Ei mäletagi enam kuidas see päris oli, aga meelde on jäänud, et kunagi tahetud pealinn Tartu üle viia. Või mis asi see pealinn nüüd on? Eestis tahab ju iga linn miskit moodi pealinn olla, seda siis suvel või talvel või niisama tähelepanu saada. Mõtlesingi vahepeal, et võibolla kirjutaks vahelduseks näiteks Pärnust või Otepääst või Rakverest või Viljandist... Samas on provintside probleemid Tallinna omadele paljus sarnased. Mastaabid on muidugi väiksemad ja kui Tallinna hädadega on meedia vahendusel kursis pea iga eestlane, siis provintside kasvu- või kahanemisraskused jäävad kohalike lahendada. Ja Tallinn kasvab vaatamata sellele, et iive Eestis langeb rekordiliselt ning igal aastal võiks kaardilt kustutada mõne Põlva suuruse väikelinna.

Muutunud ei ole midagi. Matsid ronivad tänasesse linna sisuliselt sama moodi nagu 1972 aasta Tallinnfilmis „Verekivi“ (päris huvitav kirjeldus: seiklusfilm keskajast, õigusest olla vaba). Ja kes suudab aastakesega linnas kanda kinnitada, see siit niipea ei lahku, sest maal on elu veel hullem. Linnavõimudel ka uute maksumaksjate ja tööliste üle vaid hea meel. Majanduskasv toob kaasa elanike juurdevoolu ja tööjõu hinna languse. Enamus tegevusalasid, mille arvel majandus kasvab, on muidugi suht primitiivsed: ostetakse, müüakse, vahetatakse või tehakse mõnda lihtsat tööd, kus areng paratamatult mingil hetkel pidurdub. Arenguvõime pidurdumine toob endaga kaasa konkurentsivõime languse ja firmade pankrotistumise, millega kaasneb inimeste vallandamine ja sotsiaalsete probleemide kasv. Linna tulud kahanevad ja kulud politseile, kiirabile, tuletõrjele jm. kasvavad – algab allakäik. Valgekraed kolivad eeslinnadesse ja maksubaas alaneb veelgi. Tulemuseks on (kesk)linna slummistumine.

(vt ka Detroit ja soovitan väga soojalt kuulata Kukkuv Õun 20. ja 27. detsember 2001 kus Ardo Aasmäe räägib linnadest (Mexico City !) ja Tallinnast )

Tallinna olukord veel päris nii hull ei ole – seda tänu vanalinnale, mis omamoodi meelelahutuse ja ajaloolisuse sümbioosiga turistide teemapargiks muudetud. Uus citypiirkond on meie õnneks küllalt väike ja õhtune kõledus veel väga ei häiri, aga on juba tuntav. Keskuse tühjad platsid on tänaseks suures osas hoonestatud ning tekkinud olukord ei ole eriti hästi välja kukkunud, kuid head kvaliteeti siin vist eesmärgiks ka ei seatud. Üldilme on üsna kaootiline: majade välisilme, kvaliteet ja kõrgused on seinast-seina, hooned seisvad nagu eraldi monumendid oma kohtadel ja mingist kokkumängivast, üksteisega arvestavast arhitektuuriansamblist, on asi kaugel. Hoonete vaheline ruum on äärmiselt tuimaks liiklusmaastikuks muudetud ja inimesed kas maa-alla või tunnelitesse pressitud. Zombina ühest kauplusest teise tammudes võib muidugi isegi hea olla kui ükski puu või põõsas jalgu ei jää ja tunnelis auto otsa ei sõida. Kõrgusse pürgimine tundub põhjendamatu pseudomanhattanismina, kus põhjamaade kõrgeimad tornid küll kerkivad, kuid keegi ei saa aru kuidas, miks, kellele jne. Kasutu on tagantjärele seda ka kellegi käest konkreetselt küsida, mingeid süüdlasi või põhjuseid otsida. Kõik, mis ei ole keelatud, on ju lubatud ... Supp on valmis ja seda tuleb kõigil süüa.

Arhitektuuri ajalugu peegeldab alati kehtiva võimu ja/või rikaste hiilguse taotlusi või mõne huvigrupi väärtushinnanguid. Tavalise inimese elu-olu käsitletakse klantsides arhitektuuriaabitsates harva ja sedagi võidakse teha suht eba-adekvaatselt. Eestis võiks parimaks näiteks pidada Rocca Al Mare Eesti Vabaõhumuuseumi ekspositsiooni. Külastajal võib jääda mulje, et tavaline eestlane elaski sellistes „häärberites“, kuid tegelikult on vaatamiseks väljas vaid üksikud värskemad ja paremad palad. Jääb varjule tõde, et suurem osa eestlasi elas viimase „viimase ajani“ ikkagi hurtsikutes ja käis põõsas sital. Sarnane simulacrum võib tekkida ka praeguses Tallinna citys.

