Lo-Fi Artiklid Failid Galerii Viited Hosted Kus on Johnny? Kus on Kim? Paheliste rattaühing Guruhark Info Kontakt Foorum |
F I L M
KO: Minu arglikud katsetused kriitikapõllul on kandnud sellist vilja. Tegelikult ma enam ei mäleta, kellele ma neid filme nii agaralt ümber jutustasin. Aga vili on vili. Ja vile on vile. Mis filmidesse puutub, siis neid tuleb ikka vaadata.
Evol: Minu pelglikud katsetused kriitikapõllul lõppesid krambiga sääremarjas ja vabandava pomisemisega, et tegelikult on mul tähtsamatki teha. Samuti arusaamisega, et filmidest kirjutamine on palju igavam kui nende vaatamine ning kustumatu sooviga näha veelkord filmi "Resident Evil". Sest, väärtfilmid - väsitav asi.
Kõik jutuks tulevad filmid linastuvad sel aastal Pimedate Ööde Filmifestivalil. Ühtlasi tuleb tingimusteta tänu avaldada PÖFF-i tegijatele, kes meid filmide ligi lasksid ja neid vaadata võimaldasid, olgugi, et sisetunne neid arvatavasti hoiatas, "Ei! Ei!". Minu sisemine mina oleks küll hoiatanud.
Täna on ekraanil:
Terry Zwigoff. "Kummitusmaailm"
Terry Zwigoff. "Kummitusmaailm"
KO: Algab india muusikalise etteastega, millega lõppeb, mitte ei mäleta. Lugu looks, lahedaks teeb selle filmi maailmavaade. Mingit Screami tempot ja klisheesi siit oodata ei maksa, veel suurem pettumus on otsida Aron Sharon Spellingu noortepärast seepi. Paar laisavõitu tüdrukut seiklevad nõmedas väikelinnas. Indie värk, lahe. [eriti lahe on ikka see nuntsakudega mees seal bensujaamas, seda ei saa jätta mainimata].
Kõnno: Elamiseks on vaja raha, raha on vaja teenida. Tavaline lugu? Jah, täiesti tavaline. Erinevalt mõnest Hiina kulgemisfilmist, ei sunni filmi autorid vaatajat kaasa elama peategelase igale sammule, umbes igale kümnendale aga küll. Jaapanis, nagu ka igal pool mujal, on linnaelu kiire. Stressitekitav ja frustreeriv. Filmi "äriideeks" on peksuteenuse müük suurlinna tänavail kojukiirustavatele kontorirottidele. Ei, see film ei lähe Kaklusklubi rubriiki - palju vähem glamuuri, palju rohkem tavalisi inimesi. Kui Sa ise ei taha lüüa, siis võib ju ometi raha küsida ka selle eest, et lased mõõduka tasu eest teistel endapääle viha välja valada. Täpselt nii: varjupoksija ja tema mänedžeri elu (keda muide kehastab tuntud Jaapani popstaar) detailirohke ja muhe ekraniseering. Ja kui siiski otsustad, et kaitsetegevusest äraelamiseks ei piisa, siis tuleb ka endal "peksuteenuse" eest raha maksma hakata. Sellise moraaliga lugu.
KO: Mingit sellist filmi ma olen alati näha tahtnud. Jarman, Greenaway ja (hm.. Clockwork Orange'i Kubrick ongi surnud) - kaks sammu tagasi! Alex "Repo man" Cox B-filmimaailmast astub üles näkkulööva ja -sülitava, mürgituseni teravmeelse kättemaksudraamaga.. 17. sajandi Inglismaalt. (Raisk, kus nüüd alles ütlesin). Valetasin muidugi, vähemalt legendi järgi tegevuspaigaks "lähituleviku Euroopa suurlinn" (mis sest, et tänaval pommivad konkreetsed cockney natsid). Hull stiil igatahes, trainspottingu kiiks ja tempo. Kättemaksujumal Vindici (Christopher Eccleston) on siiski jumala kaine. Sulam pungist ja tööstushoone-reivist, roti värk. Muusika: Chumbawamba (mõjub). Muidu ikka nagu mainitud briti vanameistrite varased - dekadents, moekunst, ekstsentrilisus, kõrgklass, intsest ja kõik need muud perverssused ka. Ja - teatud teatraalsus on selles (äkki sellepärast, et tekst on luulevormis?), näitlejad reageerivad nagu Tim Roth ja Gary Oldman selles hamleti-analoogis, mille nime on väga ra
ske kirjutada. Mis siin ikka kirjutada, filmi ümber ei jutusta. Oma silm jne.
