TK: Esimene plaat ilmus aastal 1978 - kas tähendas see kõige algust või oli see lihtsalt esimene plaat ja muusikat tegid juba varemgi?

PM: bändides olen mänginud juba poisikesest peale aga sel ajal õppisin ma õpetajaks, siis tuli aga punk, see hakkas mulle meeldima ja esmalt mõtlesime teha vaid ühe plaadi, kuid sama rada ajan siiani. Ja praeguseks on kogunenud nii paar-kolmkümmned plaati juba.

TK: mis sai sellest õpetaja ametist?

PM: ega ei saanud midagi, jäingi sellele muusikuteele. olen kirjutanud ka mõningaid raamatuid ja nende pealt olen paar-kolmkümmned aastat ka elanud.

TK: järgmine küsimus on küll selline, mida on vist su käest küsitud tüdimuseni, aga siiski ei saa jätta küsimata: millest nimi Pelle Miljoona? (kodanikunimi on Petri Tiili - T.K.)

PM: sel on seos sellesama punk-perioodiga. "Pelle" tähendab peale selle, et ta on inimese nimi, soome keeles ka "klouni". "Miljoona"-ga võib seostada, mis pähe tuleb, aga "Pelle" nimi tuli tegelikult mu lapsepõlve jalgpallivaimustusest. Toona oli mu suureks iidoliks brasiilia vutistaar Pele ja tema järgi kutsuti mind juba väiksena vutimeeskondades Peleks.

TK: kes olid aga algusaastate suurimad muusikalised eeskujud või mõjutajad?

PM: seda on raske öelda seetõttu, et päris väikse poisina kuulasin Bob Dylanit, Rolling Stonesi, Woody Guthriet ja nii edasi. Kui muusikasse tuli aga progressiivse rocki periood selliste bändidega nagu Yes ja King Crimson, kadus mul huvi kogu rockmuusika vastu. Uue lainega tulid aga sellised nimed nagu Clash ja Sex Pistols ning samal ajal ka reggae Bob Marleyga ja siis innustusin taas muusika tegemisest. Kuid juured on tegelikult 60ndates aastates - folkis, bluesis jne.

TK: kas on mõjutajad siiani samad või on aegade jooksul tulnud uusi lemmikuid?

PM: uusi mõjutusi on tulnud juurde üsna palju, nagu on kuulda ka viimaselt plaadilt, augustis välja tulnud "Setä Samulin sirkus", on muusikas palju etnole omaseid jooni. Seda stiili võiks nimetada kasvõi etno-punkiks. Elu jooksul olen reisinud palju näiteks KOlmanda Maailma riikides ning sealt on üht ja teist külge jäänud, nii rütme kui muud aga oma põhiolemuselt on see siiski rock'n'roll.

TK: mis on olnud see mootor, mis paneb sind plaadistama, kirjutama raamatuid, kolumne ja reisima - miks ei jää saa kuhugi pidama?

PM: võib olla on see teatud laadi ajaga kaasas käimine - et tunned end elavat just selles ajas, sellel planeedil ja näed maailma omal viisil ja see, et on olnud võimalus veeta palju aega välismaal, annab see omamoodi perspektiivi. Arvatavasti oleks elu hoopis teistmoodi, kui oleksin jäänudki õpetajaks aga eks ole see omamoodi saatus, mis inimest alati kuhugi juhib. Praegu olen sellel teel ja need lood on tulnud just nõndaviisi minu ellu, ning neist ma laulangi ja kirjutan.

Teinekord on lugude allikaks just teatud laadi kurbus selle üle, kuhu inimkond läheb, selles mõttes võib lugeda mu laule ka poliitilisteks. Ma ei näe tuleviku sellisel fanaatilisel kapitalismi ja materialismi järgimisel, mis on vallutanud läänemaailma aga ma pole mingi jutlustaja, ma vaid laulan sellest, mida näen ja läbi elan.

TK: kas on lootust sellest materialismimülkast väljuda?

PM: jah, ma ei usu, et inimene on vaid mingi mateeria. Meis on olemas mingisugune hing või vaim ja ma püüan ka endas sellist omamoodi vaimsust säilitada, samas pole see mingisugune religion. Ma lihtsalt ei taha olla selline, kes sööb, situb ja tarbib.

TK: Millest räägivad su raamatud? (Pelle Miljoonal on välja antud kaheksa romaani ja kaks luuletuskogu. Eesti keelde pole neist tõlgitud ühtegi - T.K.).

PM: tavaliselt kirjutan ma raamatud alati kusagil mujal kui Euroopas. Mu kirjutamisviis on olnud selline, et lähen mingisse kohta, olgu see näiteks Indias asuv Goa rannik. Seal ootan, et ümbruskond hakkaks jutustama oma lugu ja järgin kirjutamisel siis seda. See ongi olnud minu kirjutamisviis. Ja võin lugeda end ikkagi õnnelikuks, et mul on olnud võimalus teha ka midagi muud kui muusikat, ja minu jaoks on kirjutamine olnud vastukaaluks muusika tegemisele.

