PORNOGRAAFIA

ilus film, head tüübid (Gea: julmused anti edasi vihjamisi); sinivereliste kultuurinimeste igavusmängud keset kaunist Poola maakohta, segatuna sõjaaja poliitiliste probleemide, tärkava seksuaalsuse, surma ja armastusega. Kuna Witold Gombrowiczi samanimelist raamatut polnud lugenud, siis lõpuni sisu ilmselt kohale ei jõudnud. Seda korvasid aga mõjuvad kaadrid ja mõnusalt jaburad tegevused. Tahaks veel näha, juba sellepärast, et oma silmaga veenduda, miks - ja kas tõesti seepärast nagu Kalev mulle pärast filmi rääkis - peategelane endal käiaga käe veriseks nüsis.

MIS ON PILDIL VALESTI?

tavaliste taanlaste tragikoomiline elu, pildikesed inimeste tegemistest, mõningane tegevusliinide põimumine, soe ja inimlik huumor, läheduse ja eneseotsingud. Hoidke ikka pea püsti, ja missest, et põis ei pea!

TÜHI MAJA

üks ilusamaid filme üldse, vägivald heas balansis huumori, romantika ja kunstiga, ilusad näitlejad. Vaikus on kuldne.

PÕRGU ANATOOMIA

“ambitsioonikas feministik film”, jäi aga arusaamatuks, mis on ambitsioon, taotlus. Ei selgunud päriselt kas rezhissöör ja/või peategelane vihkab oma keha ja naisekeha üldse ja/või oli veendunud, et kõik mehed vihkavad kõiki naisi ja eriti naisekeha (selle kõigis aspektides). Jäi ka mulje, et Breillat arvates mehed eriti täpselt ei tea, misse naine selline on, kuidas välja näeb ja talitleb. Ja et viimast nad kindlasti ei tahagi teada, saati siis näha. Ja just sellepärast olemegi me raisad selle filmi ärateeninud. Meestegelene, keda edukalt shokeeriti, oli bi, kes väidetavalt naisi ei sallinud, kuid filmi jooksul tegi ta pidevalt tegusid, millega kummutas oma varasemad seisukohad. Ja oi-oi-oi kui shokeerivad stseenid: 1. erigeerunud peenis suures plaanis 2. vulva ja anus suures plaanis 3. “naisenestesed” sõrmed 4. menstruaalveresed sõrmed 5. koos erigeerunud peenisega vulvast väljuv rohke menstruaalveri 6. menstruaalverega määrdunud erigeerunud peenis suures plaanis 7. verine tampoon, selle lahustamine (otsekui teepakina) klaasis vees ja verise vee joomine...Kujutan ette, et normaalselt arenenud naisele oli see film sama põnev kui vaadata poolteist tundi muru kasvamist. Üks feminist pröökas küll mitme koha peal naerda. Mehed nihelesid niisamuti.

AALTRA

ratastoolis invaliidide seiklused euroopa maanteedel. nalja sai, aga seda tüütavalt ühes võtmes - “ka invaliid võib olla pätt ja kaabakas”. Film oli pühendatud kellegile kuulsale, kuid mulle tundmatule invaliidist riiukukele ja märatsejale. motoks võikski olla, et “kaabakat ei paranda ka ratastool”. Plusspoolele mõned õnnestunud stseenid , sh filmi lõpuosa, kus tegevus toimus soomes ja kus näitlejana astus üles Aki ise. Delepine ja Kevern ollagi suured Kaurismäe fännid, mida õhkus pea igast kaadrist ja millele filmi lõpus osutati liigagi selgelt (kuigi sümpaatselt) juba mainitud viisil.