_When two heaven-pointed diamonds were set In those unsightly rings: then 'twas a face So far beyond the artificial shine Of any woman's bought complexion That the uprightest man, if such there be, That sin but seven times a day, broke custom". Otsige vanemaid allikaid: Thomas Middleton - play - The Revenger's Tragedy (1606-7)
Evol: Hollywoodist väljakihutatud Alex Cox on elav klassik, või midagi taolist, keda me mäletame ja austame kaheksakümendate keskpaiku USA-s null-eelarvega vändatud väärfilmide "Repo Man", "Sid & Nancy" ja "Straight To Hell" tegijana. Nüüd on ta sihikule võtnud B-näidendi 17. sajandist, mis tolle aja kohta sisaldas ohtralt seksi ja vägivalda. Ja hoolimata sellest, et vanade näidendite ekraniseerimine on üsna tavaline asi, on tulemust ikkagi äraütlemata tore vaadata. Muidugi, see, et algmaterjaliks on näidend, seab teatud piirid, ent ikkagi kohtab aeg-ajalt äärmuseni ülepingutatud eht-Cox'ilikke episoode (nt "dramaatiline" mürgitamisstseen pulmas, kus kogu pulmarahvas mürgiveini joomisest pikali kukub ja ära kooleb -- ei teagi, kas nutta või naerda selle peale). Ja ega Middleton ise ka odavast närvikõdist ära ütelnud ning samuti pakub Middletoni näidend enam-vähem täielikku pahede kataloogi - vennatapust verepilastuseni - ja Cox, lõbus mees, võtab kõik tänumeeli vastu.
Süzhee räägibki kättemaksust, mida peategelane Vindici hakkab düstoopilis-düstroofilises linnas ellu viima. Ja kõik surevad, iseenesestmõista. Vindici krigistab Middletoni teksti läbi hammaste nii, et külmavärinad jooksevad üle selja. Talle sekundeerib hulk totratesse moekunstilistesse kostüümidesse riietatud pahategelasi, kes nagu kari shaakaleid kurja kavatsevad, aga Vindici sepitsuste tõttu kurva lõpu leiavad. Revenge! Ja kõik tegelased räägivad värsivormis. Muide, 17. sajandi inglise keelt räägitakse tänapäeva aktsentidega, nii et ilma tõlketa võib olla päris keeruline aru saada. Aga Middletoni tekst on pool lõbu.
Muusikalist tausta teeb Chumbawamba, mis on õieti kaunis igav valik, eriti arvestades Cox-i võimet oma 80.-te filmide heliribadele igasugu USA punkbände (kuid ka Joe Strummeri nt) meelitada.
Minge vaadake seda filmi. Ja pärast seda teisi Cox'i filme ka.
Miike Takashi. "Katakuride õnn"
KO: Vanamees viskab puuhaluga ca 100 meetri pealt surnuks varese, kes on äsja silmad peast välja nokkinud restoranist ärakaranud humanoidil, kes seal kliendile kurku kinni jäi ja tal selle.. noh - kurgunibu ära rebis, mis muuseas on südame-kujuline! Love.. Ja see on alles algus! Võimatult naljakas film Takashi Miikelt, kes on päris kole mees muidu (sai kuulsaks õudusfilmiga modellidest, kus õudus seisneb tegelikult selles, mida ilget, hirmsat ja penetreerivat on võimalik ette võtta modellidega - gr0lf. So: pr0n). Tähelepanelik kommentaator ei saa jälle jätta märkimata, et rezissöör püüabki mustast minevikust lahti öelda, esinedes siin Miike Takashi, mitte Takashi Miike nime all ja tõesti, Katakuride õnn on kõike muud kui porno. Kokkuvõttes - helge muusikal (Richard ei saa surma).
Shunji Iwai. "Kõik Lily Chou-Chou'st"
KO: Ma ikkagi ei tea, kes on Lily Chou-Chou, sellel ajal ma vist magasin natuke.
Evol: "Kõik Lily Chou-Chou'st" on muidu päris huvitav film, aga selle teadmiseni jõudmiseks on teil tarvis kaks ja pool tundi ära kannatada. Ja see on raske töö, arvestades seda, kui aeglaselt film kulgeb. Nii et tasub oma jõuvarusid vaagida ja vähemalt võileib kinosaali kaasa võtta.
Magama ma siiski ei jäänud, nii et.. Lily Chou-Chou on f'n popstaar, kes teeb teismelistele suunatud muremuusikat. Film räägibki ühest vist 14-aastasest poisist, kelle masendavas elus on ainuke, heh, valguskiir Lily Chou-Chou. Pool filmi näidataksegi seda, kuidas ta muusikat kuulab ja Lily'st Suuri Mõtteid arvutiekraanile tipib. Teine pool filmist räägib elust-olust Jaapani koolis, kus lapsed üpris edukalt üksteist kiusavad ja ultravägivalda rakendavad. Täpsemalt ei ole mõtet kirjutada, sest "Kõik Lili Chou-Chou'st" vastab täielikult väärtfilmisõbra ettekujutusele tüüpilisest PÖFF-il linastuvast filmist.
Guillermo Del Toro. "Saatana selgroog"
KO: Mida arvata ühest Mehhiko filmist? Hm, Mehhiko piir, tequila..