Samas on põhimõtteliselt neis tegevustes palju ühist - ka raamatutes peab olema rütmi, kaasatõmbavust ja paeluvat lugu. Ja samamoodi teen ka muusikat.

TK: Kui veel kord minna tagasi aastasse 1980 - siis ilmus kollektiivilt nimega Pelle Miljoona Oy album "Moottoritie on kuuma". Eestis oli see küllaltki revolutsioonilise tähtsusega, sest pööras mitmeid noori otsivaid vaime punk-muusika juurde. Kuidas see plaat sündis?

PM: plaat sündis sedaviisi, et me eelmine bänd (Pelle Miljoona & 1980 - T.K.) läks laiali ja kolm põhilist tegijat - mina, Tumppi Varonen ja Ari Taskinen tahtsime edasi teha. Me elasime toona Helsingis ühes rahvakooli hoones, kus meil oli ka prooviruum. Juurde võtsime veel kaks noort tüüpi - kitarri peale Andy McCoy, kes oli toona 17 -aastane ja 16-aastase bassimängija Sami. Nendega uut matrejali sisse mängima ja harjutama hakkasimegi. Taskinen oli käinud New Yorgis ja tõi sealt kaasa Prophet -5 süntesaatori, mida toona polnud veel kuskil ning üldse olid süntesaatorid sel ajal väga uus ja suur asi. Ning see mõjutas meie bändi kõlapilti vägagi oluliselt, nimelt lisandusid klahvpillid. Hiljem Andy McCoy ja Sami tegid bändi Hanoy Rocks, mis on populaarne praegugi, kuid läks laiali pärast trummari surma.

Aga muusika sünnib alati nagu poolkogemata ja seda mõjutavad kõik need inimesed, kellega seda teed ja kui on hea keemia bändiliikmete vahel, tuleb sealt ka palju häid ideid, kui aga on mingi ummikseis, ei tule sealt midagi. Kui aga näiteks mõelda bändile The Who, etapil kui suri trummar Keith Moon, tähendas see praktiliselt ka bändi lõppu, ehkki nad said teise trummari. Või kui ette kujutada, et Rolling Stonesist lahkuksid Keith Richards või Charlie Watts, ei toibuks see bänd sellest kunagi.

TK: samas on Pelle Miljoona fenomen just see, et sul on olnud mitu erinevat bändi kooseisu.

PM: Jah, aga üks põhjus, miks bändid lagunevad on ikkagi ka see, et kui teed oma muusikat kodumaisele publikule, siis soome publikule ja sõidad aastast aastasse läbi samu esinemispaiku, pole see lõppkokkuvõttes majanduslikult eriti tasuv tegevus, paljud lihtsalt tüdinevad ja nad enam ei usu sellesse, mis teevad. Minu bändidest on tõepoolest käinud läbi palju rahvast, ehk ligi 30-40 tüüpi kogu karjääri jooksul. Minu praegune bänd (Pelle Miljoona & Rockers) on mänginud samas koosseisus juba neli aastat ja meil sujub koostöö väga hästi.

TK: kui vaatad aga punk-muusika arengu peale, siis 90ndate keskpaigast on Ameerikast tulnud peale uus põlvkond. See pole aga enam kaugeltki see, mida tehti 70ndate lõpul, 80-ndate alguses. Mida ütled, kas punk on elus või peaks seda nimetama hoopis kuidagi teisiti?

PM: see on siiski peamiselt meelelahutus, tööstus ja äri nagu rockmuusika praegu üldiselt, aga võib öelda, et mõjutused säilivad alati. Näiteks Ramones ei teeninud kunagi mingit raha aga mingisugune Green Day või uued bändid, mis Ramonesilt varastavad, kannavad pappi kartulikottidega koju, aga .. so fucking what? Sedaviisi asjad lähvadki. Nagu ütles kunagi Woody Guthrie, vana ameerika folklaulja 30-40ndatel aastatel, et "I steal from everybody, even from myself". Olen kasutanud sama meetodit, et teinekord varastanud isegi iseendalt midagi.

TK: Kas aga vanad põhimõtted on säilinud?

PM: jah, püssirohtu on mõttetu uuesti välja mõelda, kui ta on juba leiutatud.

TK: Mida mängite Tallinna kontserdil? Kevadel esines Pelle Miljoona & 1980 mitmel pool just vanadest lugudest kokku pandud kavaga.

PM. Tallinnasse tuleme küll teise bändiga (Pelle Miljoona & Rockers - T.K.) aga mängime nii uusi kui ka vanu lugusid. Ja Tallinnasse tulek on alati meeldiv ettevõtmine ja kui sinna lisaks saab boonusena veel esineda, on see veelgi vingem. Alati on põnev esineda mõnes täitsa võõras kohas. Talinnas oleme mänginud kunagi koos Villu Tammega ja tema on käinud oma bändiga Soomes meie konstertidel, selles mõttes on Tallinn tuttav koht ja ka Tartu ja Pärnu. Ka seal on kunagi perestroika aegadel mängitud. Tere, tere..

TK: Selge, ootame teid Tallinnasse, tänud!

PM: jah, tänud ka siitpoolt ja tere tulemast keikalle!