SEKSMISSIOON EHK UUED AMATSOONID

assaraisk! film, mille ajal 80-ndatel mind korduvalt magama üritati saata, aga nagu nüüd üle 20 aasta ülevaadates meenus, olin selle vist ikka kuidagi lõpuni ära näinud. Näib, et mind lubati vahepeal telerituppa tagasi. Milles siis asi? Eks ikka paljad naised – särke seljast heitvad, ujuvad, liftiga sõitvad. Millest siis aru ei saanud, et tegemist on komöödiaga ja suurepärase, armsalt totaka ulmekomöödiaga. Ja peaosaline ise oli enne filmi saalis, rääkimas, kuidas filmike on kogunud Poolas 11 miljonit vaatajat, kuidas see leiab ikka ja jälle uusi fännipõlvkondi ja kuidas see toona (81.ndamal) rusutud, alandatud poolakate elu helgemaks muutis. Nii ka täna, tuju tõusis korduvalt lakke, ja saalis oli märgata ka vanu fänne, neid minu magamasaatjatega samast põlvkonnast...

TEE MAITSE

jällegi tahaks vanduda, ja seda mitmel põhjusel. 1. Vana-hea (Vana-)Jaapani kreisihuumor - Ishiit teades pidin muidugi sellega arvestama. Soojale vanniveele oodi laulev vanaisa, pähesittumise pärast pahane yakuza-kummitus. Ulmeline bänd, mille pannid kokku Elmar Seljanka Jaapani vaste, vanaisa ja ema, ekstreemselt armuhullu poisi peast väljuv kujuteldav rong lahkuva ihaobjektiga..kui tuua vaid mõned näited. 2. Ilu, ILU, I.L.U. Pikad loodusevaated, anime-stseenid ja lihtsalt joonistused. Eraldivõetuna mattis hinge ja niisutas silmi, filmi kui terviku kontekstis sündis aga jabur efekt, tekkisid vastakalt segased aistingud, kui olles vaevu naerust toibunud ujutati meeled üle pikaldaste, mõtlike õnne ja kauniduse kujutelmadega. Kusturica, Miike, Kitano ja ..mikskamitte Lynch. Pangem see mees endale kõrva taha.

TÜÜTUS BRNOS

NB! Tshehhi “kultusfilm”. Juba filmi alapealkirjas sisaldub sõna “komöödia” (täpsenalt "komöödia saatuse vääramatusest"). esimese veerandtunni jooksul olin kindel, et lahkun poolepealt, aga kuna KO-l polnud aega minuga einestada, siis jäin lõpuni. Mis siis ei meeldinud? eelkõige naljad kui sellised, millest enamus näis käivat arengupeetusega inimeste pihta, kellest meestegelast mängiti pealegi üpris halvasti. Tehtult totakas naeratus ja kabuhirm suguvahekorra ees ei tähenda veel veenvat “lollimängimist”. Naisrolli mõttetult etteulatuvad hambad korvas õnneks tema osavus linade vahel. Nagu vihjetest järeldada võib, oli tegi hullunaljadele tugineva seksikomöödiaga. Näib, et Tshehhimaa on läbimas arenguetappi, mis inimesel vastaks vanuseastmele 8-11 ehk siis ajale, mil seks on kõige naljakam asi maapeal. Eks huumorit võib muidugi kõigest välja pigistada, lisaks lolliseksile oli eriti naljakana mõeldud seks “mingite 40-50 aastaste kändude” vahel. Naera või herneks! Ja millised näod! Unustasin mainida, et ma tegelikult ikka pugistasin paari koha peal. Ei tea isegi, miks...

TAGAJÄRJED

Samad nolgid, kes filmi alguses pohuilt mobiiliga rääkisid, nentisid filmi lõpus ootuspäraselt, et “ei viitsi enam vaadata, mõttetu film”. Ehk siis järjekordne shedööver minu lemimkzhanris, so “klassikaline Taani ängidraama”. Rezh on varem tuntud näitleja nii “Perekonnapeost” kui mitmest muust dogme95 teosest. Teemaks seekord lein ja sellega toimetulek, mõju lähisuhetele, pereelule. Suurepärased rollisooritused, sobivalt tõsise ja rõhuva meeleolu lõi hea minimalistlik heliriba - harvad tumedakõlalised klaveriakordid. Tabasin end mõttelt, et sisu oli nii tõsine, küsimused nii sügavad ja kõik nii hästi edasi antud, et kuidagi kohatu oleks veel millegi kallal norida, nt kohatise nõretavuse, masendavaga vindi ülekeeramise vms ärast. Siiski – lõputiitite ajal kõlanud naisehäälne töötlus REM-i “losing my religionist” mõjus veidi tobepateetiliselt…aga ega ma ei ole ka religioosne inimene, st mul ei ole ka midagi kaotada. Kõnnot julget ideed edasi arendades - ainsat õiget kinot Euroopas tehakse Taanis.

