ELI, ELI, LEMA SABACHTANI? ("Jumal jumal, miks oled sa meid hüljanud?"; Jaapan, r: Shinji Aoyama)

Üllatavalt on filmis keskel kohal muusika, täpsemalt - müramuusika, veel täpsemalt - pelgalt müra. Mingis mõttes ületas kõik lootused, kuigi oli ju teada, et Ayoama eelmine - 3h45 m kestnud rauge road-movie "Eureka" sai nime Jim O`Rourke`i (Sonic Youth) samanimeliselt plaadilt. Tolles siiski muusikal nõnda otsene roll puudus või oli see teada ainult Aoyamale endale. Uus film käivitus aga kohe alguses, kui loodi paljulubav meeleolu, näidates mürameeste stuudiot ja ühel võimendil ilutsemas Borbetomagus`e (NY Yorgi pasuna-avangardi suurkujud) klepsu. Edasine oli lihtsalt üks meeleolukate vahespiikidega video, mis tipnes u 15 minutise kidrakeevitusega haljal aasal, neli ravitoimelist kõlarit depressioonitõbist tütarlast piiramas. Nagu ikka sarnastel ülevatel hetkedel oli pakutav kultuuriannus paljudele liiast - leidus lahkujaid, niheleijaid ja takkajärgi sajatajaid. See aga ju kvaliteedilakmus ongi. Tadenobu Asanot ("ichy the killer", "vital", "taste of tea", "last life in universe") on alati rõõm näha. Pikajuukselise müramuusikuna oli ta usutavam kui kunagi varem ja ametlikel andmetel sündiski filmis kuuldav müra otse peaosaliste näppude all. Sisu ei ole mõtet ümber jutustada, kuigi ega sellelgi viga olnud - kus on ülemaailmne depressiooniepideemia, suitsiididelaine ja sünged tulevikuvisioonid, seal kuuleb mind harva nurisemas.

ISEMEELNE PILV (Taiwan, r:Tsai Ming-Liang)

"Parim kandidaat minu hetke lemmik-rezhissööri kohale", võiksin erutatult puterdada, olles vaadanud ära viis viimast filmi ja valmistudes tsekkima veel mõnda varasemat. Tegevused ja tegevusetused reaalajas, linnainimese väljapääsmatus ja üksindus, pidev veepuudus või tegelaste kummaline kiindumus kraaniveesse, sõnatu valu uimase üksildase higisel näol. Pea kõigis Ming-Liangi filmides on meespeaosaas Lee Kang-Sheng - ilmselt kummardus Truffaut ja Jean-Pierre Léaud püsisuhtele. Võrreldes seninähtutega on tegu tavatult elavaloomulise ja lõbusa linatööga, "niisama passimist" on vähe, laulu, tantsu ja krõbuskitegu see-eest rohkem kui küll. Ming-Liangi leivanumbriks on aga üksikute inimeste üksioleku tõetruu kujutamine. Mida muud me siis ikka teeme (arvates end üksi olevat), kui onaneerime, teeme peegli ees näovigureid, lamame riietega voodil, proovime vastassoo rõivaid selga ja harvem, kuid seda kirgilkumalt, vallatleme mahlase arbuusi ehk meloniga? Nagu heade filmide puhul tavaks - sisu pole oluline. Uudishimulikele olgu toodud mõned märksõnad - veepuudus põuakuumas linnas, asjalikud pornofilmitegijad, ootamatud ja fantaasiaküllased muusikalinumbrid (sh laulev amfiibinimene), juhuhuumor ja peategelaste näol väljenduv hämming elu ja asjade kulu suhtes. Pettuda ei tulnud ka puändisõpradel. Ootan põnevusega hetke, mil leian mahti vaadata Lee Kang-Shengi enda debüütfilmi. Kommentaarid on olnud (üksikute eranditega) põrmustavad - see on hea märk.

IZO (Jaapan, r: Takashi Miike)

Järjekordne mees, kelle iga järgmist filmi lähen vaatama justkui kohtuma aasta eemal viibinud sõbaraga - põnevil, kas ja mis on sõbra juures muutunud, kas vanad vigurid ikka alles. Miike tegelikult kunagi aastat ära ei ole, tulistab iga paari kuu tagant ja just seda, mida sülg parajasti silma toob - A- B- või AB-tv-filme. Seekord siis selline verine lugu, kus vaatajal oht suisa vere sisse ära uppuda ja lasta filmil kaotsi minna. Kuigi esmapilgul nii võis tunduda, ei olnud teose sügavam olemus selles, et üks kuri mees tappis kogu aeg ja valimatult kõiki, keda oma teel kohtas. Pigem oli olulisem, miks ta seda tegi ja mida ise asjast arvas. Suur jutumees ta samas ei olnud ja süütute ohvrite küsimuste peale midagi mõistlikku kosta ei osanud. Asjasse tõid kohatist selgust tagasipõiked kurja mehe minevikku, muinasjutule omaselt aastasadade taha. Needus, mis muu. Peab tapma, pole pääsu. Puhas kurjus, lihtsurelikule arusaadavaid seletusi ei ole ega tule. Puhta kurjuse aja - ja eksirännakute kujutamisel oli film põhjalik, järjekindel ja absoluutne. Samas ei varitsenud tarka vaatajat igavus, kuna lisaks vaataja peas tekkinud huvitavatele mõtetele hoolitses meelelahutuse eest trubaduur Kazuki Tomakawa. Viimase vahepalad ei pööranud siiski filmi kerglaseks, selleks oli esitus piisavalt karune ja tekstid segasid osavalt morbiidset sürreaalsega. Ihu läks aga suisa imelikuks, kui trubaduur ekstaasihetkedel vahetas laulmise pelga kähina ja ägamise vastu. Vaatamata üsna selgele loole ei saa Miiket süüdistada ootustele vastamises - üllatusi pakuti igal sammul. Vähemverisematest oli kummaliselt liigutav stseen, kus Izo tapatööst väsinuna aasal kõndis ja kaunid lilled talt oma leebel moel aru pärisid. Tundetu monstrum aga vestlusesse ei laskunud, lillede õnneks ei kõlvanud nad ka mõõgaga raiumiseks... erinevalt ühest neegersamuraist, kes pooldus Izo osava löögi tagajärjel koguni diagonaallõikes. Kokkuvõttes ilus film.