Palju baseerub näivusele, kaldutakse pooldama võltsi ja seda, mis ei ole võimete kohane. See on lühiajaline ja kaduv, mitte kestev bränd. Tahetakse pugeda ja näida paremana kui tegelikult ollakse, aga kaua sa ikka suu kõrvuni teeselda suudad. Ja mis saab siis kui valest aru saadakse? Tallinna puhul on sellest nutikamad välisinvestorid juba ammu aru saanud ning kodumaise kapitali kõrvale tõrjunud. Eesti ärimees on õppinud küll hästi midagi maha parseldama, kuid mingist lisaväärtuste tootmisest on asi veel kaugel. Riigi jooksevkonto puudujääk tõotab tulla rekordilised -14 % ja viimati oli see plussis 1993 aastal ... seega 10 aastat tagasi (vt. Äripäev 10 detsember 2003. Jooksevkonto lühidalt näitab ülejäänud maailma ja Eesti vaheliste majandustehingute tasakaalu. Põhiprobleemiks on see et Eesti impordib tunduvalt rohkem kaupu kui ekspordib. Teiseks probleemiks on see, et välismaalased teenivad Eestis asuvalt kapitalilt ja tööjõult märgatavalt rohkem tulu kui eestlased välismaal asuvalt kapitalilt. Eesti maksebilanssi on seni suutnud tasakaalus hoida välismaised otse- ja portfellinvesteeringud.) Kogu oma iseseisvuse aja oleme elanud võlgu ja lasnud ennast samal ajal ka lüpsta. On üks suur vaene Eesti ja rikkad/miljonärid kipuvad olema need, kes võlgnevad miljoni. Eesti ehitusbuum on sama habras kui pankade laenupoliitika. „Jürid ja Marid“ laenavad rohkem kui võiks ning pangad ei tee takistusi, kinnisvara on juba tükimat aega ülehinnatud ja autosid ei mahu rohkem tänavatele (muuseas, Eesti Vabariigis on kõige rohkem Hummer tüüpi sõidukeid 1 elaniku kohta – meiega võiks antud hetkel konkureerida näit. Iraak), kodudes huugavad mikrolaineahjud, pesumasinad, telekad jm. kraam ... Lihtsa inimese, arhitektuuri lõpptarbija, elu võtab kokku link hanza.netis - „minu elu; kiirvalikud“, mille all järjest reas: õpingud, töö, perekond, kodu, puhkus, auto, pensionipõlv, kui midagi juhtub ja veel paar asja.

Tallinn „getostub ja globaliseerub samaaegselt“ ja sarnaselt kogu muu maailmaga – piirid on lahti ja sarnaste huvide/maailmavaatega inimesd koonduvad neile sobivatesse punktidesse, igaühel oma privaatutoopia (elu juhib Freudi järgi mõnuprintsiip). Kes kuhu saab: noored kunstnikud teevad kommuuni tehase squati ja jõukam keskklass sõidab hommikul linna tööle ja õhtuks Tiskresse, suisa rikkurid seavad end sisse mõnda turvakülla, proleteriaat transporditakse bussidega „mägedele“ ja kellele Eesti squatid, paneelikad, kataloogimajad või ilm ei meeldi otsib endale uue ja parema marjamaa. Sarnaselt põllu- ja metsamajanduse monokultuuridele ei ole ka monotüüpsed arhitektuuriansamblid eriti mitmekesised ning pikas perspektiivis elujõulised..

Aasia arhitektid on palju tähtsusetumad, kui mujal maailmas, kuigi Hiina vahekord 1 arhitekt 4 miljoni inimese kohta tundub uskumatuna. Eestile oleks siis sel juhul vaja ca 0,4 arhitekti. Õnneks see päris nii ei ole. Kuid kahjuks peab tõdema, et ka suur arhitektide hulk ei paranda revolutsiooniliselt olukorda (ei julge küll mingit numbrit välja käia, kuid tundub, et vähemalt arhitektide arvu poolest on Eesti maailmas üsna kõrgel kohal). Ühtmoodi tähtsusetuks muutub arhitekt mõlemal juhul. Arhitektidel, kes on muutunud kapitalistlikus ühiskonnas käsutäitjaks, lihtsalt oskustööliseks, on järjest raskem sõna võtta arhitektuuri kui loomingu teemal (Koolhas). Thinking-is-not-allowed. Arhitektuur on siis vaid autosid täis (või tühi) plats ja kast selle taga. Majanduskasvuga kaasneb keskpärase parasiitarhitektuuri lokkamine. Olulisemaks on muutumas arvuti käsitlemisoskus kui erialane probleemikäsitlus. Ehitatakse küll palju, kuid järjest vähem midagi “kvaliteetset”. Uhkeldades investeeritud raha läheb eelkõige ühiskondlike hoonete, pankade ja spordirajatiste ehituseks. Liskas mõjutab viimasel ajal hoonete välimust ehitusmaterjalide tootjate lobby ja sündikalism, mis muudab standardiseerituse jm. taolise kohustuslikuks/seaduseks/normiks – majad muutuvad nüüd juba globaalselt ühesarnaseks arvestamata kohalikku eripära.

