahe. See mis mulle pahe, see teisele elementaarne jne. Meie, pahelised, ei ole kindlalt määratlenud, mis on pahe. Me ei saakski seda teha, sest me kõik oleme praktiliselt kõiges eri arvamustel. Seega - millest peaksin ma siis lähtuma. Ma arvan, et ma soovin lähtuda kaksikmoraalist. Jajah, õigesti lugesite. Kaksikmoraalist sellepärast, et see, mida ma alljärgnevalt hakkan pahedeks klassifitseerima, on mingi väikekodanlik (või õigem on vist ikkagi öelda kodanlik) arusaam pahedest, mis ei lange minu arvamusega kokku mitte üks raas (põrm).

Nojah, võlgnen väikese selgituse. Esiteks on minu arusaam pahedest veel täielikult välja kujunemata. Ma ei ole siiani pidanud vajalikuks selle üle mõtiskleda. Ja sellest tuleneb ka põhjus number kaks. Nimelt on see osa minu arusaamast, mis on juba välja kujunenud, liialt radikaalne (ma arvan). Ma ei tea muidugi. Võib-olla on inimkond juba saavutanud sellise rikutuse astme, et minu arusaamades pole kübekestki radikaalsust. No see selleks. Siinkohal lühike nimekiri sellest, mis minu arust on pahe: ...

Täitsa lõpp. Ma ei teagi, mis on pahe. Ma arvasin, et kirjutan siia, et pahe on tapmine ja varastamine ja muu taoline sigatsemine. Aga kui põhjalikult järele mõelda, siis ei ole mul võimalik selliseid asju pahedeks nimetada. Sellised asjad kuuluvad klassifitseeringu väärastumine/igavus/idiootsus alla.

Kas ma pean tõesti pahedeks nimetama suitsetamist, joomist, söömist? Ma ei saa. Minu arust on selline asi nautlemine, elust mõnu tundmine. Pahe peaks olema midagi, millega ei tohiks nõus olla. Vist. Mõnu tundmine on mõnulemine ja selline asi on keelatud ainult erinevates askeetluse ilmingutes. Aga suurem osa inimesi ei ole ju askeedid. Oh, ma lähen omadega juba täiesti rappa. Ma alustan kusagilt mujalt uuesti.

Nähtavasti pean ma lähtuma filoloogiast. Millisest tüvest tuleneb sõna pahe, pahelisus? Sõnast paha või? Näiteks inglise keelsed vasted vice-vicious, evil. Mitte vooruslik, kuratlik suisa. Sel juhul on kõik selge. Välja arvatud see, et ma olen tagasi alguses. Mis on paha? See kõik on ju kohutavalt subjektiivne. Mis ühele paha, see teisele hea, jne.

Hea küll, ühiskonnas on paika pandud teatud kirjutamata moraalinormid. Aga need põhinevad tegelikult kristlikul maailmavaatel. Ja jällegi olen ma segaduses. Minu nägemuse kohaselt ei ole olemas kahepalgelisemat maailmavaadet, kui kristlus. Lihtne näide - kümme käsku. Võtame suvaliselt ühe käsu: "Sa ei tohi tappa." Ja lihtne tähelepanek - kõige rohkem sõdasid on alustanud ja pidanud kristlased oma usu või jumala nimel. Ja ärge tulge mulle ütlema, et sõjas ei tapeta.

Jõudsingi ilmatu pika ringiga algusesse tagasi. Minul endal, esindades oma isiklikku ilmavaadet, ei ole võimalik öelda, mis on pahe, sest ma ei saa olla nõus kaksikmoraaliga. Samas on mul võimalik lahata teemat 'pahed' lähtuvalt kaksikmoraalist.

Lugupeetud lugeja, esitan sulle uuesti küsimuse: "Mis on pahe?" Ja vastan. Kõik see, mida üks nõme väikekodanlane (või ikkagi vist kodanlane) ei saa heaks kiita. Näiteks ohjeldamatut suitsetamist, pidevat pummeldamist, metsikut õgimist (liialdused, liialdused eelkõige). Seega, mis võiks olla veel pahelisem, veel häbiväärsem ja alandavam, kui rasvaste, shokolaadiste, suhkurdatud sõõrikutega maiustamine. Juba sõna maiustamine on paheline. (Palun pidage meeles, et ma ei esinda antud juhul enda isiklikke arusaamasid.) Normaalne inimene sööb selleks, et elada, mitte ei ela selleks, et süüa. Vähemalt nii nad ise väidavad. Seega on maiustamine midagi sellist, mille eest vana hea Makarenko saadaks kohe kollektorisse. Vot nii.

Ja kogu selle pika loo mõte on järgmine: Paheliste olematusse pahede nimekirja on lisandunud uus pahe - SÕÕRIKUTEGA MAIUSTAMINE. Kõik.

Siouxsie

PS Kes on huvitatud koos pahelistega Nõmmele sõõrikuid sööma minema peab endast ahtiehre@hot.ee aadressil märgi jätma. Sealt toimuvad edasised vajalikud kooskõlastused.