Lo-Fi Artiklid Failid Galerii Viited Hosted Kus on Johnny? Kus on Kim? Paheliste rattaühing Guruhark Info Kontakt Foorum                                     |
F I L M
Tänased filmid, head filmid, kõik filmid
Nii või naa: seal kus on kõik filmid, on tänased filmid ja on head filmid. Halbadest rääkimata. Võta või jäta: konkreetne loogika.
[Tegelikult olid kõige lahedamad need B-filmide treilerid mida KO laupä õhtul (11.12) Krahlis näitas... tedagi miks. Disko pole oluline, porno – see on põhiline, kallis diskohuviline... Teineasi, et kes selle Raudsepa sinna DJ-puldi taha lasi... olgu muld talle kerge. Järgnevast mäletan põhiliselt Soteriost, muu jäi nagu veits arusaamatuks. Andke aga kõik vääriskivid mulle... nojah.]
Sõitsin bussiga kinno
Õhtul pimedas, Viru keskusest mööda. Äkki vaatan: ohoo!, paljas naine! Siis ehmatan: ohoo!, silmavalged välguvad! Järgmisel päeval läksin valges asja kaema. Ohoo!, kuldne viisnurk otsaees… et sihuke värk siis südalinnas. Naine arvas, et ega Mare Mikof on “nii vana”, et ei usu et ta sihukest kitshi teadlikult paneb. Mina jälle olen veendunud, et tegemist on naljaga. Igatahes: hullund Hämarik Viru keskuse sissekäigu ees on nagu… e-ee, nagu rusikas silmaauku. Seda asja nimetataksegi “paiga vaimuks”. Sihuke lugu tuli ühelt “Gringode kultuur” nimeliselt albumilt meelde:
…
Muide, Viru keskuse CC Plaza-poolses (edaspidi CCP) küljes on reklaam, mis tõotab keskuse külastajale “säravmeelsust”. Uudissõnade tekitamine on iseenesest lahe. Mulle meeldib. Säravmeelne? Shinyminded? Shinycool...
Kosmos on tegija
Ma ei tea kuidas, aga kuidagi on nii läinud, et põhiosa filmidest olen viimaste Pöffide ajal millegipärast Kosmoses vaadanud. Kõlab ju hästi? Kosmoses. Jep. Näeb kena välja kah. Kui vähegi rida saate valida, võtke 20-nes (s.t viimane) rida, kohad umbes 18-26 on minu lemmikud.
Stiili poolest võiks nad ju näiteks vabariigi aastapäeval sinna sini-must-valge lipu panna. Arvate et ei passi? Passib ikke. Eelmine aasta oli seal ka paar posterit, mis oleks tahtnud endale tõmmata ja vetsu ukse pääle panna. Nuputasin tükk aega, et mis nipiga nii teha et turvamehed ei märkaks. Ei nuputanudki välja. Muidu on lihtne: lihtsalt lähed ja võtad. Ma olen isegi penskareid enale plakatit tõmbamas näinud. Nokitsevad südamerahuga... neil ju aega on. Teoreetiliselt ei tohi CCP-s isegi oma väikese veepudelikesega kinosaali sisse minna. Fui.
Tulse Luperi kohvrid
Vaatasite, jah? Meeldis? Ärge tehke nalja, ega see mingi kerge vaatamine polnud. Päris õudne, kui kõik selliseid filme tegema hakkaksid. Istud kuus tundi kinos ja pärast selgub, et kõik oli väljamõeldis. See mees on ennegi vaataja kannatuse proovile pannud. Vat mis-siis, kui ma enam kinno ei tulegi? Olgu, olgu – tegelikult meeldis. Ajalugu ei peagi kergelt kätte andma, ütleb Greenaway ja jääb üle nõustuda. Ma ei saa ainult aru nendest, kes läksid kohe kolmandat osa vaatama ja teise vahele jätsid. Või siis see seltskond, kes pärast teise osa lõppu kinost minema jalutas... CCP oli muidugi kaks filmi nii seadnud, et need kes teise osa olid ära vaadanud ja läksid kolmandat vaatama, avastasid et kolmanda osa algus on juba ära näidatud... Kellele musi võib teha?
Last but not least...
