Ma ei tea, kas manitsused võisid teha ahvist inimese, aga minust on manitsused aeg-ajalt toonud välja selliseid külgi, mida ma ehk vabatahtlikult poleks viitsinud endas otsima hakata. Seepärast olen ma ka praegu ainsana (vist) allunud KO üleskutsele ja korduvatele meenutustele jäädvustada oma elamusi (mis tore sõna) festivalist. Kirjutada ma ju võin, kuid oma vähese filmivaatamuse ja kehva mälu tõttu olen sunnitud tunnistama, et mul puudub filmikriitikule hädavajalik teadmistepagas, millele toetudes siis tõmmata huvitavaid paralleele ja juhtida lugejat varasemate filmielamuste rüppe. Vabandan! Veelgi häirivam on tegelikult fakt, et ma just antud teema all sõna võtan, kuna nägin PÖFFil vaid nelja filmi (issand, kas tõesti nii vähe?). Kui ma juba usuvihje mängu tõin, siis jumal olgu mulle tunnistajaks, et minu puudumine kinost ei olnud tingitud mingist järjekordsest protestivaimust, mis omal ajal takistas mul Nekromantikat nautimast. Ja ma kahetsen veelkord oma seekordset käitumist. Kuid filmid, mida ma nägin, rõõmustasid mind sellegipoolest.

Kõige sügavama mulje jättis Trzaskalski "EDI". Tõenäoliselt mängib oma osa selles eufoorias fakt, et olin just lõpetanud raamatu "Jutuajamised jumalaga" lugemise. Ma tean, et haritud avarapilgulised semiootikud ja pragmaatilised juristid ei soovitaks mul süüvida taolisse kirjandusse liigse entusiasmiga, kuid mina, kes ma ei kuulu kumbagi eelpoolmainit kategooriasse, sain ometigi (elu)targemaks just nimelt seda raamatut lugedes. Olgu öeldud, et filmil endal ei ole jumalateemaga otseselt mingit pistmist, kuigi poolakad üks üliusklik rahvas on. Edi oli üks elutervemaid inimesi, keda näinud olen (tõenäoliselt tuleneb see tema nimest). Ma ütleks isegi, et inimene suure algustähega, nagu me kõik olema peaksime. Elas rahulikult, toimetas oma tegemisi ja ei seganud kedagi. Paraku, nagu elus ikka, ei salli teised inimesed neid, kellel lihtsalt hea olla on ja kes ei püri mingitesse mõttetutesse kõrgustesse. Seega pidi Edi vastu oma tahtmist hakkama ühele piigale koolitarkust jagama, mis lõppes tema munade mahavõtmisega. Edi ise ei pidanud juhtunut nii traagiliseks, et kogu oma ülejäänud elu perse keerata ja filmi lõpus tulid ka pahad tema juurde tagasi ning palusid ilusasti juhtunu pärast vabandust. Ilus lugu, eks - lõpp hea kõik hea. Kui filmi lõpukaadrites Edi oma sõbraga taas vanaviisi mööda linna lonkis, et igasugu träna kokkuostu viia, siis sõber küsis virilalt: "No mis elu see selline on?" ja Edi vastas: "See on ju meie elu".

Midagi sarnast nägin ma ka Greenaway filmis "Tulse Luperi kohvrid, 1 osa. Moabi lugu". Väga griinöveilik lugu, hirmus pikk, õudsalt allegooriline ja tehtud nõnnaviisi, et iga vaataja saaks kohe aru, kui palju huvitavaid ja andekaid mõtteid režissööril peas mõlgub. Ma ei arva, et see film oleks tingimata vaatamist väärt, kuna ta esindab kategooriat "kunst kunsti tegemise pärast". Aga noh, eks seal võib näha peris uvitavaid filmitegemise nippe ja muidugi asjakesi igat sorti. Paar meeldejäävamat kohta oli ka. Taaskord siis peategelase näol tegemist noormehega, kes lihtsalt tahab olla ja näha maailma, ning just selle tegevuse käigus jääb kõigile hambusse. Ühes episoodis näiteks määriti tal munad meega kokku ja pandi siis püksid pahkluudel kinniseotult kusagile putukarohkesse kuuma kohta seisma. Väga valus oli vaadata, kuigi aru ma ei taipa, miks just minul valus peaks olema. Pärast üks asjaosaline preilna veel küsis talt midagi sellist, et: "Do Englishmen piss honey?" Meenub ka fakt, et enim kasutatud sidesõna filmis oli 'bloody'. Lets go to meet our bloody adventures! See lause on küll Gladiaatori filmist, kuid sobib antud konteksti, sest peategelane sai praktiliselt iga nurga peal peksa. Ei, verd selles filmis eriti ei lenda, lihtsalt mingi väga inglaslik väljendusviis Greenaway arvates.