Järjekordne From Dusk Till Dawn laadis zombie-karneval kuskil haciendas (või kuidas neid kõrtse seal nimetatakse), kuhu "ootamatult" saabuvad kodumaal tagaotsitavad mootorimehed ja lähvad karvupidi kokku kohalike sombreerodes parmudega. Valetan muidugi. Tegelikult ei ole Guillermo Del Toro kellegi Kventin Buratino kloon, pigem tekitavad tema filmid küsimuse, et kes oli Papa Carlo tegelikult ja miks varjas ta oma kodus lõuendi taga igati ennelolematu teatri ust. Cronos on Guillermo varasem film, mida ma olen näinud ja seal oli üks täiesti lagunenud vanamees, kes vajas oma kehalise terviklikkuse elementaarseks säilitamiseks inimese verd. Süüdi oli kõiges mehhaaniline putukas, kuhu sisse monteeritud süstal kargas veeni, kui vanamees imeasjast liigselt vaimustusse sattus. Kui see kirjeldus ei kummuta kahtlust, et tegemist ei ole puhta splätteriga, siis.. olgu öeldud, et asjasse on segatud Sangria Christi. Del Toro on ilmselt katoliikliklane ja näeb ise tegelikult ka selliseid nägemusi. Inimesed või vaimud - kumb on õudsam?
PS - kes igal pool fallost tahab näha, see seda ka näeb ja lõpuks ongi ta üks igavene.. hm, Freud [kepifilm see nüüd küll ei ole. Hoolimata sellest, et keset õue seisev mürsk meenutab midagi, nagu üks teine kommentaator elukogenult märkis].
Evol: "Saatana selgroog" on väga kompetentselt vormistatud film, kus on olemas kõik, mida halvaks meelelahutuseks tarvis, kuid mis peaks aktsepteeritav olema ka kõrge kunsti austajatele. "Saatana selgroog" pole nii kaootiline "õudus", nagu "Cronos", vaid kulgeb üsna kindlaksmääratud ja konservatiivset rada pidi. Igal juhul palju draamat ja võbinaid ning paha pärib oma palga.
Tegevus toimub Hispaanias, kodusõja aegu, lastekodus, mida vabariiklased peavad ühes vanas mõisas, keset tolmu ja palavat päikest. Film näeb üsna ajastutruu välja, sest kõik tegelased oleks nagu Mihhail Koltsovi "Hispaania päevikust" välja astunud. Lisaks kohtame erakordselt õilsa näoga tegelast, kes põhimõtteliselt ei kanna särki, vaid ainult maikat, et tema musklid ikka kenasti mängleksid. Ja tema näo võiks margile panna. Allkirjaga "Vapper isalendur vabaduse nimel". Aga ärge laske end tema kangelasnäost petta, ta on igavene tõbras. Teine oluline tegelane on kummitus, endine lastekodu kasvandik, kes muudkui ohkab, hiilib ja näeb aeg-ajalt päris jube välja. Ise hiilin siin ka, nagu kass ümber põleva pudru, sest ei taha teile eriti täpselt rääkida, mis filmis toimub. Rikub vaatamislõbu ära, parem kui ette ei tea.
KO: "Must!" - kes tahab näha, mis juhtub siis, kui üks tüüpiline hiinlane on võtnud sihikule DOGMA95 sertifikaadi omandamise. Per aspera ad astra, tõesti. Rangelt reegleid järgides on vändatud valmis film, mis sisaldab paar külateatri erutustasemel vägistamistseeni, aga selle eest palju rohkem mõttetut autosõitu ja söögikohtade külastusi. Kellele meeldivad idamased filmiilmingud stiilis "lääne originaali täiesti vääritimõistetud ja eos ebaõnnestunud analoog", sellel soovitan kindlasti vaatama minna - sellest saab maksimaalselt piinlik kinokülastus. Kiusatus endalgi.. puhtalt kummalisuse eest 5! punkti (hüüumärgiga, et rõhutada sügavat ebaõiglust hindamise juures).
Evol: Th. Vinterberg ja Lars v. Trier said ühel tintpimedal ööl vana tamme all kokku ja allkirjastasid Dogma95 salastatud lisaprotokolli. Selle kohaselt ei anta Dogma sertifikaati välja järgmistel alustel a) for general and unbearable stupidity, b) it's fuckin' awful. "Mereannid" vastab mõlemale tingimusele suurepäraselt. Uni, magus uni, kus sa oled? Miks küll mul ei õnnestu kunagi selliste filmide aegu magama jääda, et pärast filmi lõppu ärgata, ringutada ja muheleda, et tore film oli.. vääris vaatamist küll. Selle asemel pean ma ekraani jõllitama, pilk klaasistunud ja ainus leevendus kirvendusele iirises on kokakoolast ja izbaast segatud tilgad, mida ma regulaarselt silma tilgutan.
Jia Zhang-Ke. "Unknown Pleasures"
KO: Hiina piin. Selles riigis on ilmselt montaazh keelatud.
Evol: Muide, soovitan ka kõigile (mitte) vaadata teist Hiina filmi "Unknown Pleasures". Veel üks läbikukkunud, akuutset apaatiat põdev dogmaatik. Ükski vihje ei saaks olla eksitavam kui see, et tal on Joy Divisioni 1979. aasta plaadiga sama nimi.
Ühtlasi tuleb tunnistada, et Aasia filmikunsti kohapealt poleks ma targu pidanud oma suud üldse lahti tegema.
Sewercide Lo-Fi, 2002 |
|