Millegile adekvaatset hinnangut anda on suht võimatu, parimal juhul hakkavad arhitektid üksteist lihtsalt litsideks ja tankistideks sõimama ning kaldutakse subjektiivsuse ja esteetika valdkonda. Vähem juletakse (või ei osata/teata) sõna võtta arhitektuuri tekke poliitilistele ja majanduslikele varjatud mängudele, mis tegelikult palju määravamad. Vaid rumal vaatab ainult arhitektuuri. Isegi soome turist ei tule siia „ilusat vanalinna“ vaatama, vaid odava rahaga oma meeleseisundit muutma: lõbutsema, shoppama ja jooma. Majad on paratamatult ka tellija ja lõpptarbija nägu ning kui arhitekt nende väärtushinnanguid vähemalgi määral ei järgiks ei oleks ta arhitekt. Kompromissitus ei ole lahendus. Tuleb muuta kas tellijat või iseennast või tuleb mõlemal muutuda - muutus on ainuke püsiväärtus universumis.

Häirib inimeste lühinägelikkus ja valdav kasuahnus. Kuhugi on kadumas mõistev suhtumine, siirus, lastesõbralikkus ja loodussäästlikkus. Urbaniseerumine on globaalprobleem – kuigi enamik inimesi elab varsti linnades ei ole nad oma eluga rahul. Paljud küsimused lihtsalt jäetakse lahendamata või eiratakse neid. Räägitakse ja kirjutatakse, sest nii on kombeks kui probleemid ei ole veel päris eksistentsiaalsed. Millal tuleb piir, kus asutakse tegutsema? Tundub, et ka Eesti demokraatia on veel liiga noor, sest probleeme vaid verbaalsel teel kõigile teadvustada ja lahendada tundub võimatu. Kus on Eesti oma spiderman ( vt. buildering), kes protesti märgiks näiteks mööda Radissoni fassaadi roniks? Midagi pole veel kuulda seltskonnast, kes öö varjus kesklinna puid istutaks. Poliitikast on kuhugi kadunud Roheliste partei, kes Eesti iseseisvumisse oma suure panuse andis. Sama saatus on tabanud „naljameestest“ kuningriiklasi. Ja ajakiri „Pikker“, mis leidliku huumoriga rahva populaarsust võitis ning kehtivat korda kritiseeris on ammu pankrotis. Inimesed on muudetud murelikuks ja apaatseks.

Üldine urbaniseerumise teenimine ja kinnisvaraarendajate piitsa-prääniku poliitika hakkab juba paljusid ära tüütama. Olukord sarnaneb mingis mõttes omaaegse EKE projekti fenomeniga kuhu koondusid „mässumeelsed noorukid“, kellele linnas toimuv ei meeldinud. Ühest küljest on tänane arhitektuuriturg Tallinnas vanadest olijatest ja uutest staaridest täis saamas. Teisest küljest on abi vajavad maapiirkonnad, kus sisuliselt peale taasiseseisvumist vaid pidev allakäik on toimunud. Regionaalpoliitika paranemine, infotehnoloogia ja infrastruktuuride areng ning odavam maa ja ressursside hind peaks lähiajal rohkem elu ja investeeringuid maapiirkondadesse meelitama. Viimane positiivne näide arhitektuuris oli puidust Aarna lehmalauda väärtustamine.

Igal asjal on mitu tahku. Ja ka linna võib Calvinolikult näha mitut moodi: kõndides pea norus näeme sillutisel soppa ja prügi, kuid püstipäi jalutades hoopis tuulelippe, pilvi ja lõbusaid korstnapühkijaid. Alati võib öelda, et oleks võinud ju kehvemini minna ... Millegi muutmine ei peagi lihtne olema ja vahest tähtsam kui muutus ise on iga inimese enda tõeotsingud ja loovuse avastamine. „Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis,“ nagu ütles endine president Lennart Meri. Arhitektuur peab muutuma sõbralikumaks ja rõõmsameelsemaks.