KOLM... ÄÄRMUSED

nonii! nähtud nüüd seegi, kauaoodatu. ma ei tea, kuidas teil, aga on filme, millest olen eelnevalt palju lugenud ja kuulnud, ja nii juhtubki tihti, et kipun end fantaasiates liialt üles kütma. Antud juhul oli kogutud info põhjal lausa hirmus kinno minna – sõrmede otsast lõikamine, inimloodete söömine jne Ei taha! aga mis siin salata, põlv värises veidi põnevusestki. Ikkagi Miike, ikkagi Chanwook (oldboy)..ja miks ka mitte Fruit Chan (“avalik peldik”). Tegelikult olid nad kõik head, kuid Chanwooki “Cut” ületas julgemadki ootused. Meenus ameeriklaste “Four Rooms”, kus ka erinevad rezhissöörid, kuid ühine siduv element - koht ehk hotell. Siin oli siduvaks pigem vormilis-zhanriline külg ehk siis õõv, õudus, igamehe koletislikum poolus – nii argisem kui teispoolsusega mängiv. Peale projekti kui terviku võiks “nelja toaga” otseseid paralleele vedada eriti “Cuti” puhul. Meenutagem Tarantino lavastatud osa, kus mafioosod panid hotellipoisi täbarrasse olukorda noahoidja/sõrmelõikajana. “Cut”`i idee oli küll pealispinnalt sarnane, aga sisult ja teostuselt võrreldamatult mitmekihilisem, hullumeelsem, efektsem, õudsam ja naljakam. Huvitav, et keegi ei hoiatanud - “Cut” on pigem raju must komöödia kui õõvastav ja verine painaja.

2046

mõjuva pildikeele meistri mõõdukalt igav kergemeelne looke. Isegi pildikeel eriti ei mõjunud, Ki-Duki vastu ikka ei saa.

VITAL

peaosas Tadenobu Asano (ichi the killer, last life in universe, tee maitse). Lugu, mis Aasia filmide hulgas mõneti tavapäratult huvitavam idee kui pildi poolest. Arstitudeng satub autoõnnetusse ja sealt koomasse. Koomast naastes selgub, et teises autos olnud noor naine sai surma. Silmapaistvalt andekas tudeng alustab kohustuslikku 4-kuist lahkamispraktikat, kus selgub, et lahkamislaual on seesama naine (hukkunu oli testamendiga oma keha teadusele annetanud). Ja nagu sellest veel vähe – mälu tasapisi taastudes mõistab noormees, et ta on tapnud oma sõbranna, armastatu. See tõdemus ongi filmi võtmeks, lähtepunktist. Siit algab peategelase fanaatiline ja haiglane teekond sihiga õppida oma armastatut tundma lausa “üdini sügavalt”. Ühtlasi on tegu omapärase leinarituaaliga, mis aitab peategelasel kohutava tõega paremini toime tulla, osutada neiule kummastaval moel maksimaalset võimalikku tähelepanu, “viimast austust”. Sekka kohtumised tüdruku vanematega, kes esialgu on “kokkusattumisest” kuuldes shokis ja isal ei puudu palju, et nooruk türele järele saata. Tasapisi aga pinged hajuvad, kui selgub et nooruki kavatsused on ausad ja ta vanematele neile nende tütrest huvitavaid lugusid räägib (ajaloost siis, mitte anatoomiast). Mõjuv tükk.

NICELAND

selline armas ja lihtne looke, peaosas nõdrameelsed ja tegevus islandi ja inglismaa sugemetaga võlumaal. Parem kui tshehhi lollikomöödia, eriti seetõttu, et ta ei olnud komöödia ja üks downi-tõbine (ehk Tallinna noorte slängis - tauno) oli loomuldasa päris hea koomik. Billy Ellioti isa etelnud tüüp pani ka siin hästi.