Ah muideks, vahepalana varasematest PÖFFidest soovitaks neile, kes veel näinud pole, Coen'i "O'Brother, Where Art Thou?". Vot selles filmis on portreteeritud, vastandina kahele eelmisele peategelasele, tõelisi ellujääjaid vennikesi, kes põgenevad sunnitöölt, et otsida üles varandus rikkaks saamise eesmärgil. Pime vanamees, kes üksinda mingi kätejõul töötava liikuriga (sel sõidukil on nimi ka, aga ma ei mäleta) mööda ameerika raudteede rägastikke kimab, ennustas neile kohe filmi alguses, et nad leiavad küll oma varanduse, kuid mitte selle, mida nad otsivad. Ja leidsidki. Said rikkaks ja kuulsaks kantrilauljatena. Väga šeff bänd muideks, eriti live's. Filmis oli ka üks eriti hingemattev stseen metsnümfidega, kes ilmusid eikusagilt, rääkisid ainult laulude ja tantsude keeles ning kahe tüübi meelehärmiks muutsid kolmanda konnaks, mida nood siis ka niikaua enesega kaasas tassisid, kuni üks äraütlemata tuhm paksmagu ta kõige brutaalsemal moel lömastas. [Ma pean andma ühe päevakajalise vihje: äsja kinodesse jõudnud Coeni "Talumatu julmus" ei meenuta kuidagi neid eelmisi filme (va peategelase nägu muidugi). See oli minu festivali kõige igavam kinokülastus üldse. - KO märkus]

Aga tagasi tänavuse PÖFFi juurde. Minu absoluutseteks lemmikuteks pärast "Piima hinna" nägemist on kindlasti kõik Uus-Meremaalt pärit tegelased. "TOY LOVE" (ma keeldun ütlemast mänguarmastus, täielik värd sõna. Mitte et see halb tõlge oleks) oli ka päris vahva film. Kahjuks segasid minu filmielamusi idiootlikud kommentaarid naabertoolidelt ja segav sundmõte 'mis kuradi pärast see film küll KO'le nii väga meeldib'. Muidugi sain ma oma küsimusele ka vastuse, et tegemist olla kerge ja lennuka filmiga, mis pilgeni täis nooruslikku energiat (et mitte öelda youth-power'it). Omalt poolt lisaksin, et mänglevalt rõõmus oli see film küll ja sobib igati mõttetu urbanistliku inimese emotsionaalseks turgutamiseks. Antud arvamus tuleneb kõige subjektiivsemast maailmapildist ning ei ole mõeldud solvanguna. Aga ise püüan, nii unes kui ilmsi, intriigidest hoiduda.

Ja lõpetuseks võin öelda, et mul on nii mõndagi ühist Edgar Savisaarega. Mina KA soovitaksin inimestel "DOLLS"i vaatama minna. Filmi enda kohta on mul õudsalt vähe öelda. Esiteks on jaapanlaste tegutsemismotiive raske mõista, kuna nad toimivad mingist teistsugusest dimensioonist pärit loogika alusel. Ei ole ma nende aja- ja usulooga ka väga põhjalikult tutvunud. Ja kui jaapanlik kunstiväljendus kedagi puudutama peaks, siis on tavaliselt tegemist just sellise tundetahuga, mida sa siiani enesele teadvustanud või lahti sõnastanud pole. Pakub võimalust avardada maailmapilti, ütleks ma. Mul on olnud au viimase poole aasta jooksul käia buto tundides (jaapani moderntants) ehtsa jaapanlanna käe all ja ma võin öelda, et see on üks raskemaid tantsukunsti liike, millega olen kokku puutunud. Esiteks on buto tõeliselt kurnav, kuna sa pead kogu aeg 100% oma lihastest pingul hoidma, samas ise vaid valget õhukest paberit tantsides. Minu jaoks oli väga raske ka emotsioonide varjamine. Näoga tehakse igasugu vigureid, kuid sul ei tohi silmadest ega mujalt ühtki tundevarjundit paista. Aga kui sa juhuslikult saad selle õige tunnetuse kätte, siis oled tõeopoolest nagu osa universumist või teisisõnu, sina oledki maailm ja ruum. Keeruline kirjeldada, seega kui keegi buto-tantsu näha tahab, siis meil peaks mingi hetk ka lahtine tund tulema. Eks võtke ühendust ja ma täpsustan aja ning koha. Me tegeleme hetkel ühe konkreetse lavastusega, mille teemat on raske ära arvata. Minu nägemuse kohaselt on tegemist maailma loomise ja arengulooga.

Nii – jõudsingi ringiga enda juurde tagasi – eks vist selles on jälle süüdi minu liigne enesekesksus. Aga filme vaadata mulle meeldib, järgmisel aastal püüan innukamalt festivalil osaleda ja ma loodan, et sellest tõuseb tulu kõigile.