Filmitutvustusi lugedes tuleb tülgastus kätte ära. Mismõttega? Heal juhul rikub see jama üllatusmomendi, halval juhul jääb hea film vaatamata. Ideaalis piisab sissejuhatuseks zhanrimääratlusest ja ehk mõnest autoripoolsest kommentaarist. Ärgem üle pingutagem. Ärge lugege, mis lehed kinost kirjutavad, käige parem kinos... Tagantjärele lugemine, see on teine tera. Paar sõna siis kinost. Bertolucci tegi 2003. aastal toreda filmi, “Les innocents” (nujaa, ärge minult küsige, kuidas see ingliskeelne “The Dreamers” tõlge tekkis...). Polekski arvanud, et kellelgi õnnestub veel kinosaali tagasi tuua vana, 50-nendate ja 60-nendate kino hõngu... seda esteetikat mida omal ajal viljelesid näiteks Fellini, Godard ja Iosseliani. Või Melville. Ja teised. Toda Godardi viimast filmi, mis ta tegi (“Notre musique”), ei suutnud ma küll vaadata rohkem kui 5 mintsa... Ausalt öeldes, ei oodanud ma Bertolucciltki peale neid tema hiljutisemaid filme küll midagi erilist. Aga võta näpust. Vanamees jagab kolbi küll, kui vaim pääle tuleb. Ühest filmist veel: Christophe Honoré tegi omaarust asja pealkirjaga “Ma mère”, mis äratõlgituna = “Minu ema”. Katse ekraniseerida Geroges Bataille raamatut pealkirjaga “Minu ema, madame Edwarda ja Surnud Mees”. Kes on lugenud sama autori “Silma lugu” juba ilmselt aimavad minu huvi tagamaid. Võib ju vaielda, aga ikkagi: minuarust illustreerib Honoré tehtu asjaolu, et raamatust ikka 1:1 vahekorras filmi teha ei saa... mingi lõbu peab ju filmitegijale jääma... Paar aastat tagasi oli Pöffil ka Honoré osalusega tehtud “Novo”. See kah selline... ei liha, ei kala lugu. Bertolucci hillitsetud erots on küll 100 korda etem. Või siis too “Baise moi” (Virgine Despentes 2000), millest ka siinsamas saidil kunagi juttu oli [“Kes ütles porno?”]. Kes ei julge filmi teha, ei peaks filmi tegema. Nüüd osa inimesi mõtlebki, et Bataille oli selline nilbe tegelane, kes muudkui lobises, aga eriti miskit öelda polnud. Sellest on kahju.
Pöff on üks neist vähestest massiüritustest mille üle ironiseerida ei viitsi, aga natuke ikka võiks. Kord aastas saavad kinod paksult raffast täis ja hea seegi. Ega kodumaisest pidustusekultuurist eriti pikalt rääkida polegi. Suvistest traditsiooniüritustest meenuvad ainult Õllesummer, Pühajärve Beach Party ja... rohkem nigu midagi. Laulupidu kah, aga seda lõbu saab ainult iga nelja aasta tagant ja... -- need kes päris karnevali näinud, ikka naljalt ei kipu seda laulupeorongkäiguga võrdlema. Miks peakski? Et selles mõttes, et nagu pidu või? Maitea. See plakatitega läbi linna marssimine tundub kuidagi bütsantslik ettevõtmine olevat... oleks ju lahe, kui 10 – 10 000 Lydia Koidula maskiga bikiinides naist ja meest laulupeorongkäigus läbi Tallinna kesklinna oma pekil vabalt võdiseda laseksid: kui Kungla rahvas kuldsel aal kord istus maha sööma... ? Mulle küll meeldiks. Aga nad ei tee seda, sest selline teguviis oleks ebasobiv. Traditsiooniline pidu ikkagi. Ja siis kurdetakse, et rahvuskultuur akkab alla käima. Järgmine kord saab nalja alles vabariigi aastapäeval (jaanipäev, jõulud ja uus aasta on pigem sellised force majeure tüüpi nähtused, need ei tule arvesse). Ja vahepeal siis Pimedate Ööde Festival. Massiline pimedas kinosaalis istumine tuleb nagu paremini välja. Nii et, elagu PÖFF! Pärast seda, kui ma avastasin filmide internetist tõmbamise eelised (tasuta ja palju), pole enam kinosaali eriti tihti sattunud. Kui, siis ainult suure ekraani ja hea stereoheli nimel. Mis iseenesest on ju vägagi okei põhjendus kinoskäimise jätkamiseks.
Kosmose fuajees kaaslast oodates uitas pilk ringi ja jäi pidama ühel papist jäledusel, mis teatas “Lehmabande” nimelise grupeeringu oodatavast saabumisest Eestisse. Mulle ei meenu hetkel kedagi, kes oleks nõus CCP nimelises asutuses filmivaatamise eest pealt 100 eeku välja käima. Samas – oleks kinopilet odavam, käiks sagedamini küll, ka CCP-s. Isegi prantslased ütlevad, et kallis... Stockholmis maksab kinopilet ca 10 eurot, sama Helsinkis... Pariisis saab teatud kinodes kuuajase abonentpileti 20 (!) euro eest, mis tagab õiguse vaadata mida iganes, mis parasjagu jookseb. Maitea. Teoreetiliselt läheks sellisel juhul isegi Lehmabandet vaatama.
Pohhuipartei
Läksin Kosmosest välja, vihma sadas. Pilk jäi pidama sillutisel. Pohhuipartei: keskmine sõrm püsti, kolm volditud pihku. Selline lugu. Kosmoses ja ümbruskonnas torkas üldse silma mitu sellist graffitit, ühe ja sama shablooniga lastud. Mõista-mõista, millest jutt? Tea kes tegi? Miks tegi? Millal tegi? Aktsioon... Olgu, aga kinost tulles oli päris lahe pohhuiparteist üle talluda. Nulltolerants ikkagi.
-------------------------------------------
[Khmm. Nulltolerants. Järjekordselt.]
Sewercide Lo-Fi, 2005
|
|